Moebiuse uus kogumik - raamat pleksiklaasis

Septembris 2015, kui Eesti Koomiksiseltsi rahvas kohtus Brüsseli Koomiksifestivalil kirjastuste esindejatega, küsisin ma kirjastuse Casterman toimetajalt ka Moebiuse kogumikalbumi "Le Monde d'Edena" kohta. See pidi ilmuma maikuus 2015, aga mingil põhjusel siiski toona välja ei tulnud. Festivali ajaks oli aga välja käidud järgmine võimalik ilmumisaeg -  14. oktoober.

Ma ei olnud päris kindel, kas ma sain ikka vastusest päris õigesti aru - raamat olla tõepoolest tulemas, kusjuures veel mingis erilises plastikust kestas. Nüüd on mul see 3000-ses tiraažis ilmunud haruldus olemas ja - tõepoolest! Kogu Moebiuse kuueosalist sarja sisaldav raamat, mis pakendatud pealkirja ja ribakoodiga kaitsvasse lainepappkesta on tõepoolest eriline - seda ümbritseb nimelt veel ka paar millimeetrit paksust pleksiklaasist karp! Kõik tekstid on trükitud klaasile ja nii on raamatu kaantel tekstivaba Moebiuse illustratsioon. Raamat on ka nummerdatud, minu oma on #2049.

Asi näeb väga eriline välja ja kohe peale ilmumist algasid netifoorumites spekulatsioonid teemal kauaks seda raamatut üldse müügilettidele jagub. 2010. aasta oktoobris avati muuseumis Fondation Cartier suur näitus Moebius-Transe-Forme, selle kataloogi hind on Ebay-s nüüdseks kerkinud kümnekordseks. Tolle raamatu tiraaž oli 10 000.

Esimestel päevadel peale ilmumist oli uut Moebiuse kogumikku vähemalt Pariisi raamatupoodides igatahes veel saada, kuigi Amazonis seda vist üldse ei müüdudki ja mõnes muus netipoes oli ta üsna varsti otsas. Võib arvata, et tiraaž saadeti raamatupoodidele laiali ja juurde seda kirjastuselt tellida enam ei anna, kogutiraaž oli ju üsna väike - kõigest 3000.

PS: Prantsusmaal on jaanuaris 2016 tulekul ka "Inside Moebius" kogumik. Mõne aja eest ilmus ka tema paks "Blueberry" westernite raamat, milles koguni 28 albumit samade kaane vahel. Lisaks teatas hiljuti ameeriklaste Dark Horse, et asub välja andma kõvaköitelist Moebiuse lugude sarja. Seega, raamatupuudust Jean Giraud fännidel lähitulevikus küll oodata pole.

SCAPE - külaskäik uude kinosaali

"Kosmose" kino muutumine IMAX-iks tõi ilmselgelt kohalikule kinonäitamise turule konkurentsi juurde. Nüüd siis tegigi oma vastukäigu kobarkino Coca Cola Plaza ja remontis SCAPE-nimeliseks oma suurima saali. Tegu peaks olema tehniliselt parima kinosaaliga mitte ainult Eestis, vaid üldse siinkandis - Soome, Rootsi ja Läti saavad samalaadse alles tulevikus.

7. oktoobril tutvustatigi uut suurte Itaalias toodetud nahktoolidega esindussaali ajakirjanikele, räägiti paar sõna tehnilist juttu, lubati projektoriruumi ja näidati demoks uut Disney koguperefilmi "Pan".

Uuendatud saal näeb tõepoolest oma artdeco'liku valguslahendusega üsna ilus välja. 170 ruutmeetrine ekraan on küll tüki väiksem kui IMAX-is, aga see on saaliga täiesti proportsioonis ega peakski suurem olema. Ta polevat perforeeritud (mida iganes see tähendab) ja olevat tavapärasest 40% heledam, võimaldades seega suuremat toonide dünaamikat. Pilti näitab põhjamaade esimene laserprojektor Barco DP4K-60L, millel valgusjõudu 56 000 luumenit ja mis suudaks Ultra HD 4K formaati näidata ka 60 kaadrit sekundis. Selliseid filme muidugi veel polegi. Projektor on ka päris uus (ja kallis), neid olevat kogu maailmas käigus alla kahekümne.

Tegelikult on aga ilmselt helipool isegi veel parem kui pilt. Saalis on 68 kõlariga 79,5 kilovatine Dolby Atmos helisüsteem, mis katab nii seinad kui lae ning ekraani üla- ja alaservad. Kõlarite hulgas on 17 subwooferit ja kui digitaalset metsa kujutanud demoklipi järgi otsustada, siis võimaldab see saal tõepoolest ülimalt head ja täpselt suunatud heli.

Muidugi, Paanifilm oli tegelikult igas mõttes üsna keskpärane ega suutnud saali suurepärast heli kaugeltki ära kasutada. Ja tegelikult tõigi promoüritusele järgnenud kinoseanss välja selle saali kõige nõrgema koha - passiivsed 3D prillid on ikkagi üsna viletsad. Väidetavalt on nad suuremad kui varem ja mujal sama kino saalides, aga igatahes on nad palju väiksemad kui IMAX-i prillid. Vaatasin filmi kuuendast reast ja seal ulatus ekraan prilliraami tekitatud vaateväljal päris ühest servast teise. Polnud just meeldiv, võib-olla on kaugemalt ridadest vaade mugavam.

Lisaks on neilgi prillidel üks äärmiselt vastik omadus - klaaside sisekülg nimelt peegeldab näonahka ja tekitab nii suurele osale kinopildile vastikud valged "varjud". Üks lahendus oleks ilmselt ennast kuidagi kapuutsi sisse mässida või nägu tahmaseks määrida, aga ma siiski tahaks loota, et leidub ka normaalsem variant filmi vaadata. Kusjuures, see peegelduste jama ei sõltunud sellest, kas 3D prillid olid mul otse näos või mu igapäevaste prillide otsas.

Kui viletsad 3D-prillid ja väidetavalt tavalisest topelt kallim piletihind välja arvata, siis on CCP uus saal igatahes koht, kus tasub küll mõnda eriti võimsat filmi nautida. Kui veel endal olemas paremad passiivprillid, siis ilmselt saaks saalist ka maksimumi kätte.

Alice'i näitus Tallinnas - It's Always Tea-Time

Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinna vanalinna serval avati 2. oktoobril 2015 Viive Noore kureeritud illustratsiooni- ja nukunäitus "It's Always Tea-Time", mis inspireeritud Lewis Carrolli raamatu "Alice Imedemaal" esmailmumise 150ndast aastapäevast ja kuraatori enda sünnipäevast.

Näitus sai suur, osa sellest on üles pandud isegi kusagile tagumisse trepikotta, kuhu maja külalised niisama naljalt ei juhtugi. Osalejaid oli 72 ja üsna paljudest maadest - Eestist, Soomest, Prantsusmaalt, Valgevenest, Bulgaariast, Gruusiast, Saksamaalt, Ungarist, Iisraelist, Itaaliast, Lätist-Leedust, Poolast, Portugalist, Venemaalt, Hispaaniast, Ukrainast, USA-st ja isegi Iraanist. Näitusest ilmus ka ruudukujuline kataloog ning see rändab edasi veel mitmele maale.

Lisaks piltidele oli väljas ka Tatjana Mohrjakova kureeritud nukunäitus ja lauakesetäis lätlanna Aira Lesina serviisi. Pildistasin seal näitusel põhiliselt just kujukesi, kusjuures üllatav oli näha, et autorite hulgas oli päris mitu eesti nime.