Soomekeelsed Miki Hiired - 3 - Miki Suures Ilmasõjas

Soomlasi ei huvita eriti Miki Hiir, nende tähelepanu keskmes on kindlalt Piilupart Donald. Siiski, viimaste aastate parimateks Disney-raamatuteks loetakse just nimelt Miki lugude kahte 2014 ja 2015 ilmunud suuremõõdulist raamatut, milles valik Floyd Gottfredsoni Miki-ajaleheribasid.

Gottfredson joonistas Miki lehesarja koguni 45 aastat, alustades juba maikuus 1930, mõned kuud peale sarja algust. 1955ndast peale oli iga Miki koomiks omaette puändiga naljariba, enne seda jooksid lehtedes pikemad seikluslood. Just need ongi Gottfredsoni loomingust kõige rohkem hinnatud, just nende seast valitud lugudest koosnevadki mainitud kaks uut soomlaste kogumikku - sinine "Mikin oma sanomalehti" ja punane "Vaarallinen Mikki".

Suurem osa viimatimainitud raamatu kümnest loost on sõjaaegsed sarjad. Valikus on isegi paar varem Soomes ilmumata koomiksit, milles Miki ajastule kohaselt natsidega võitleb. Igal leheküljel on kuus strippi, mis, erinevalt suurematest pühapäevakoomiksitest olid ilmudes mustvalged. Mustvalged on need koomiksiribad ka Fantagraphicsi kogumikes, aga see raamat siin on värviline. Värv vahel toimib, aga tihtipeale mitte, muutes originaalis kasutatud hallid rastertoonid kuidagi liiga tumedaks ja määrdunuks.

Vanade koomiksite värvimine on osalt maitse asi, prantsuse Gottfredsoni kogumikud on näiteks samuti värvilised. Ise eelistaksin küll mustvalget originaalvarianti, seejuures võimalikult suurelt trükitud ribadega. Aga ei saa eitada, et soomlaste uued Miki kogumikud on ju päris ilusad raamatud, millele eesti keeles pole mitte kui midagi vastu panna.

Soomekeelsed Miki Hiired - 2 - Kuldne aeg

Soome on totaalselt Aku Ankka maa. Piilupart Donald oma suguseltsiga on kõikide lemmik, pardiajakirjast on juba mitu põlve soomlasi lugema õppinud. Don Rosa kohmakad joonistused on jumaldatud rohkem kui Carl Barksi looming, kõiksugu kogumikke ilmub alatasa juurde. Miki Hiir on Donaldi kõrval alati olnud lihtsalt üks järjekordne Disney tegelaskuju, tema tegemised pole soomlastele kunagi eriti korda läinud.

Samas - Miki koomiksitega tehti Soome ajalehtedes algust juba üsna varsti peale seda kui nad Ameerikas alustasid, tutvus on seega vana ja ilmumise ajalugu pikk. Koomiksite joonistamisega alustas animaator Ub Iwerks, kusjuures käsikirjutas neid ei keegi muu kui Walt Disney ise. 1930. aastal võttis töö "ajutiselt" üle Floyd Gottfredson, kes lõppkokkuvõttes kirjutas ja joonistas Miki leheriba-seiklusi järgnevad neli ja pool aastakümmet.

Ajaleheribad pole muidugi nii atraktiivsed kui värvilised ajakirjad, seetõttu võttis ka aega kuni neid omaette väärtusena hindama õpiti. Nii jõudsid ka Soomes Miki ribad raamatutesse alles aastal 1971 kui ilmus esimene viiest "Miki Hiire kuldaja" kogumikust. Tegu oli mustvalgete ja horisontaalses formaadis vihikutega, milles trükiti järjekorras ära just need kõige esimesed Miki koomiksiribad. Tegelikult oli tegemist Itaalias koostatud raamatute tõlkega - sarja "Topolino d'Oro" esimene osa ilmus seal 1970. aastal. Kokku tuli Itaalias sarja raamatuid koguni 33 ja nad sisaldasid Miki päevastrippe kuni aastani 1945.

Soomes aga ilmus neid ainult viis. Ju siis ei olnud tegemist väga populaarsete trükistega... Tõele au andes oli ka pildi- ja trükikvaliteet kehvapoolne - pärinesid need ribad nimelt vanadest Itaalia ajalehtedest, mitte USA originaaltõmmistelt. Ühtlasi oli neid ka Itaalias omaks tarbeks olulisel määral muudetud - jutumulle suurendatud, piltide servi maha lõigatud, taustu kustutatud. Lisaks joonistas Itaalia kirjastuse soovil kohalik kunstnik Giorgio Scudellari koomiksi algusaegade hüplikule loole mõned ribad vahele.

Kõik see on kaugel kaugel tänapäeva mõistes kvaliteetsest klassikaliste koomiksiribade kollektsioonist - Miki puhul tuleb selleks vaadata Fantagraphicsi kogumike poole-, aga huvitavad on need trükised ja nende olemasolu siiski.

Soomekeelsed Miki Hiired - 1 - Miki Hiire lennumasin

Ma kuulun sellesse põlvkonda, kelle lapsepõlves mängis väga olulist rolli ainus veneaegne Disney koomiksiraamat "Piilupart, Miki ja Teised". See lihtsalt oli mingit moodi maagiline väljaanne, ja, nagu ilmselt kõik teised lapsed, lugesin ka mina oma eksemplari lagunenud kapsaks. Muuhulgas põhjustas see raamat ka sellise kummalise efekti, et kõik need Disney koomiksite tegelaskujud, keda selles raamatus ei esinenud, tunduvad tänaseni kuidagi valed ja kohatud.

Vahemärkus - eestikeelset kogumikku ei saa küll päris ainsaks NSVLiidus ilmunud Disney koomiksiks pidada, sest leedukad tõlkisid selle oma keelde (Ančiukas Donaldas, peliukas Mikis ir kiti) ja andsid aastal 1980 ilmselt pea täpselt samasugusena välja. Kuigi, vabalt võib olla, et nende versioon oli õhem, ehk isegi palju õhem - 44 lehekülge...

Pärit olid selle kogumiku koomiksid muidugi Soome ajakirjast "Aku Ankka", nagu ka tiitellehe pöördel kirjas. Kuigi neidsamu ajakirju liikus ilmselt pisut ka Tallinna Raekoja platsi antikvariaadis, minu kätte toona neist mitte ükski ei jõudnud. Tõlgitud punasekaanelisele Walt Disney elulooraamatule lisaks oli ainus Disney raamat meie kodus pisike "Miki Hiiren lentokone", pildiraamatuke, mille isa oma Helsingireisilt kaasa tõi. Nagu ka paar suurt pakki Aku Ankka purukummi, mille maitse oli täiesti kasutamiskõlbmatu, aga mille nätsu-klotside ümbrispaberite all oli lisaks pisike kokkuvolditud koomiks.

Ega selles raamatus ju suurt midagi lugeda või uurida polnudki - lihtne lugu, kus Miki ja Kupi lennukiga pesunööri alt läbi lennates kontrolli kaotavad, silda rammivad ja autokastis lõpetavad. Tegelikult olidki hoopis põnevamad teiste tegelaskujude pildid raamatu sisekaantel... Sellele vaatamata lagunes seegi raamat osadeks ja vajas tõsist remonti. Raamat, muide, on siiani alles.

Imeline Otsakeeratav Pea

Kirjastus IDW kirjastab ilusate suurte raamatute sarja, mil nimeks "Artist's Edition". Tegu on koomiksiraamatutega, mis päris kindlasti ei ole suunatud igale ostjale - esiteks on tiraažid tagasihoidlikud, teiseks on hinnad päris krõbedad ja raamatud ise formaadilt suured. (Esimesel fotol on võrdlus tavalise USA koomiksialbumiga.) Antud raamatute mõte on trükkida kunstnike leheküljejoonised ära just nii suurelt kui nad joonistati, kõigi paranduste ja abijoontega. Sellest ka põhjus, miks sarja eri raamatud on eri suurused - see sõltub otseselt originaalide mõõtmetest. (Märkus - Hal Fosteri "Prince Valiant" originaalid on näiteks isegi nii suured, et Fantagraphics on sunnitud oma samalaadse raamatu neist väiksema tegema. Too raamat on sellele vaatamata väga suur - 43x59 cm.)

Suvel 2016 ilmus IDW-lt teine Mike Mignola originaalide raamat "Mike Mignola’s The Amazing Screw-On Head and Other Curious Objects Artist’s Edition".

Erinevalt varasemast (ja mahukamast) kogumikust "Hellboy in Hell and Other Stories" on selles tiba vanemad, vähemtuntud ja reeglina Hellboy-vabad lood. Seetõttu saab siit Mignola firmastiili arengust päris hea ülevaate.

Lisaks tähendavad vanad koomiksid seda, et tekstid pole mitte digitaalselt lisatud vaid on päriselt lehekülgedele kirjutatud. Nii saab erinevalt esimesest raamatust lisaks piltide vaatamisele seekord ka koomikseid lugeda.

Koomiksitele lisaks on kogumikus ka mahukas valik Mignola kaanepilte. Need on nii tõetruud, et kohati tunne, et ettevaatamatult lehitsedes võib sõrmed pliiatsi või tušiga ära määrida...