Üllatavalt palju oli seekord filme, mis põhinesid tõestisündinud lugudel ja isikutel. Lühikesse tabelisse mahub vähe, seepärast siinkohal loetelu ülejäänud headest asjadest, mida möödunud aastal näha sain:
'71 – briti sõdur rahutus Belfastis;
Samba – tumedanahaline illegaalne immigrant Pariisis;
Un moment d'égarement – justkui Manara joonistatud teismeline flirdib oma sõbranna isaga, kelleks Vincent Cassell;
Wild – lugu matkarajal targaks saanud naisest;
The Theory of Everything – Stephen Hawking jääb haigeks, teeb teadust ja abiellub korduvalt;
Imitation Game – Alan Turing leiutab arvuti;
Fifty Shades of Grey – lugu tudengineiust, kellel pole läpakat;
American Sniper – vana Eastwoodi film rekord-snaiperist;
The Longest Ride – noore Eastwoodiga lugu rodeo staarist;
The Voices - Marjane Satrapi vägivaldne skiso-komöödia;
A Royal Night Out – tulevane kuninganna seikleb sõjalõpu Londoni öös;
Pawn Sacriface – Iivo Nei aitab Spasskil Fischeri vastu maletada;
Sicario – kompromissitu narkosõda USA-Mehhiko piiril;
Everest – tõestisündinud ja õnnetu lõpuga alpinismiretk;
The Program – eduka dopinguratturi Lance Armstrongi lugu;
Legend – Tom Hardy kehastab Londoni gängsterikaksikuid;
Black Mass – Johnny Depp kui külmavereline Bostoni gängster;
Amy – dokumentaal varalahkunud geniaalsest muusikust, kes armus valesse mehesse;
Minions – kollased 3D-julgad teevad nalja;
Shaun of the Sheep – Aardmani lambafilm, mille tegelasi kohtasin Pariisi näitusel.
Ja muidugi Last Week Tonight with John Oliver - see on ilmselt parim päevakajaline telesari, kuigi tegelikult ju hoopis komöödia.
Nüüd siis aasta 2015 meeldejäävamad filmid. Kuna täiesti erakordsel kombel tuli sel aastal ka hulk kodumaiseid kinotükke, siis alustangi eraldi neist.
Lõpuks ometi ometi on Eestis tehtud täpselt selline lastefilm, mida oleks tahtnud ka ise väiksena vaadata – põnev, humoorikas, heade lapsnäitlejate ja ilusa olustikuga. Salapärane Tartu ülikoolilinn on väga vanamoodsalt idülliline, ei mingit nõukogude taaka, just nagu mõne Lindgreni raamatu tegevuspaik.
Natuke aneemiline vast oli see film, aga kuna tegijaks suuresti välismaalased, siis ehk on stalinistliku hirmuajastu lugu ka väljaspool Eestit arusaadav. Üldiselt jäi sellestki ekraaniloost siiski positiivne mulje, kuigi siin oli ka ajaloolisi ja sportlikke ebatäpsusi. Laste ja õpetajate suhted olid näiteks ehk liiga soomelikult familiaarsed, ka tegevuspaigana kordusid sõjajärgse Haapsalu ühed ja samad tänavanurgad.
Ega ma väidagi, et ma sellest omamoodi sõjafilmist suurt midagi aru sain. Aga tervikuna see mulle meeldis, kuigi üks idioodist kriitik oma suure sõbraga tegid kinosaalis kõik, et vaatamist ära rikkuda — see on lihtsalt üks sedasorti film, mille õhkkonda tuleb lasta end segamatult sisse tõmmata, lubada argimõtetel minna ja vaadata, kuhu film ise su lõpuks välja viib. “Roukli” meenutaski mulle nagu post rock kontserti, mis oma hüpnootilise kordusega tahab kuulajas-vaatajas transsi tekitada.
Ma ei osanud sellest meedias palju kajastatud lumeprobleemidega filmist eriti midagi oodata. Seda ootamatum oli tulemus, mis ju täiesti korralik kõhedusfilm. Olustik oli detailides veenvalt veneaegne, isegi muidu tüütud näitlejad said oma osaga eesrindlikult hakkama. Helinivoo oli küll kinosaalis kohati moonutuses, aga muidu ütleksin küll, et lavastaja Urmas Eero Liiv võiks ikkagi tulevikus veel filme teha.
Vaatasin seda rahvuslikku sõjafilmi oma elu esimeselt eesti filmi Blu-ray kettalt, millel kahjuks vigaselt tehtud tiitrid. Film ise tundus tehniliselt täiesti toimiv, kuigi kalkuleeritud erapooletus, suund välisvaatajale ja kramplik poliitkorrektsus koos kahtlasemate teemade täieliku eiramisega paistsid vaadates küll igal sammul silma. Üldiselt seisis lugu siiski lõpuni koos, kuigi ka totakaid detaile kogunes lõpuks omajagu. Aga neist tegi ülevaate juba “Tujurikkuja”. Siiski, hoopis midagi muud kui marmostahvlid.
Ja nüüd – muu maailm.
Aasta on tegelikult edetabelite koostamiseks liiga pikk aeg. Lõpus linastunud asjad võivad meile ekraanidele jõuda alles järgmise alguses (nagu "The Revenant"), tagasi vaadates tunduvadki nad aga kuuluvat juba eelmisse tsüklisse ja võivad nii üldse tähelepanuta jääda. Alejandro G. Iñárritu teatrilooga olekski peaaegu nii läinud. Aga ka aasta hiljem on selge, et tegu oli igas mõttes ühe viimaste aegade kõige huvitavama filmiga. Helipool oli samuti üks muljetavaldavamaid, mida üldse kinos kuulnud olen.
Disney ei tee enam joonisfilme. Sellest on kahju, aga vähemalt on arvuti-animaatorid saavutanud nüüdseks pliiatsiga kunstnike taseme. Ulmelises San Fransokyos toimuv robotilugu põhineb Marveli koomiksitest pärit tegelaskujudel, kuid on teistest samalaadsetest superkangelase-seiklustest meeldivalt erinev. Juba täispuhutav robot Baymax ühe peategelasena eristub teistest omasugustest ja jääb meelde.
Šotlane Mark Millar kirjutab superkangelasekoomikseid, aga teeb seda isikupäraselt ja mõnusa iroonilise, aga heatahtliku huumoriga. Tundub ka, et tema enda väljamõeldud sarjad kipuvad üks teise järel filmiks muutuma — “Wanted”, “Kick-Ass” ja nüüd ka “Kingsman”, kusjuures lisa on tulemas. Pätipoisist superagendiks sirguvast noormehest pajatav seiklus, mida kaunistab Tallina Kaubamaja külilikeeratud logo, on tempokas, teravmeelne ja lõbus. Ja väga-väga vägivaldne, Colin Firth pole ilmselt eales ekraanil nii palju rahmeldanud kui siin. Filmil oli muuseas mitmel pool ka tsensuuriga probleeme – Hiinas lõigati välja kogu kirikutaplus, koduselt Ameerika DVD-lt aga lõpukaadrite Rootsi printsessi pepu.
Inimühiskonda saabuvatest robotitest on viimasel ajal aina rohkem ulmefilme tehtud. See siin on lavastaja jaoks debüütfilm, aga tegelikult pole ta üldse tundmatu uustulnuk — Alex Garland on ka kirjanik ja stsenarist, “The Beach” on tema raamat, filmid “28 Days Later” ja “Dredd” tema kirjutatud. “Ex Machina” on igatahes üks viimaste aegade huvitavamaid väikese eelarve ulmelugusid, väga hästi valitud stiilsete tegevuspaikade, laetud õhkkonna ja tõusvate noorte staaridega.
Ma ei ole tegelikult eriline Pixari austaja, olen vist ainult ühte nende filmi rohkem kui korra näinud. Aga seda esmapilgul imeliku ideega animalugu vaatan üsna tõenäoliselt veel, ja mitmeidki kordi. Peategelaste pea sees toimub huvitavaid asju, üks oluline osaline hoiti osavalt eelreklaamidest eemal ja ka emotsionaalselt on seekord osatud üsna õigeid ja päris mõjusaid nuppe vajutada. Ma ütleksin, et see on üks Pixari kõigi aegade parimaid filme.
Aga lõpuks on pea kõik arvutianimatsioonid väga ühesugused. Loomulikult on lugu see, mis teeb filmist meeldejääva, aga animafilm võiks siiski ka visuaalselt teistest erineda. Iiri stuudio Cartoon Saloon teine täispikk joonisfilm on tõeliselt erinev. Käsitsi joonistatud poeetiline ja tegelikult kurvavõitu iiri mütoloogiast inspireeritud film on vähemalt sama stiilne ja ilus kui tegijate eelmine, “The Secret of Kells”. Mis tähendab, et see on üks kõigi aegade kõige ilusamaid animafilme. Ja seda tuleb kindlasti vaadata HD-s, DVD detailsusest jääb ilmselgelt väheks.
Kunagine sarja “Gilmour Girls” matsakas kokk Melissa McCarthy on kujunenud USA kinokassade stammkoomikuks. Siin saab tema tagasihoidlikust CIA arvutioperaatorist ootamatult väliagent, kes koos surmtõsiselt surmava Jason Stathami ja šarmikalt libeda Jude Law’ga rahvusvahelist kurjamite kampa tabada püüab. Ajal, mil Bondi filmid on liiga süngeks ära pööranud, on sellist lustakat agendiparoodiat hoopis mõnusam vaadata.
Matt Damon mängis Marsile maha jäänud astronauti ja sai selle eest parima komöödianäitleja Golden Globe’i. Film ei ole muidugi komöödia, aga on põnev ja usutavalt pingeline, kohati muidugi ka naljakas. Ja, mis eriti oluline — legendaarne Ridley Scott tegi taas ühe väga hea filmi, kusjuures sellise, mis toimub kosmoses ja mida võib vabalt ka ulmekaks nimetada. Ja millest sai tema kõigi aegade kassaedukaim kinotükk.
Kui Guillermo del Toro teeb uue filmi, siis, pole midagi teha, on see sees ka minu aastatabelis. “Veripunane mäetipp” ei ole kaugeltki del Toro parim film, aga ta on väga-väga ilus; nagu alati, on ka seekord iga kulutatud sent ekraanil näha. Kuigi lugu ise jääb lõpuks ikkagi kuidagi verevaeseks, sobib see tippnäitlejatega õudusfilm, mida lavastaja ise gooti romansiks nimetab, teiste Hammer Horrori meeleolusid kandvate uute filmide kõrvale. Sinna, kus on juba ees “The Wolfman”, “Sleepy Hollow” ja “Sweeney Todd”.
Lugu sellest, kuidas Tom Hanksi jurist allatulistatud ameerika luurelendurit ja naiivset tudengipoissi USA-s tabatud vene spiooni vastu Berliinis välja kauplemas käis, on päris põnev, põnevam kui Kagu-Eesti spioonide sild. Spielberg on üks parimaid möödunud aegade taaselustajaid, seegi film on juba olustiku poolest väga huvitav vaadata. Minu jaoks oli aga kõige hämmastavam selline uus teadmine, et ajal kui Eesti NSV-s võeti vallatuid kurve ja raadio meeskvartett laulis romantikast, oli Saksa DV pealinn Ida-Berliin vene okupatsioonivõimude käsul endiselt varemeis. Seda viisteist aastat peale suure sõja lõppu!
George Lucas rikkus käpardlike eelosadega oma klassikalise kosmosesaaga ikka päris põhjalikult ära. Siis aga tuli Disney, ostis mehelt kaubamärgi nelja miljardiga välja ja asus ise uusi filme tegema. Neid on nüüd tulemas omajagu, aga põhine on ikkagi uus triloogia, mille sündmused seekord toimuvad aastakümneid peale kolme originaalfilmi aegu. Sarja VII-nda osa lavastas J. J. Abrams ja sai sellega tegelikult päris hästi hakkama. 3D kinos oli algusest lõpuni põnev olla, tegelikult polegi Tähesõdade maailm kunagi nii hea välja näinud. Kuigi takkajärgi analüüsides võib uuele filmile ette heita nii kalkuleeritust, toimuva väga suurt sarnasust 1977. aasta filmiga ning ka lihtsalt tobedusi, suutis see siiski edukalt anda uuele põlvkonnale omaenda uued Tähesõdade kangelased ja samas tuua ka vanadel fännidel heldimuspisara silma.
Pole ju tõenäoline, et ühest Austraalia post-apokalüptilise kultustrioogia aastakümneid hilinenud järjest võiks saada aasta 2015 tähelepanuväärseim film, aga just nii see läks. Arvutitega saab tänapäeval mida tahes ekraanile manada, publik teab seda ja on tegelikult igasuguste vaatemängude osas üsna tuimaks muutunud. Seetõttu oli vägagi ootamatu, et George Milleri peatumatu hooga kihutav pöörane ulmeseiklus kinos sedavõrd võimsa elamuse pakkus. Loomulikult on seegi film arvutis kokku pandud, aga seda niivõrd osavalt, et üle pikkade aegade näeb kogu vaatemäng välja nagu oleks see ka päriselt kaamerate ees juhtunud. Tõeline kinoelamus, istud ja vaatad ja lihtsalt ei usu oma silmi. Sest kõik see on ju päris — nii ogalised autod, Charlize Theroni rauast käsi, leeke heitev kitarr kui ritvadel õõtsuvad kaamed kõrilõikajad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar