Musta Paja rüütel

Hiljuti ilmus kirjastuselt Fantagraphics Carl Barksi piilupardi-koomiksite sarja 10. raamat "Walt Disney's Donald Duck: "Terror of the Beagle Boys", mis juhtumisi ka kronoloogilises järjekorras riiulisse ritta pannes kogu seriaali kümnes köide. (Kirjastus alustas populaarsemate lugudega, esimeste Barksi koomiksitega osad on veel ilmumata.)

Kultusraamatus "Piilupart, Miki ja teised" oli kolm Carl Barksi koomiksit, uusimas ameeriklaste köites ilmus neist kolmas, millel eesti keeles nimeks "Musta Paja rüütel". Kaks ülejäänut on juba varasemates sarja raamatutes leida.

Huvitav on asja juures jälgida nii hoopis teistsugust värvilahendust kui jutumullide teksti graafilist kvaliteeti ja mullide kuju täpsust. Ilmselgelt soome keele vahendusel tehtud eesti tõlge on samas siiani tõeliselt nauditav ja vaimukas, kuigi originaaliga võrreldes on erinevused ikka päris suured.

PS: ma tegelikult ei märganud pildistades üldse Daisy sõjanuia. :)

PPS: Soome koomiksiproff Kivi Larmola kirjutas Facebookis pildile huvitava kommentaari. Ma usun, et ta ei pahanda, kui selle siin ära toon:

The Danish publisher Gutenbergshuset worked hard in cleaning pictures from weapons, violence and things that were unknown in Scandinavia such as Thanksgiving Day turkeys and hamburgers(!). At the same time the Finnish translators worked hard in re-writing the stories into better and more educational language and localised jokes and puns. Not even Carl Barks' stories were left alone, and in some cases the idea was just to give a newcomer a chance to "draw something" - redraw a masterpiece in untrained hand.

I've worked on several Carl Barks' stories in translating them anew when the hardcover books started to come out in Finland on the late 1990's and 2000's. It was a difficult task, as I had to combine all the classic one-liners that the Finnish readers fell in love with since 1951, and somehow try to reconstruct the original Barks' story that the 1950's translators didn't think was important enough to follow. :)"

Preacher - verevaene telejutlustaja

On maikuu 2016 ja Garth Ennise-Steve Dilloni kultuskoomiks "Preacher" on lõpuks saanud teleseriaaliks.

Kõik, mis enne esma-eetrit avalikkusele lekitati, oli ülevoolavalt vaimustunud ja samas äärmiselt kahtlane – kohe tehti selgeks, et tulekul on lugu, mille väga olulised detailid on algsega võrreldes ära muudetud. Ka ei andnud erilist lootust pugejalikud promo-intervjuud, mis ei teinud katsetki kriitilisi küsimusi esitada.

Täpsemalt – kui ikka kogu loo kolm põhitegelast on hoopis teistsugused kui raamatus, siis – on see üldse enam sama lugu? Jesse Custer on pastori poeg, kes flashbacki põhjal pole enam segarassist, hoopis blond iirlanna Tulip on teles tumeda nahaga. Lisaks on ta üks äärmiselt ebaveenev palgamõrvar. Ja koomiksis cool Cassidy, kelle silmad alaliselt prillidega varjatud, on küll endiselt vampiir, aga hoopis mingi täielik tola. Umbes nagu Ervin Abel. Lisaks konsumeerib ta soovi korral kasvõi terve elusa lehma.

"Preacheri" teleseriaali esimene osa on algusest lõpuni veniv, igav ja lapsik. Aeg-ajalt toimub mingit tobedat vägivalda, aga see kõik on halvasti lavastatud, veel halvemini näideldud ja ka kirjutatud on see kõik väga abitult ja augurohkelt. Nagu mingi Kevin Smithi lavastatud amatöörteater, kus kõiki rolle mängivad Kevin Smithid.

Kogu loos pole ka mitte ühtegi huvitavat tegelaskuju, isegi räpisõbrast Arseface on verevaene. Tegevus hüppab kord kosmosesse, kord Aafrikasse ja kord Venemaale, aga ei jõua tegelikult mitte kusagile. USA pressile näidatud nelja seeria kommentaare uskudes ei jõuta suurt kusagile ka edasistes seeriates.

Tegelikult ongi veel eriti kurb, et koomiksi road movie idee on mugavuse huvides kõrvale heidetud ja kogu freak show toimub ühes ja samas alevis. Kohas, kus Jesse otsustab peale Püha Pauku endiselt pastoriametisse jääda.

Seega - telesarja produtsentide arvates oli Garth Ennis suuteline ainult tegelaskujudele nimesid välja mõtlema, kõiges muus on nemad hoopis targemad. Positiivne on muidugi see, et otse loomulikult nad eksivad ja pole eriti tõenäoline, et seda jama keegi eriti pikalt vaadata viitsib.

Raamatud aga ei kao kuhugi. Lugege "Preacherit"!