31 detsember 2018
ELCAF 2018
ELCAF ehk lahtiseletatult East London Comics and Art Festival on igasuvine üritus, mida korraldab ilusate raamatute kirjastus Nobrow. Tegu on siis alternatiivsemat sorti koomiksifestivaliga, kus superkangelasi ja väga suuri staare ei kohta, aga kus seevastu on rõhk alati loomingul, valiteetsetel trükistel ja autoritel endil.
Seekordne ELCAF oli juba seitsmes, toimus see jaanipäeva nädalalõpul ja kestis, nagu viimastel aastatel kombeks, kolm päeva. Ka koht oli tuttav, tundub, et alguses igal korral uutes ruumides toimunud festival on leidnud endale sobiva asukoha ja toimub tulevikuski sealsamas Round Chapelis.
Seekordne festival millegi väga uudsega ei üllatanud. Kui ühel varasemal olid Kanadast kohal koguni Seth ja Chris Ware, ehk siis kaks alternatiivkoomiksi väga kõva nime, siis 2018 oli tuttavate autorite osas üsna tagasihoidlik, vähemalt minu jaoks.
Kahjuks polnud osalemas ka mitmeid varem pea iga kord kohal olnud kunstnikku, lootsin näiteks ühelt Mike Mignola kõrvale signatuuri saada... Ka Nobrow ise, kelle lauas on alati olnud hulk autoreid signeerimas, oli seekord väga tagasihoidlik.
Uutmoodi korraldusest jäi põhiliselt meelde seekordne vestluste korraldus - need toimusid nimelt maja ees telgis, kus kuulajatele jagati tänavamürast pääsemiseks kõrvaklapid.
Vestlustest kuulasin vaid ühte, oleks muidugi leidnud rohkemgi, aga kolmele päevale venitatud festival on minu jaoks siiski tiba liig - kogu see aeg seal passida kui laudade vahel juba mitu ringi tehtud, ei ole lihtsalt huvitav. Samas tähendab kolm päeva aga seda, et hulk müüjaid on kohal ainult ühel-kahel päeval, mistõttu tuleb kava ikkagi hoolega uurida ja ostuplaanid paika panna.
Teine erakordne sündmus festivalil oli "Hilda" multikaseriaali kahe esimese osa Briti esilinastus, tegu on ju Nobrow enda koomiksisarjal põhineva Netflixi asjaga, mis on väga hästi vastu võetud ja millele tuleb ka lisahooaegu.
Lauad olid seegi kord jagatud kahte saali, kusjuures too teine oli pühapäeval kinni. Varem on see tundunud sinna surutud kunstnike osas ebaõiglane, sest nii jäävad nad suurest melus eemale, aga seekord tundus ka seal olevat alati päris palju rahvast.
Suur saal ei olnud seekord nii palav kui varem, vist oli ka laudu paigutades osatud rohkem ruumi jätta. Külastajaid oli tavapäraselt tihedalt, paistab, et päris paljudele on ELCAF oluliseks ürituseks saanud.
Üks väga ootamatu festivali lõpuelamus oli see kui kohalik DJ pani peale Velli Joonase singelplaadi ja üle festuivalisaali kajas eestikeelne retropopp... :)
Võib-olla jääb eelnevast mulje, et ma olen seekordses ELCAF-is pettunud, aga päris nii see vast pole. Eestlasi kohtasime taas mitmeid ja leidsin ka huvitavaid indie-raamatuid, mida osta, kuigi autogramme lisandus seekord küll vaid rekordilised kaks tükki - Isabel Greenberg suurde raamatusse ja haruldusena USA õde-vend duo Coin-Op Peter and Maria Hoey kogumik. Pluss üks ShortBoxi, kolm Nobrow ja kolm Peow! uudisraamatut. (Lisaks mõned raamatud Londoni raamatupoodidest ja muuseumidest, nende seas Hellboy Studio Edition, Emily Carrolli rebasehorror ning neli signeeritud asja - Jeff Noons, Satania, Head Lopper 2 ja Birds and their Feathers.)
ELCAF-ist on saanud igasuvine põhjus korraks Londonisse põigata, loodetavasti traditsioon jätkub.
Fotosid saab lehitseda siin: Facebook.
Seekordne ELCAF oli juba seitsmes, toimus see jaanipäeva nädalalõpul ja kestis, nagu viimastel aastatel kombeks, kolm päeva. Ka koht oli tuttav, tundub, et alguses igal korral uutes ruumides toimunud festival on leidnud endale sobiva asukoha ja toimub tulevikuski sealsamas Round Chapelis.
Seekordne festival millegi väga uudsega ei üllatanud. Kui ühel varasemal olid Kanadast kohal koguni Seth ja Chris Ware, ehk siis kaks alternatiivkoomiksi väga kõva nime, siis 2018 oli tuttavate autorite osas üsna tagasihoidlik, vähemalt minu jaoks.
Kahjuks polnud osalemas ka mitmeid varem pea iga kord kohal olnud kunstnikku, lootsin näiteks ühelt Mike Mignola kõrvale signatuuri saada... Ka Nobrow ise, kelle lauas on alati olnud hulk autoreid signeerimas, oli seekord väga tagasihoidlik.
Uutmoodi korraldusest jäi põhiliselt meelde seekordne vestluste korraldus - need toimusid nimelt maja ees telgis, kus kuulajatele jagati tänavamürast pääsemiseks kõrvaklapid.
Vestlustest kuulasin vaid ühte, oleks muidugi leidnud rohkemgi, aga kolmele päevale venitatud festival on minu jaoks siiski tiba liig - kogu see aeg seal passida kui laudade vahel juba mitu ringi tehtud, ei ole lihtsalt huvitav. Samas tähendab kolm päeva aga seda, et hulk müüjaid on kohal ainult ühel-kahel päeval, mistõttu tuleb kava ikkagi hoolega uurida ja ostuplaanid paika panna.
Teine erakordne sündmus festivalil oli "Hilda" multikaseriaali kahe esimese osa Briti esilinastus, tegu on ju Nobrow enda koomiksisarjal põhineva Netflixi asjaga, mis on väga hästi vastu võetud ja millele tuleb ka lisahooaegu.
Lauad olid seegi kord jagatud kahte saali, kusjuures too teine oli pühapäeval kinni. Varem on see tundunud sinna surutud kunstnike osas ebaõiglane, sest nii jäävad nad suurest melus eemale, aga seekord tundus ka seal olevat alati päris palju rahvast.
Suur saal ei olnud seekord nii palav kui varem, vist oli ka laudu paigutades osatud rohkem ruumi jätta. Külastajaid oli tavapäraselt tihedalt, paistab, et päris paljudele on ELCAF oluliseks ürituseks saanud.
Üks väga ootamatu festivali lõpuelamus oli see kui kohalik DJ pani peale Velli Joonase singelplaadi ja üle festuivalisaali kajas eestikeelne retropopp... :)
Võib-olla jääb eelnevast mulje, et ma olen seekordses ELCAF-is pettunud, aga päris nii see vast pole. Eestlasi kohtasime taas mitmeid ja leidsin ka huvitavaid indie-raamatuid, mida osta, kuigi autogramme lisandus seekord küll vaid rekordilised kaks tükki - Isabel Greenberg suurde raamatusse ja haruldusena USA õde-vend duo Coin-Op Peter and Maria Hoey kogumik. Pluss üks ShortBoxi, kolm Nobrow ja kolm Peow! uudisraamatut. (Lisaks mõned raamatud Londoni raamatupoodidest ja muuseumidest, nende seas Hellboy Studio Edition, Emily Carrolli rebasehorror ning neli signeeritud asja - Jeff Noons, Satania, Head Lopper 2 ja Birds and their Feathers.)
ELCAF-ist on saanud igasuvine põhjus korraks Londonisse põigata, loodetavasti traditsioon jätkub.
Fotosid saab lehitseda siin: Facebook.
19 august 2018
Libahundinäitus
On omamoodi ime, et kapitalistliku Tallinna vanalinnas asub maja - Eesti Lastekirjanduse Keskus, mis on kogu täiega pühendatud lastekirjandusele ja illustratsioonile. Alatasa on seal ka näitusi ja 2018. aasta hiliskevadel oli seal jälle mitu samaaegset, üks neist pühendatud ei kellelegi muule kui... Libahundile!
Tegu oli Peterburist pärit illustratsiooni- ja nukunäitusega "Бегать с волками/Jookseb koos huntidega", mis on omamoodi järjeks varasemale Balti autorite libahundinäitusele.
Trepigaleriis olid väljas hunditeemalised pildid ja kollaažid, neist kahtlemata kõige silmatorkavamad Valgevene kunstniku Anna Silivontšiku humoorikad maalid.
Nagu ikka, on päris maali näha hoopis midagi muud kui sama asja fotol või raamatus vaadata. Maal pole ju ainult pilt - maal on tegelikult kolmemõõtmeline objekt koos kõigi oma mõõtude, tekstuuride ja pindadega. Fotoga kahjuks seda kõike just väga edukalt edasi ei anna.
Oli ka teisi kunstnikke, siin näiteks Leedu kunstniku Appias Albina "Karjaseadused" ja Venemaa Jelena Brõzgalova kaks autoportreed.
Üleval Muinasjutupööningul oli klaasi taga väljas 18 kunstniku Libahundinukud.
Neid oli väga erinevaid, alates leidobjektidest-kividest tehtud hundi moodi asjadest kuni vitriinis vormitult lebavate maski-kudumiteni, mänguasjalaadsetest nukkudest väga töömahukate ja üsna suurte skulptuurideni.
Tehnikate, materjalide ja oskuste osas oli seega skaala päris lai.
Kahtlemata oli kõige impressiivsem moskvalanna Natasha Pobedina "Ivan Tsaaripoeg ja Hall Hunt", kus kaks enam kui poolemeetrist nukku ratsutavad klaasist silmade ja ehtsa olemisega irevil kihvadega hundi seljas. Tekstuuride ja materjalide möll selles kujus on ikka päris hull ja see, kuidas õhukesest kangast on volditud ja vanutatud hundi karvkate, on tehniliselt ikka väga märkimisväärne.
Tänud ka maja töötajatele, kes vastutulelikult oma klaaskapid avasid, nii sain kujudest ja nukkudest üsna korralikud fotod!
Tegu oli Peterburist pärit illustratsiooni- ja nukunäitusega "Бегать с волками/Jookseb koos huntidega", mis on omamoodi järjeks varasemale Balti autorite libahundinäitusele.
Trepigaleriis olid väljas hunditeemalised pildid ja kollaažid, neist kahtlemata kõige silmatorkavamad Valgevene kunstniku Anna Silivontšiku humoorikad maalid.
Nagu ikka, on päris maali näha hoopis midagi muud kui sama asja fotol või raamatus vaadata. Maal pole ju ainult pilt - maal on tegelikult kolmemõõtmeline objekt koos kõigi oma mõõtude, tekstuuride ja pindadega. Fotoga kahjuks seda kõike just väga edukalt edasi ei anna.
Oli ka teisi kunstnikke, siin näiteks Leedu kunstniku Appias Albina "Karjaseadused" ja Venemaa Jelena Brõzgalova kaks autoportreed.
Üleval Muinasjutupööningul oli klaasi taga väljas 18 kunstniku Libahundinukud.
Neid oli väga erinevaid, alates leidobjektidest-kividest tehtud hundi moodi asjadest kuni vitriinis vormitult lebavate maski-kudumiteni, mänguasjalaadsetest nukkudest väga töömahukate ja üsna suurte skulptuurideni.
Tehnikate, materjalide ja oskuste osas oli seega skaala päris lai.
Kahtlemata oli kõige impressiivsem moskvalanna Natasha Pobedina "Ivan Tsaaripoeg ja Hall Hunt", kus kaks enam kui poolemeetrist nukku ratsutavad klaasist silmade ja ehtsa olemisega irevil kihvadega hundi seljas. Tekstuuride ja materjalide möll selles kujus on ikka päris hull ja see, kuidas õhukesest kangast on volditud ja vanutatud hundi karvkate, on tehniliselt ikka väga märkimisväärne.
Tänud ka maja töötajatele, kes vastutulelikult oma klaaskapid avasid, nii sain kujudest ja nukkudest üsna korralikud fotod!
Tellimine:
Postitused (Atom)
