09 aprill 2014

15 eriti head pildiraamatut

15 great and massive books about comic book masters.

Maailmas ilmub palju raamatuid ja nende seas on hulgaliselt üsna häid. Tegelikult tundub, et hetkel ongi vähemalt koomiksihuviliste jaoks käes täielik kuldaeg - vanade klassikute kvaliteetseid ja taastatud pildiga kogumikke tuleb suisa tohutus koguses aina juurde. Kõige sellega on raske isegi kursis püsida.

Ka kunstnike pildi- ja elulooraamatuid ilmub palju. Need on aga oma tasemelt juba üsna erinevad, nagu on erinevad ka autorid, kellest juttu. Siin tuleb juba lugeja isiklik maitse mängu, aga siiski on ka raamatuid, mis lihtsalt ongi teistest sisukamad. Mõned sellised, mis koomiksimeistritest pajatavad ja mis minu arvates omasuguste seas parimad, panengi nüüd siin allpool kirja. Kõik nad on isiklikult ostetud ja läbi testitud. :)


Berni Wrightson (1948) on ameerika koomiksikunstnik, kes on eelkõige tuntud oma Frankensteini illustratsioonideks tehtud ülidetailsete sulejoonistustega. Ühtlasi on ta ka üks stiilsemaid USA horrorkoomiksi klassikuid, kandes paar aastakümmet hiljem edasi EC legendaarsete lugude hõngu, seda näiteks klassikalises sarjas Swamp Thing. Antud raamatus, mis originaalis ilmus juba 1978, on "kõigest" tema kunstnikutöö esimese aastakümne kokkuvõte, kuid see kokkuvõte on selline, millist enamus kunstnikke ei saa ka kordi kauem kestva karjääriga kokku.


Claire Wendling (1967) ei ole just produktiivne koomiksitegija, pigem vastupidi. drawers 2.0 on tema veidi varasema artbooki täiendatud kordustrükk. Sama trikki on ta tegelikult paar korda teinud - andnud varasemast raamatust välja uue variandi, milles osa pilte uuesti ja paremini üle joonistatud.


Daniel Clowes (1961) joonistas 1989-2004 ajakirja-kujulist antoloogiasarja Eightball, milles vist iga viimne kui sõna oli käsitsi kirjutatud ja milles ilmunud sarjadest on vast tuntuim filmiks tehtud Ghost World. Clowesi loomingu taustast on tulnud viimastel aastatel üsna mitu ülevaateraamatut, aga see on neist suurim.


René Hausman (1936) on belgia kunstnik, kelle loomingu seas on nii koomikseid, muinasjutupilte kui isegi postmarke. See raamat on otsast otsani tema pilte täis, teksti nagu polekski (kuigi on, ja piisavalt), mis teeb sellest prantsuse keele oskuseta inimese jaoks veel eriti hea.


Mike Mignola (1960) oleks väärt ka mitmekülgsemat raamatut, see siin on aastal 2003 ilmunud ülevaade tema Hellboy seriaalist. Tegelaskuju 20. juubeli puhul, märtsis 2014 tuli ka uus samalaadne raamat, aga see siin on siiski oluliselt suurem ja sisukam. Sisaldab see enamust tolleks ajaks trükitud kaantest ja plakatitest, lisaks muidugi hulgaliselt kommentaare ja visandeid. Täpselt samas kujunduses Library Edition kogumikena ilmus hiljem ka kogu Hellboy seriaal ise.


Cromwell (1959) on prantsuse kunstnik, kelle uuematest töödest on vast tuntuim tema Viimase mohikaanlase adaptsioon, mille kõik kaadrid on tegelikult omaette õlimaalid. Siin raamatus on nii neid, tema Anita Bomba pilte kui isegi metallist skulptuure.


Walt Kelly (1913 - 1973) töötas pikalt Disneys ja joonistas seal nii klassikalisi filme kui ka koomikseid. Tema peatööks sai aga sõjajärgne seriaal Pogo, milles nimitegelasest opossum ühes teiste elukatega kusagil Florida soos elas ja oma asju ajas. Tehniliselt ülimalt meisterlikus lehesarjas oli hulgaliselt äratuntavaid prototüüpe ja toonase päevapoliitika satiirilist kommentaari. See teeb koomiksist arusaamise nüüd ja siinkandis keeruliseks, aga lugu toimib tegelikult ka lihtsalt loomaloona. Siin raamatus on Kelly kõiksugustest originaalidest väga head reprod, millel tema fantastilist pintslijoont täiega nautida saab.


Grzegorz Rosiński (1941) alustas oma kirevat kunstnikuelu Poolas. 1976. aastal sai ta stipi Belgiasse, kus kohtus Jean Van Hammega, koos loodi viikinglik fantaasiasari Thorgal. Töötas ja elas ta aga endiselt sotsialistlikus Poolas. Kui 1981. aastal kuulutati välja sõjaseisukord, kolis ta lõplikult Belgiasse ja jätkas seal oma edukat koomiksikarjääri. Selles monograafias on tema mitmekülgsest karjäärist päris põhalik ja mitmekülgne ülevaade.


Milton Caniff (1907 - 1988) on üks USA koomiksi suuri meistreid ja alusepanijaid - tema Terry and the Pirates ja Steve Canyon on sarjad, milleta on sealset koomiksiajalugu võimatu ette kujutada. See massiivne visuaalne elulooraamat siin on üks parimaid, mida ma üldse näinud olen ja võiks küll igal koomiksihuvilisel olemas olla. Kui ta ka ise vähegi joonistab, siis seda enam.


Hugo Pratt (1927 -1995) oli Corto Maltese looja, rahvuselt itaallane, kuid väga kireva elulooga mees. Tema Soolase mere ballaadi loetakse sageli esimeseks koomiksiromaaniks, kuigi tegu ikkagi algselt ribadena ilmunud järjeloona. 2011. aastal Pariisis toimunud näitusega seotud suur kataloog (on ka õhem olemas) sisaldab lisaks eluloole sadu suuri akvarellpilte, ka on tekst siin kolmes keeles.


Jack Kirby (1917 - 1994) on üks neist, kes panid aluse ameerika superkangelase-kesksele koomiksikultuurile. Kuigi ta ei olnud päris esimene, oli ta siiski juba aastal 1940 koos Joe Simoniga Captain America looja. Hiljem, ja juba Marvelis, tuli tema pliiatsist ja Stan Lee mõtteist nii Fantastic Four kui Hulk ja X-Men. Kirby tõi koomiksilehekülgedesse ülima dünaamika, ta on nerdide jaoks kuningas ja isegi siis kui trikoomutandid tegelikult ei huvita, paneb see sümpaatne raamat temast lugu pidama.


Osamu Tezuka (1928 - 1989) on mees, kes paljuski ainuisikuliselt vastutab tänapäeva Jaapani anime- ja mangakultuuri olemasolu ja välisilme eest - just tema leiutas lääne multikatest inspireerutuna "suurte silmade" stiili. Iseloomulikke paksu raamiga prille ja musta baretti kandev alati muhe Tezuka suri juba kuuekümneselt, aga jõudis selleks ajaks toota-kirjutada-joonistada tohutu hulga multikaid ja koomikseid. Mangasarjade lehekülgede arv ületavat 150 000... Imekspandav, aga selle kõige tase on kõrge ja seal seas on hulgaliselt klassikuid, nagu Astro Boy, Black Jack, Princess Knight, Kimba, Buddha, Phoenix... Selle punase raamatu vahel on muuseas ka DVD, millel filmike tüüpilisest Tezuka tööpäevast. Raamat ise oli mingil ajal Amazonis saadaval vaid viie dollariga...


Tim Sale (1956) on retroliku joonega USA koomiksikunstnik, kelle kõige tuntum töö on vast Batman: The Long Halloween. TV-s kasutas tema joonistusi seriaal "Heroes". Sale'i stiilis on suur rõhk mustal ja valgel, joonel-valgusel-varjul, mis pole ka ime, sest tegelikult on ta värvipime.


Robert Crumb (1943) on undergroundkoomiksi klassik, kes elab viimased ajad hoopis Prantsusmaal. Seal toimus ka tema suur ülevaatenäitus, mille puhul ilmus ka põhjalik ja mahukas raamat. Ka ingliskeelne tekst on siin olemas, loomulikult näevad ka illustratsioonid välja nagu vaataks originaaljoonistusi, mitte trükitoodet. Muuseas, veidra kompaga ümbrispaber on tegelikult lahtivolditav poster.


Wallace "Wally" Wood (1927 - 1981) on üks neid legende, kes peale Teist Maailmasõda USA kirjastuse EC kogumikes horrorit, krimit ja ulmet joonistasid.Teda loetakse joonistusoskuselt üheks suurimaks ameerika koomiksimeistriks ja tema lehekülgi vaadates on sellega raske mitte nõustuda. Hispaanias toimunud harukordselt põhjaliku näituse raamatust ilmus mõni aasta hiljem ka USA versioon.

06 aprill 2014

Talvel Pariisis


Ma polegi varem talvel Pariisis käinud. Jaanuari lõpp - veebruari algus 2014, ühildatuna Angoulême'i festivali külastusega, oli esmakordne. Muidugi, meie mõistes mingit talve seal tegelikult polnudki - ilma mõttes tundub oktoober otse aprilliks üle minevat.


Raekoja ees oli liuväli ja tähistati ka Hiina uut aastat...


Panthéon oli tellingutes...


Ajaloolisel keskturul ja nüüdses põlatud kaubanduskeskuses Les Halles käisid endiselt ümberehitustööd...


Uues poppkultuurimuuseumis Art Ludique oli avatud suur Pixari näitus.


Suveniiriletid olid seal kidurad, aga näitus ise oli hea - väljas oli hulgaliselt kaadritaguseid pilte ja skulptuure ehk seda kraami, mida muidu näeb filmide "art of"-raamatutes. Nende seas oli nii mõnegi tippkunstniku originaale. Lisaks veel spetsiaalne läbi filmide ja piltide liikuv veerandtunnine ülilaiekraanfilm ja Ghibli muuseumist inspireeritud 3D zoetrope.


Bastille'i väljakul müüdi jäätist. Miks just talvel? Huvitav, kas turutelgid on sealt nüüd lõplikult kadunud...


Kirik oli selline nagu alati.

* * *


Just sel ajal oli Chaillot' Palees avatud näitus "1925 - kui art deco hämmastas maailma". Art deco on kõige šefim kunstivool üldse, loomulikult käisin seda vaatamas. Väidetavalt oli tegu selle kunstivoolu esimese sedavõrd suure retrospektiivga Pariisis. Pealkiri viitab toona sealsamas linnas toimunud suurele maailmanäitusele, üritusele, kus art deco oma tippvormi jõudis.


1100 ruutmeetril oli väljas kõike, raamatutest ja fotodest alates mööbli, keraamika, skulptuuri, maja- ja laevamakettideni. Seintel olid kolmes keeles informatiivsed selgitused, põhjaliku kohapealse lugemise asemel pildistasin need endale hilisemaks üles.



Kõrvalsaalides näidati art deco pärleid erinevates maalmalinnades, sealhulgas oli näiteks ühe luksuslaeva interjööri tutvustus ja Rio de Janeiro kuulsa Jeesuse kuju makett.


Üks huvitavamaid vitriine minu jaoks sisaldas ligi viiskümmend miniskulptuuri, mis toona autode kapotil radiaatorikorke kaunistasid. Inspiratsiooniks oli olnud nii naised, indiaanlased, aga ka näiteks lennuk, tennisemängija ja isegi mõned tuntud filmitegelased.