Vahel on tunne, et Eesti on nii väike maa, et igale hobile jagub siin ainult üks huviline. Seetõttu on võrdlemisi ootamatu, et Tallinna Vanalinna Katariina käigus asub keskaegne hoone, mis on kogu täiega pühendatud nukukunstile - Eesti Nukukunsti Maja. Tõsi küll, eesti keelega pole seal suurt midagi peale hakata - kogu subkultuur tundub möllavat vene keeles. Aga koht on olemas ja tegutseb, mais 2013 korraldasid nad Lauluväljakul isegi rahvusvahelise nukumessi.
Siinkohal tuleb mainida, et jutt ei käi sugugi mitte mänguasjadest. Seesugused (portselan)nukud on autori looming ja puhas käsitöö, reeglina on tegu ainueksemplaridega. Ka nukkude juuksed, rõivad ja muud aksessuaarid võivad olla üsna luksuslikud. Siit on selge, et tegu on ka üsna kalli hobiga, seda nii tegijaile endile kui ostjaile-kollektsionääridele.
Üldiselt satub mõne elitaarsema hobi tippnimesid Eestisse võrdlemisi harva. Seetõttu oli üsna tähelepanuväärne kui 2012. aasta novembri keskel oli paariks päevaks Tallinnas Marina Bychkova (eestipäraselt ehk Bõtškova), Vene päritolu Kanada nukumeister, kes näitas oma loomingut just sealsamas Nukukunsti Majas. Lisaks oli tal kaasas ka äsja vene keeles ilmunud raamat, mille kaks ingliskeelset väiketiraaži kohe ja kiirelt läbi müüdi. Ebays võis seda kohata hinnaga 750$ - jah, selles hobis on isegi raamatud kallid.
Marina tegevusvaldkonnaks on nn. Ball-jointed dolls ehk maakeeli "kuul-liigestega nukud" (BJD). Seesuguseid nukke valmistatakse nii tehastes kui käsitööna, neid on eri suuruses, eri materjalist ja eri välisilmega, aga üks omadus on ühine - nad pole jäigad, neil on liigesed. Just nagu inimestel, seetõttu saab neid ka erinevatesse ja üsna loomulikesse poosidesse paigutada. Kui loomulikesse, sõltub autori oskustest, sest BJD konstrueerimine on tegelikult üsna keeruline, peaaegu, et inseneritöö. Nukk pole siiski inimene, mistõttu tuleb teha ka mõningaid kompromisse. Näiteks on seesugustel nukkudel reeglina topelt-liigestega põlved (ja küünarnukid) - muidu lihtsalt ei õnnestuks jäigast materjalist reit ja säärt paralleelsesse poosi sättida.
Nukke on mitmest materjalist, koos hoiab neid vedrudest, metalldetailidest ja kummipaeltest süsteem. Neil on vahetatavad parukad, mõne silmad on maalitud, mõnel peas spetsiaalsed klaasist tehtud silmad koos kleebitavate ripsmetega. Selles, kui detailsed või realistlikud on rõivad ja milliseid materjale on seal kasutatud, pole mitte mingisuguseid piiranguid. Eelneval Tuhkatriinul näiteks on hõbedast kostüüm.
Marina Bychkova sündis 1982. aastal Novokuznetskis, Siberi kaevurite ja metallurgide linnas. Juba pisikesest peale meeldis talle meisterda. Vanaisa tööriistad olid tihtipeale koduste esemete lammutamisel abiks ja peagi oli kõigil selge, kes on järjekordse kadumis- või lõhkumisjuhtumi peamine kahtlusalune.
Nukud huvitasid teda ka juba lapsest peale, oma esimese liigestega printsessi tegi ta juba kuueselt. Nukk oli paberist, liikuvad käed kinni kahe massiivse vanaisa kapist leitud kruviga, kooslus, mis loomulikult eriti hästi ei toiminud. Siit sai ta oma esimese kvaliteediõppetunni - "Ära kasuta raskeid kruvisid. Ja kasuta pappi, mitte paberit."
Edasi tulid Pioneeride Maja mitmekesised kunstitunnid, kuni 1997. aastal emigreerus kogu pere Kanadasse Vancouverisse. Seal järgnesid juba tõsisemad kunstiõpingud. Nukud olid siiski endiselt meeles ja kui lõpuks tõsisemaks meistritööks läks, valis ta juba portselani - tugeva ja igavese materjali.
Nüüdseks on Bychkoval kogunenud muljetavaldav hulk nukke, suur hulk neist õnnelike kollektsionääride omanduses. Tema äratuntavat loomingut iseloomustavad paar silmatorkavat detaili - esiteks juveliirioskusi kasutades loodud väärismetallidest aksessuaarid. Ja teiseks nn. "tätoveeritud portselan" - meetod, kus mustrid ei ole mitte lihtsalt nuku kehale maalitud, vaid alul gravüürilaadselt nõelaga toksides niiskele portselanile joonistatud. Seejärel põletatakse nukk ahjus kõvaks nagu keraamika ikka, lisatakse värv ja põletatakse taas. Seega, kui õigesti aru saan, on tema nukkude tätoveeringud mõnevõrra ruumilised ja sama igavesed kui portselanist nukk ise.
Käisin minagi ta näitust vaatamas. Kuna mul oli kindel plaan ka tema raamat "Nõiduslikud nukud" osta, siis juhtus nii, et käisin seal tegelikult kahel päeval - laupäeval nimelt polnud raamatud veel kohal, vaid endiselt teel Narva kandist Tallinna. Seetõttu sain tegelikult Marinaga ka päris pikalt juttu ajada, tema tegevuse ja tehnoloogiliste detailide kohta päris mitu küsimust küsida.
Portselanist nukkude tegemine pole sugugi lihtne. Nagu öeldud, on seal suur tükk inseneritööd ja konstrueerimist, originaal valmib polümeersavist. Portselanist detailid tulevad vormidest ja lähevad ahju, kus nad valmis küpsetatakse. Kusjuures - Marina nukkude käed näiteks väljuvad vormidest neutraalsena, enne keraamikaahju suundumist muudab ta aga sõrmede poosi just selliseks, nagu valmiva nuku kontseptsioon ja isikupära vajab. Vahel muudab ta ka nuku näoilmet või lisab kehale detaile. Tegelikult pole ka põletusprotsess probleemideta - kas kõik portselanist detailid ahjust ka deformeerumata väljuvad, näeb alles peale jahtumist. Kui mitte, tuleb lihtsalt uus teha.
Loomulikult on sellistes autorinukkudes peale tehnoloogia - konstruktsioon, vedrud, nahast vahepuhvrid jne jne - ka suur hulk intuitsiooni, kunsti ja käsitööd. Nukud ei pea tingimata ka olema muinasjutulised või ilusad - paar Bychkova nukku seekordselgi näitusel olid üsna sotsiaalse sisuga, näiteks eelmisel pildil olev Abikaasa aastast 2011.
Sellest kõigest võib põhjaliku pildimaterjali saatel lugeda ka tema raamatust. Kaks ingliskeelset trükki (500 + 250) on läbi müüdud, vaevalt, et venekeelsetki enam väga liigub (selle tiraaž oli vist 2000, kui mälu ei peta). Aga kuuldavasti tuleb ka uus ja täiendatud Kanada väljalase.
Igatahes oli väga huvitav kohtuda selle ala tipptegijaga ja näha oma silmaga juba aastaid varem Internetis kohatud nukke. "Elusana" on nad veelgi muljetavaldavamad kui piltidel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar