JOONISTATUD LAULUD

Jätkuks 2012. aasta väljapanekule "Eesti Film Koomiksina" korraldas Eesti Koomiksiselts filmifestivali Animated Dreams ajaks seegi kord kord koomiksinäituse. 2013. aasta ettevõtmise teemaks oli eesti muusika ja kogu projektil nimeks Joonistatud Laulud.

Näitus on/oli esmalt ja novembri lõpunädalal üleval festivali toimumispaigas Solaris Keskuses, seejärel asub ta ringi rändama mitmel pool, kolides esmalt Tallinna Paepealse raamatukokku. Sinna jääb ta 2014. paariks esimeseks kuuks.

Arvan, et mõnele takistusele vaatamata võib ettevõtmist tervikuna lugeda päris õnnestunuks. Pealiskaudselt vaadates tundub see nelja-stendiline väljapanek ju üsna pisike ja kompaktne, see on aga ainult esmamulje - neid annaks ka hoopis suuremale pinnale laiali laotada. Koomikseid sai kokku 43, täpselt ühe võrra vähem kui oli esimesel teemanäitusel. Autoreid samas osales seekord isegi rohkem, 41 asemel koguni 45! Eesti kohta on see ju aukartustäratav number, seda enam, et tegelikult kattus kahe näituse osalejatest tegelikult üpris väike osa. Ühel kollektiivsel koomiksil on 4 autorit, ühe tegid ilmselt koos laps ja lapsevanem, paar joonistajat käis välja kaks koomiksit. Kummalisel kombel juhtus ka nii, et paarist laulust laekus kaks koomiksit. Iseenesest on see ju väga ebatõenäoline, aga nii see juhtus...

Paljugi jäi ju lõpuks ka kajastamata - mõnigi klassikaline popplugu oleks koomiksit väärinud. Ka oleks saanud asjale vahel natuke iroonilisemas võtmes läheneda ja kasvõi kunagist päkapikudiskot kujutada. Aga sellele vaatamata oli koomikseid seinast seina - Pärt ja Grünberg, Valgre ja Ojakäär, Ruja ja Vennaskond, Ots ja Joala, Kukerpillid ja Consilium, Chalice ja Eplik...

See ei jää viimaseks koomiksiürituseks siin Eestis. Mis aga edasi, eks seda tulevikus näeb. Aga ega aasta 2013 pole ka veel läbi.

Mattias Adolfsson

Mattias Adolfsson on Rootsi kunstnik, kes on tuntud oma hullut detailsete piltide poolest. USA-s on temalt ilmunud väike ja soodus "Mattias Unfiltered", peale selle on tal ka üks suurem rootsi raamat, aga see on ilmselt igal pool läbi müüdud. Nüüd tuli talt sellele järg - "The Second in Line". Tegelikult polegi see päris raamat, hoopis kest, milles kaks raamatut ja kahepoolne plakat kosmoselaeva ristlõikega.

Õhem raamat sisaldab sketchbooki-paarislehekülgi, millel hullu professori elamise eri ruumid ja nende kohta käivad seletused, piltide iga ruutsentimeeter muidugi kaetud lõputu hulga detailidega. See on siis tegelikult täiesti omaette looga pildiraamat, lihtsalt veidi maskeeritud.

Paksem raamat on üsna omapärane, - eraldi kaasi sel õmmeldud köitel polegi, seepärast on seljal kogu niidivärk näha. Sees on muidugi jälle lehekülgede kaupa Adolfssoni joonistusi, mille detaile võib jäädagi uurima.

Nojah, ja raamatu tellijad said lisaks ka käsitsi joonistatud märgi, minu omal on ilmselt Darth Vader.

Nostalgilised Jahitrofeed

Joonistasin laulukoomiksite näituse tarbeks ka ise lõpuks ühe pildika. Teemaks Kukerpillide "Jahitrofeed" - laul sellest, kuidas loomad said jahiloa inimesi küttida ja mis siis kõik sai.

Meie pere esimene kassetikas oli BECHA, väike kandiline monomakk. Isa laskis mingitel baarimeestel kassette lindistada; väliseestlaste, Apelsini, Palderjani, ABBA, Boney M-i ja imala saksa šlaagerduse kõrval oli ka kassett Kukerpillide lugudega. See oli veel üsna bändi algusaeg, mistõttu nad olid võrdlemisi coolid ja tegid täiesti talutavat muusikat. (Mina käisin siis lasteaias.) Nägin neid korra isegi kohalikul laadal esinemas. Ja muidugi sisaldab just selle perioodi lugusid ka nende legendaarne roheline vinüülsingel.

Ansambli tollane peamees ei olnud päkapikuhäälne Toomas Kõrvits, pigem ikka Ivo Linna vanem vend Taivo; lugude hulgas oli rahvaliku kõrval üllatavalt palju ka bluesimaigulist kraami. Noh, näiteks rääkis üks autokastis reisivast hulkurist, kel lill nööpaugus... Teine rõivastest, mis kapis seistes moest läksid... Nii mõndagi neist paladest pole ma enam aastakümneid kuulnud - nende "Veskimees" haihtus maailmast peale seda kui Jürisson ja Rebane oma samade sõnadega hirmsa ludinaga maha said.

Mingil ajal sai Kukerpillidest kass Arturi postkontori firmabänd. Aga siis edenesid kaheksakümnendad, asi kiskus vägisi Kihnu süldiks ja bändi tuli too õudne astmaatiline akordionivääksutaja, kes kogu kukerpillinduse mulle sõnuseletamatult vastikuks muutis.

Aga Taivo Linnaga tehtud vana kraam on endiselt hea. Kirjeldamatult parem kui lugude hilisemad ülesalvestused.

Joonistatud Laulud 3