Koomiksiklassik André Franquin

André Franquin (1924 - 1997) on meil siin Eestis praktiliselt tundmatu, aga ometi on tegu ühe maailma hinnatuima koomiksitegijaga. (Ehk ainult Rahvusraamatukogu Spirou-näitusel on tema loomingut põgusalt näha saanud.) Tema mõju nii kaasaegsetele kui järgnenud põlvedele on võimatu üle hinnata. Kuigi Franquini tegelaskujud ei ole väljaspool prantsuskeelset maailma kaugeltki niisama tuntud kui Asterix ja Tintin, on Franquin sama oluline tegija kui nende sarjade autorid. Ja, kes teab, mõne nurga alt ehk olulisemgi.

detail Franquini originaalist, foto Pariisi näituselt

Franquin alustas kunstnikutööd Teise Maailmasõja ajal, kui ta kohtus Brüsseli lühikeseks jäänud elueaga animatsioonistuudios mitme teise tulevase koomiksikuulsusega. 1945. aastal palkas nad enda heaks tööle kirjastus Dupuis. Jijé, alias Joseph Gillain, kes tollal vastutas suures osas lasteajakirja "Spirou" koomiksite eest, korraldas omaenda koju väikese stuudio, ja asus seal välja koolitama kolme paljulubavat noort tegijat - lisaks Franquinile olid seltskonnas ka Will ja Morris. Koos arendasidki nad väja dünaamilise ja lõbusa joonistusstiili, millest sai alternatiiv Hergé Tintinist pärit steriilsele ja püüdliku sirge joonega "clean line" stiilile. Nii sündiski nn. Marcinelle' koolkond, visuaalne koomiksikeel, mis sai oma nime kirjastuse Dupuis asukohaks oleva Brüsseli linnaosa järgi.
 

Franquini kaanepildiga ajakiri, november 1957,
foto Rahvusraamatukogu näituselt

Franquinist saigi juba 1946. aastal Jijé järeltulija Spirou sarja joonistamisel. Tema käe all muutusid lood pikemaks ja keerukamaks, mängu tuli mitmed nüüdseks klassikalised tegelaskujud. Inimolevustele lisaks on nende seas ka ülipika sabaga kollane džunglielukas Marsupilami.

Järgmistel aastakümnetel joonistas Franquin oma sarju ja koolitas nüüd juba ise uusi autoreid. 1955. aastal oli tal Dupuis'ga lepinguvaidlus, mis viis ta mõneks ajaks konkureerivasse Tintin-ajakirja. Seal lõi ta leheküljepikkuste naljalugudega peresarja "Modeste ja Pompon". Aga tüli lahenes ja peagi oli ta ka "Spirous" tagasi.

Alates 1957. aastast seikleb Franquini koomiksites Gaston Lagaffe, fantaasiarohke logard, kes läbi järgnevate aastakümnete põhjustas oma hullude leiutistega Spirou toimetuse fiktiivses koomiksi-versioonis täieliku kaose. Gastoni tegelaskujust sai üks prantsuskeelse koomiksi suurimaid staare, tema skulptuur seisab ka Brüsseli Koomiksimuuseumi kõrval.

Franquini originaal Angouleme'i muuseumis

1967. aastal andis Franquin Spirou ja Fantasio seriaali üle järgmistele tegijatele. Tema tervis polnud selleks ajaks enam päris korras, juba kümnendi alguses põdes ta tõsist depressiooni. 1977ndal alustas ta koomiksisarja "Idées Noires", "Mustad mõtted", kus ta vaatles meie maailma ja selle nii poliitilisi kui ökoloogilisi probleeme läbi väga musta huumori. 1974. aastal omistati Franquinile Angouleme'i festivali kõige esimene Grand Prix. André Franquin suri 5. jaanuaril 1997. aastal.

Franquini kohta ei olegi väga lihtne raamatuid leida. Tihtipeale on nad kas ammu läbi müüdud või siis kajastavad mõnda väikest aspekti tema loomingus - omaette raamat on olemas isegi tema signatuuridest. Samas on raamatupoodides saadaval kaks head ja odavat ülevaateraamatut, mis algselt ilmunud pehmekaanelise ajakirjana. Üks neist ilmus "Spirou" ajakirja 75. juubeli puhuks, teine teeb sujuva ülevaate Franquini karjäärist.

On aga olemas ka üks tõeliselt võimas raamat, põhjalik ülevaade kogu André Franquini loometeest - "Franquin, chronologie d'une oeuvre". Selle esimene variant ilmus 22. novembril 2007 kirjastuselt Marsu Productions. Raamatust tuli ka kordustrükk, mõlemast said kiirelt haruldused. Novembris 2012 ilmus raamat uuesti kui versioon 2.0. Seekord suurendati lehekülgede arvu täpselt kaks korda, võimaldades nii illustratsioonid kui dokumendid hoopis suuremalt ära trükkida. Ka see raamat kadus kiirelt, hiljem küsiti  selle eest raamatupoodides juba 130 eurot.

Raamatus on Franquini karjäär üksipulgi algusest lõpuni lahti võetud. See on väga põhjalik ja isegi kui prantsuse keelt mitte mõista, siis selliste "lugejate" rõõmuks võtab kõigile arusaadav pildimaterjal raamatu mahust oma kolmveerandi.

30. oktoobril 2015 tuli nüüd juba suurelt kirjastuselt Dupuis välja raamatu uus trükk. See on sisuliselt sama kui eelmine - suurus 27 x 27 cm, lehekülgede arv 384 ja hind 59 eurot, ainult kaas on matt ja parandati vaid mõned ilmnenud faktivead. Prantslased on üldiselt suured meistrid väga korralike eluloo-pildi-raamatute koostamisel, selliseid on olemas nii mitmestki koomiksiklassikust. Ka André Franquini oma on väärt, et olla igal tõsisel koomiksihuvilisel olemas.

Eriline Asterix

Mõne klassikalise koomiksisarjaga on viimastel aegadel toimunud enneolematuid muutusi. Hugo Pratti (1927-1995) seriaalist Corto Maltese ilmus 30. septembril 2015 esimene uute autoritega album "Sous le soleil de minuit". Ka Asterix on uuesti ja uute autoritega käima tõmmatud - juba 2013 tuli Šotimaaga seotud album, kirjutajaks Jean-Yves Ferri ja kunstnikuks Didier Conrad.

Hädine eestikeelne raamat vabariigi algusajast, prantslaste kõvas köites album ja 2014. aasta eriversioon

Nüüd, kaks aastat hiljem, 22. oktoobril 2015 ilmus neilt siis juba teine album - "Le Papyrus de César", "Asterix ja Caesari papüürus". Lugejate ja kriitikute arvates on see, reaalsest Caesari kirjutatud raamatust ja vägagi tänapäevasest infolekkest inspireeritud BD hoopis parem kui eelmine. Tihti kuuleb isegi arvamust, et tegu on üldse parima René Goscinny (1926-1977) järgse Asterixiga. Mis tähendab, et paljude jaoks on uus raamat parem kui kõik Albert Uderzo üksipäini välja mõeldud lood.

Asterix on üks edukamaid koomiksisarju üldse. Ka uut raamatut trükiti kohe esimesel korral 4 miljonit (!), neist 2 miljonit prantsuskeelsena. Edu ei saatnud sedagi sarja muidugi kohe päris algusest - esimest Asterixi lugu trükiti esmalt kõigest 6000 eksemplari. Huvitaval kombel on täpselt sama trükiarv ka uue albumi eriversioonil - suuremas 26 x 36,5 cm formaadis raamatul, milles lisaks albumile ka selle tegemisest pajatav osa ja teistsugusel paberil albumi kõik leheküljed Conradi pliiatsijoonistena. [Täiendus jaanuaris 2016: ma ei tea enam, kust leidsin numbri 6000, sest prantsuse koomiksituru aasta-analüüs nimetab tiraažiks hoopis 30 000.]

Selliseid luksversioone on viimasel ajal tulnud neljast Asterixi raamatust, kahest uuest ja kahest varasemast ilmumisjuubelit tähistanud albumist. Ilmselt jätkatakse nendega ka edaspidi. Tegu on päris kenade raamatutega, mis üldiselt ka väga kvaliteetselt tehtud. Nii Uderzo kui Conradi joonistused on tavapärasest suuremana veel eriti ilusad, ka lisades on palju huvitavat materjali.

Kahjuks küll oleks uue raamatu pliiatsiosa võinud parem olla - joon on üsna nõrk ning ka kasutatud raster on suur ja kasvõi sarnases Franquini "Bravo les brothers" raamatus kasutatust palju ebatäpsem.

Lisaks ilmus ka veel eriti hinnaline "Edition Artbook", millel nummerdatud tiraažiks 1400, milles värvilise variandi asemel Conradi tušijoonised ja kaasas viis printi, üks neist trükitud papüürusele.

Eelmainitud nelja miljoni tiraažist pool jagunes erinevate keelte vahel, sest album ilmus üheaegselt paljudes riikides. Kahekümne keele seas oli otse loomulikult ka Soome.

Eestis on Asterixiga üsna kurvad lood. Kunagi eelmisel sajandil ilmus Egmontilt neid tegelikult isegi üsna palju, "koguni" 14 (kokku on albumeid 36). Esimene neist tuli 1994, juhtumisi paar aastat peale seda kui mina Asterixiga tutvust tegin, seda ühe tuttava poolakeelsete albumite vahendusel. Need olid ilusad, pehmete pappkaante ja kandilise seljaga igati kvaliteetsed raamatud. Selle kõrval olid Egmonti asjad tõeline pettumus, nii köide, paber kui trükikvaliteet olid ikka väga kehvad. Kuna ka kasutatud primitiivne pealkirja-šrift ei sobinud absoluutselt lugemiseks, muutes tõlkest jääva mulje veel kehvemaks kui see tegelikult oli, siis ostsingi vist ainult üheainsa raamatu. 

Arvestades meie kohaliku E-kirjastuse üsna vähest huvi millegi väärtuslikumaga maha saada, siis pole vast põhjust loota, et vahepealsetel aastatel digitaalselt taastatud Asterixi raamatud uuesti emakeeles meiegi lugejateni jõuavad. Kuigi võiks ju, ikkagi klassika.

Last Man

Ma ei ole just suur võitlevate arvutimängude fänn. Ka polnud ma varasemast lugenud ühtegi paljukiidetud Bastien Vives'i raamatut. Seetõttu, kui selgus et USA-s hakkab ilmuma prantsuse mangalik martial arts koomiksiseriaal "Last Man", ei osanud ma sellest kohe suurt midagi arvata. Aga kuna raamat oli odav, tundus Prantsusmaal väga populaarne ja sarja kolm autorit olevat tegijad nii koomiksis, animatsioonis kui arvutimängudes, siis otsustasin esimese osaga katsetada.

Ja ma ei kahetse. Tuli välja, et juba esimene seeria oli sedavõrd kaasakiskuv, et tekkis vastupandamatu soov kiirelt teada saada, mis edasi juhtub. Lugu on väga hea, tegelased ja loodud maailm suurepärased. Eriti muljetavaldav on ka Vivesi meisterlik joonis. See on detailne, aga samas ka hoogne ja visandlik - näiteks võib ta vabalt jätta kasvõi inimestel silmad joonistamata, kõik see aga tundub antud visuaalses kontekstis täiesti arusaadav otsus. Loomulikult on tema pilt äärmiselt dünaamiline ja väga hästi tabatud liikumisega. Tegu on tõepoolest ühe kaasaja parima koomiksikunstnikuga.

Septembris 2015 Brüsseli Koomiksifestivalil olid kaks autorit kohal oma raamatuid signeerimas. Kuna nägin sarja teist ingliskeelset albumit kesklinna koomiksipoes müügil, käisin ja ostsin selle ära. Pühapäeval tuli kirjastuse Casterman boksis teha veel üks ost (selleks sai Schuiteni "Zara"), nii sain vastava lipiku ja õiguse oma ingliskeelse raamatuga autogrammisabas osaleda. Animatsioonimees Balak tegi ingliskeelse raamatu peale suured silmad, nagu oleks see midagi väga erilist, aga lõpeks joonistasid nad Vivesiga mõlemad mulle oma versioonid sarja ühest peaosalisest nimega Marianne Velba.

2015. aasta lõpuks oli Prantsusmaal väljas seitse ja USA-s ilmunud kolm osa "Last Man" raamatut. Tundub, et sari jätkub endise hooga ja tipptasemel, mistõttu pole ime, et sellest on juba tegemisel ka animaseriaal. Angouleme'i festivalil võitis "Last Man" 2015. aastal parima seriaali auhinna, aastal 2016 tuleb sealsamas sarjast suur näitus.