30 juuni 2013
29 juuni 2013
27 juuni 2013
26 juuni 2013
25 juuni 2013
London 2013 - ELCAF
By sheer coincidence we were in London at the ELCAF (2nd East London Comics & Art Festival) weekend. Here are some of my photos from this relaxed, cool and friendly event. Sorry, text is in Estonian, as I think this post is more interesting and important to my fellow comics people here... :)
Juhtus nii, et meie traditsioonilisele Pariisinädalale eelnes sel aastal ka paar päeva Londonis, põhjuseks filmikonverents, kus Maril väike ettekanne. Mulle tähendas see lihtsalt lisapuhkust Greenwichis ja paari päeva, tutvumaks linnaga, kus olin varem vaid põgusalt käinud.
Täiesti juhuslikult toimus samal nädalavahetusel ka ELCAF - 2nd East London Comics & Art Festival. Ilusate raamatute kirjastus Nobrow korraldas nimelt teist aastat järjest oma väikest ühepäevast festivali, mis kommentaare uskudes oli juba esimesel korral tõeline õnnestumine. 3000-le külastajale ehk kitsavõitu, aga eks tuli rahvahulk ka korraldajatele meeldiva üllatusena.
Seekord oli koht uus - Bethnal Greeni ajalooline York Hall, mis kuuldavasti oli omal ajal poksimatšide toimumispaigaks. 3-naelane festivalipilet ja sellega kaasnev piiratud arv tasuta paneelipileteid olid juba netist saadaval, ostsin huvipakkuvad juba kodus ära.
Greenwichi ühistranspordist on esmapilgul veidi raske aru saada. Tavalised turismikaardid seda kanti ei kajasta (London A-Z küll), metroo sinna ei ulatu, kaarega bussisõit kesklinna võttis 52 minutit. Seetõttu planeerisin kell 10 algavale festivalile jõudmiseks ka aega piisava varuga. Kuid maapealne DLR sõitis ruttu ja nii juhtuski, et olin juba 9:40 York Halli juures kohal.
Sissepääs festivalimajja oli korraldatud natuke nurga tagant, viidad küll kõik üleval. Värav oli lahti, sissepääsu poolt paistis korralduslikku sahmimist. Mõned üksikud ootajad tegid sealsamas aega parajaks.
Siis aga jõudis korralduse-sagin ka õue sissepääsuni.
Piletilaud seati üles värava kõrvale, esimesed saabunud võtsid sinnasamasse sappa.
Juhtus nii, et mina olin järjekorras teine.
Kell sai 10:11 kui värav avati ja astusin ametlikult ELCAF-ile. Mulle tundub, et esimese pileti etteostnu templi (neid oli kaks erinevat) sain oma käele just mina. :-)
Huvitav on see, et sissepääsulaual olnud nimekiri, mida pidasin guest listiks või pressinimekirjaks, sisaldas tegelikult kõiki eelmüügit pilti ostnuid. Õige tempel käele, nimi nimekirjast maha ja - tere tulemast festivalile! :)
Esimene pilk kunagisse spordiga seotud saali tundus paljulubav. Palju õhku ja avarust, enamus inimesi siblimas laudade ja lettide taga. Jah, alguses oli tõepoolest külalisi vähevõitu, aga seda lihtsam oli ringi liikuda ja asjast ülevaade ette saada. Hiljem oli see juba märgatavalt keerulisem.
Esimene müügilett, mille poole iga siseneja suundus, oli korraldaja enda, ehk siis kirjastuse Nobrow enda oma. Suur hulk raamatuid, valik spetsiaalselt festivali tarbeks tehtud printe ja laua otsas kohad signeerijatele.
Üldiselt tundus, et ruum oli päris hästi ära kasutatud. Ilmselt oli pind suuruselt üsna võrreldav Helsingi Koomiksifestivali peatelgiga, kuid kõrgem ruum ja lettide paigutus tekitasid kuidagi kodusema tunde. Kõik asus ühes suures saalis, lisaks sealsamas kõrval veel söögikoht ja WC-d. Vestluste ja paneelide toimuskohaks oli saali otsas asuv lava.
Raamatuostudest on põhjalikult juttu mu teises blogipostis, siin pigem lühidalt. Tom Clohosy Cole oli esimene Nobrow letis signeerija, ostsin tema kosmoseteemalise ja lõõtsakujulise Space Race’i.
Keset saali oli paigutatud lauarida, mille ümber lapsed ja lapsemeelsed möllasid. Joonistati ja tehti mitut masti käsitööd.
ELCAF-il oli kohal ka mitmeid välisesindusi, näiteks Saksamaalt, Hollandist, Itaaliast, Portugalist. Meie naabermaad Rootsit esindasid risograafi-trükiga tegelev Peow! Studio ja Hanna K.
Stiilse mangaliku joonega Hanna K-le ennustaksin mina küll koomiksialal silmatorkavat tulevikku. Muuseas, ta joonistas oma blogile festivalikäigust ka koomiksi.
ELCAF-il ohtralt pakutud prindid-posterid jäidki minu ostudest lõpuks välja, piirdusin raamatutega. Kui ma aga oleksin ikkagi mõne neist omandanud, siis üks peakandidaate oleks olnud just Peow! Studio tehtud Ghibli võlurite tribute. Üldse, too risograaf tundub mulle üks väga huvitav aparaat, mille trükijälg, kombineerituna maitseka paberiga, on tõeliselt ilus. Ja kuidagi meeldivalt vanamoodne.
Üks kahest Nobrow asutajast, kes paar aastat varem ka Helsingi festivalil oma raamatutega kohal oli - Sam Arthur.
Suurem osa laudadest kuulus autoritele, kes ise oma loomingut tutvustasid ja müüsid. Sellel pildil näiteks paistab vildist elukatega tuntuks saanud duo - Felt Mistress ehk Louise Evans ja Jonathan Edwards.
Olin nende loomingut varem netis näinud - nende isikupäraselt veidraid nukke kasutas mu rootsimaine Hellboy-tuttav reklaamitegja Jakob paaris oma auhinnatud reklaamis. Lisaks oli Jonathan Edwardsi Quadrophenia print väljas Pariisi filmipildinäitusel, mida lootsin juba mõne päeva pärast näha.
Nagu öeldud, toimusid paneelid ja vestlused saali otsas kõrgendatud laval. Kuulajakohti oli üsna piiratud arv, sellest piletite eelmüük. Laval toimuv praktiliselt saali ei kostnud, saali inimhäältest moodustuv ühtlane mürafoon lavale küll.
Kristyna Baczynski on Ukraina juurtega stiilne prindimeister, kes pakkus ka mõningaid raamatukesi. Puhtjuhuslikult jäi sellele pildile ka Tiny Pencil’i letiga tutvuv eestlanna Liisa Kivimäe... :)
Dan Berry õpetab koomiksit ja on ka ise päris produktiivne autor. Ka siin oli tal pidevalt pliiats peos.
Mõne aja eest käis ta Helsingi koomiksikoolituse üritusel, kus kohtus ka paari Eesti koomiksiõpetajaga, täpsemalt siis Joonase ja Peetriga.
Tema vinge 24-tunni kassikoomiks on kahjuks otsas, aga ühe saurusekaanega kogumikraamatu siiski ostsin. Üldse, lennureisile mõeldes püüdsin osta võimalikult väikeseid raamatuid. Ja, kui võimalik, siis just neid, mida tavalised poed ei paku.
Great Beast on märk, mille all tegutsevad näiteks Adam Cadwell ja Marc Ellerby, aga kumbki pole joonistusstiililt just päris minu teetass.
WJC aga on, ja täiega. Warwick Johnson Cadwell joonistab hetkel neljaosalist Tank Girli lugu. Ega tal polegi just palju raamatuid, aga netis olen ta lopergusi pilte juba üsna ammu märganud. Neis on samasugust vinget ja spontaanset hullust nagu Guy Davise loomingus.
Lisaks tundub mulle, et ta veedab Twitteris umbes sama palju aega kui joonistades...
WJC lauanaaber Robert M Ball (kes ka eelmainitud Great Beast'iga seotud) on teistsuguse stiiliga autor, keskendudes joone asemel pigem vormidele ja värvidele. Koos joonistavad nad pingpongina agendikoomiksit Dangeritis, mis peaks ka peagi raamatuks saama.
Kui ma midagi kahetsen, siis Drive-Akira mash-up prindi mitteostmist. See oli ikka üsna cool ja maksis kõigest 4 naela.
Müügilaudu oli palju ja ma ei uurinud põhjalikult kaugeltki kõiki neist.
Tiny Pencil on uus pliiatsipiltide indie-antoloogia, mille esimese numbri teemaks “Mets” ja mille autorite hulgas päris kuulsaid nimesid.
Kahjuks on sarja teine number, mille ettetellimusi just võeti ja ostjate vahel sponsorpliiatseid loositi, üsna kaootilises formaadis komplekt. Mina eelistanuks, et nad jätkaksid sama raamatuformaadiga kui alustasid.
Luke Pearson signeeris Nobrow lauas koguni kahel korral. Sain alkirjad kahte kodust kaasa võetud raamatusse ja lisaks Hilda teise ja kolmandasse ossa. Viimase ühiseks omanikuks on nüüdseks kaks eestimaist koomiksitegijat. Neil on muidugi veel muudki ühist... :)
Blank Slate oli üks kirjastusi, kes oma letiga festivalil osalemas. Pidevalt oli seal kohal ka mõni oma raamatuid signeeriv autor, kolm uut koomiksit polnud isegi veel ametlikult müügis.
Saali taganurk oli coolide briti tegijate päralt. Siin paistab laud, millel oma printe ja raamatuid müüs matsakate linnamannide spetsialist Dilraj Mann.
Siin naeratab populaarse netikoomiksi Bad Machinery autor John Allison, taustal Elliot Baggot, kaks korda aastas ilmuva ajalehe The Comix Reader tegija.
Jimbobart oma maalitud nõudega, taustal paistmas Isabel Greenberg.
Lapsed möllasid aga muudkui meisterdada.
Ja jälle signeeris Luke Pearson...
Kui sees liiga palavaks läks, sai minna õue tuulduma. Või sööma.
Kuuldavasti olid nii pakutud cappuccino kui ka spetsiaalsed festari-hamburgerid päris head.
USA kunstnik Andy Rementer tegi selleaastase plakatikujunduse.
Festivalipaika kaunistas ka sama motiiviga suur seinamaaling. Just nagu esimeselgi korral, siis oli plakati ja maalingu autoriks mcbess.
Söök, jook, muusika ja vaba linnaõhk.
Õues mängis muusikat Theo Void Soundsystem, tegi raadiot ja võttis intervjuusid Hoxton Radio.
Ja rahvast muudkui saabus.
Portugali kirjastus Planeta Tangerina.
Reprodukt ja Kinori.
Taas Nobrow lett, seekord koos Emily Hughes’i ja Luke Pearsoniga.
Havai päritolu Emily Hughes signeerimas oma ülimalt ilusat lasteraamatut Wild. Raamat sai poolest festivalist otsa, aga signeerimseks kohe küll erilist saba ei tekkinud, seetõttu juhtusin olema esimene. Ja sain väga kena rebasepildi.
Isabel Greenberg, indieautor, kelle auhinnatud “Kadunud hingede jõgi” jäigi kahjuks ostmata...
Meisterdamislaudadel oli seekord teemaks lelude lammutamine ja tükkide uuteks mutantideks kombineerimine.
Sherlock Holmesi ja Lovecrafti adaptsioonidega tuntud I. N. J. Culbard signeerimas.
SelfMadeHero lauas oligi pidevalt kohal päris mitu autorit.
Siin näiteks on reas I. N. J. Culbard, Cervantese Don Quixote'i koomiksiks kohandanud Rob Davis ja Victor Hugo raamatust koomiksi teinud Mark Strafford.
Hamburgeriteema käis sel festivalil ikka mitmelt poolt läbi.
Soovija sai lasta endal ka küüned hamburgeriks garneerida...
...või käele ajutisi toiduga tätokaid joonistada.
Illustratsioonistuudio Dayjob Collective.
Luke Pearsoni kolme raamatu peategelasest Hildast on saanud ka kujuke.
Omapärase ja käsitöönduslikust prinditehnikaist lähtuva stiiliga Jon McNaught sai aastal 2012 Angoulême’is oma raamatuga Dockwood uustulnuka auhinna “Prix Révélation”. Siin signeeris ta paaril korral raamatuid ning rääkis ka esinemisel oma elust ja loomingust.
Luke Pearson. Jälle.
Üks huvitavamaid paneele festivalil vestles tegelaste kujundamise teemal, osalemas viis kunstnikku, moderaatoriks Martin Steenton kirjastusest Blank Slate. Osalesid: Luke Pearson (vasakul), kes võitles visalt mikrofoni feedbackiga ja lebas võika vile vältimiseks lõpuks rääkides praktiliselt laual...
...21-aastane Nick Edwards (paremal), kellel on juba nüüdseks välja kujunenud täiesti äratuntav stiil ja kes joonistab muuhulgas Sad Dad tegelaskujusid, säras siingi oma musta huumoriga...
...Felt Mistress’i Louise Evans ja Jonathan Edwards, kes rääkisid piltide nukkudeks ja vinüül-leludeks muutmisest...
...ning märuli-lelusid omamoodi ümber ehitav ja neil põhinevaid tahtlikult puiseid pilte joonistav Jack Teagle.
Väga lõbus paneel, kus muuseas sai selgeks, et Popeye koosneb põhimõtteliselt persetest ja et Betty Boop on sisuliselt üks “dirty dog-f***r”. Võtsin kogu selle jutu oma telefoniga ka linti.
Vaade lavalt saali läbi lainurkobjektiivi. Selline see festivalisaal kogu täiega oli.
Bristoli The Boy Frost valmistab kõiksugu dekoratiivseid asju, nagu postmargi moodi prindid, hiigelsuured tikutopsid või vanamoodsad puust mänguautod.
Glyn Dillon oli vist küll kogu festivali kohal ja maalis oma Angoulême'i festivalil auhinnatud graafilise romaani Nao of Brown tiitellehele pilte.
Akvarellvärv tahtis ikka mõned ajad kuivada, enne kui sai raamatu ohtutult sulgeda ja teiste juurde kotti pista.
Mcbess ootas veidi aega valge pliiatsi saabumist, aga signeeris lõpuks siiski lihtsalt musta markeriga.
Oma elust ja tööst pajatas ka festivali peakunstnik Andy Rementer.
Ja vaatajad kuulasid.
Ja vaatasid.
Õues aga algas samal ajal kahevõitlus nimega Secret Walls. Soomlased nimetavad põhimõtteliselt sama asja nimega Comics Battle. Tegu siis jõukatsumisega, kus võitja otsustab publiku reaktsioon. Reeglid on lihtsad: kaks vastast ning 90 minutit visandi- ja värvivaba joonistamist.
Seekord lasti kokku Luke Pearson ja Jack Teagle.
Võitis...
Ja oligi kell palju. Viskasin viimase pilgu kollase koopamaalinguga korstnale, võtsime jalad selga ja jõudsime enne laupäevaõhtust sulgemist isegi veel suht-koht sealkandis asuvast plaadipoest Rough Trade East läbi põigata.
Õhtul hotellis ladusin festivaliostud grupipildiks laiali. Päris korralik kuhi raamatud. Õnneks küll enamus meeldivalt väikesed ja kerged. Ja ega siin pole küll ühtegi sellist, mida kahetseksin.
Ja - Blank Slate andis ju veel ostule pealekauba Nick Edwardsi kujundatud tote-koti, millega plaanin tulevikus nii mõndagi raamatut ringi tassida.
Kokkuvõtteks: alles teist korda toimunud ELCAF paistab üsna täpselt teadvat, mida tahab ja on ilmselt saavutanud juba nii lühikese ajaga saareriigi festivalikalendris üsna kindla koha. Meie kogemused olid samuti äärmiselt meeldivad - ei mingit staarikultust, massimeedia promokampaaniaid või superkangelasi, kõik oli väga sõbralik ja mõnus, inimesed ja raamatud ilusad ja signatuurisabad olematud. Ühepäevane formaat ka just täpselt paras.
Kui tekiks vähegi võimalus, siis igatahes külastaks seda üritust ka tulevikus, sest tegu oli minu jaoks küll elu parima koomiksifestivali-elamusega.
Juhtus nii, et meie traditsioonilisele Pariisinädalale eelnes sel aastal ka paar päeva Londonis, põhjuseks filmikonverents, kus Maril väike ettekanne. Mulle tähendas see lihtsalt lisapuhkust Greenwichis ja paari päeva, tutvumaks linnaga, kus olin varem vaid põgusalt käinud.
Täiesti juhuslikult toimus samal nädalavahetusel ka ELCAF - 2nd East London Comics & Art Festival. Ilusate raamatute kirjastus Nobrow korraldas nimelt teist aastat järjest oma väikest ühepäevast festivali, mis kommentaare uskudes oli juba esimesel korral tõeline õnnestumine. 3000-le külastajale ehk kitsavõitu, aga eks tuli rahvahulk ka korraldajatele meeldiva üllatusena.
Seekord oli koht uus - Bethnal Greeni ajalooline York Hall, mis kuuldavasti oli omal ajal poksimatšide toimumispaigaks. 3-naelane festivalipilet ja sellega kaasnev piiratud arv tasuta paneelipileteid olid juba netist saadaval, ostsin huvipakkuvad juba kodus ära.
Greenwichi ühistranspordist on esmapilgul veidi raske aru saada. Tavalised turismikaardid seda kanti ei kajasta (London A-Z küll), metroo sinna ei ulatu, kaarega bussisõit kesklinna võttis 52 minutit. Seetõttu planeerisin kell 10 algavale festivalile jõudmiseks ka aega piisava varuga. Kuid maapealne DLR sõitis ruttu ja nii juhtuski, et olin juba 9:40 York Halli juures kohal.
Sissepääs festivalimajja oli korraldatud natuke nurga tagant, viidad küll kõik üleval. Värav oli lahti, sissepääsu poolt paistis korralduslikku sahmimist. Mõned üksikud ootajad tegid sealsamas aega parajaks.
Siis aga jõudis korralduse-sagin ka õue sissepääsuni.
Piletilaud seati üles värava kõrvale, esimesed saabunud võtsid sinnasamasse sappa.
Juhtus nii, et mina olin järjekorras teine.
Kell sai 10:11 kui värav avati ja astusin ametlikult ELCAF-ile. Mulle tundub, et esimese pileti etteostnu templi (neid oli kaks erinevat) sain oma käele just mina. :-)
Huvitav on see, et sissepääsulaual olnud nimekiri, mida pidasin guest listiks või pressinimekirjaks, sisaldas tegelikult kõiki eelmüügit pilti ostnuid. Õige tempel käele, nimi nimekirjast maha ja - tere tulemast festivalile! :)
Esimene pilk kunagisse spordiga seotud saali tundus paljulubav. Palju õhku ja avarust, enamus inimesi siblimas laudade ja lettide taga. Jah, alguses oli tõepoolest külalisi vähevõitu, aga seda lihtsam oli ringi liikuda ja asjast ülevaade ette saada. Hiljem oli see juba märgatavalt keerulisem.
Esimene müügilett, mille poole iga siseneja suundus, oli korraldaja enda, ehk siis kirjastuse Nobrow enda oma. Suur hulk raamatuid, valik spetsiaalselt festivali tarbeks tehtud printe ja laua otsas kohad signeerijatele.
Üldiselt tundus, et ruum oli päris hästi ära kasutatud. Ilmselt oli pind suuruselt üsna võrreldav Helsingi Koomiksifestivali peatelgiga, kuid kõrgem ruum ja lettide paigutus tekitasid kuidagi kodusema tunde. Kõik asus ühes suures saalis, lisaks sealsamas kõrval veel söögikoht ja WC-d. Vestluste ja paneelide toimuskohaks oli saali otsas asuv lava.
Raamatuostudest on põhjalikult juttu mu teises blogipostis, siin pigem lühidalt. Tom Clohosy Cole oli esimene Nobrow letis signeerija, ostsin tema kosmoseteemalise ja lõõtsakujulise Space Race’i.
Keset saali oli paigutatud lauarida, mille ümber lapsed ja lapsemeelsed möllasid. Joonistati ja tehti mitut masti käsitööd.
ELCAF-il oli kohal ka mitmeid välisesindusi, näiteks Saksamaalt, Hollandist, Itaaliast, Portugalist. Meie naabermaad Rootsit esindasid risograafi-trükiga tegelev Peow! Studio ja Hanna K.
Stiilse mangaliku joonega Hanna K-le ennustaksin mina küll koomiksialal silmatorkavat tulevikku. Muuseas, ta joonistas oma blogile festivalikäigust ka koomiksi.
ELCAF-il ohtralt pakutud prindid-posterid jäidki minu ostudest lõpuks välja, piirdusin raamatutega. Kui ma aga oleksin ikkagi mõne neist omandanud, siis üks peakandidaate oleks olnud just Peow! Studio tehtud Ghibli võlurite tribute. Üldse, too risograaf tundub mulle üks väga huvitav aparaat, mille trükijälg, kombineerituna maitseka paberiga, on tõeliselt ilus. Ja kuidagi meeldivalt vanamoodne.
Üks kahest Nobrow asutajast, kes paar aastat varem ka Helsingi festivalil oma raamatutega kohal oli - Sam Arthur.
Suurem osa laudadest kuulus autoritele, kes ise oma loomingut tutvustasid ja müüsid. Sellel pildil näiteks paistab vildist elukatega tuntuks saanud duo - Felt Mistress ehk Louise Evans ja Jonathan Edwards.
Olin nende loomingut varem netis näinud - nende isikupäraselt veidraid nukke kasutas mu rootsimaine Hellboy-tuttav reklaamitegja Jakob paaris oma auhinnatud reklaamis. Lisaks oli Jonathan Edwardsi Quadrophenia print väljas Pariisi filmipildinäitusel, mida lootsin juba mõne päeva pärast näha.
Nagu öeldud, toimusid paneelid ja vestlused saali otsas kõrgendatud laval. Kuulajakohti oli üsna piiratud arv, sellest piletite eelmüük. Laval toimuv praktiliselt saali ei kostnud, saali inimhäältest moodustuv ühtlane mürafoon lavale küll.
Kristyna Baczynski on Ukraina juurtega stiilne prindimeister, kes pakkus ka mõningaid raamatukesi. Puhtjuhuslikult jäi sellele pildile ka Tiny Pencil’i letiga tutvuv eestlanna Liisa Kivimäe... :)
Dan Berry õpetab koomiksit ja on ka ise päris produktiivne autor. Ka siin oli tal pidevalt pliiats peos.
Mõne aja eest käis ta Helsingi koomiksikoolituse üritusel, kus kohtus ka paari Eesti koomiksiõpetajaga, täpsemalt siis Joonase ja Peetriga.
Tema vinge 24-tunni kassikoomiks on kahjuks otsas, aga ühe saurusekaanega kogumikraamatu siiski ostsin. Üldse, lennureisile mõeldes püüdsin osta võimalikult väikeseid raamatuid. Ja, kui võimalik, siis just neid, mida tavalised poed ei paku.
Great Beast on märk, mille all tegutsevad näiteks Adam Cadwell ja Marc Ellerby, aga kumbki pole joonistusstiililt just päris minu teetass.
WJC aga on, ja täiega. Warwick Johnson Cadwell joonistab hetkel neljaosalist Tank Girli lugu. Ega tal polegi just palju raamatuid, aga netis olen ta lopergusi pilte juba üsna ammu märganud. Neis on samasugust vinget ja spontaanset hullust nagu Guy Davise loomingus.
Lisaks tundub mulle, et ta veedab Twitteris umbes sama palju aega kui joonistades...
WJC lauanaaber Robert M Ball (kes ka eelmainitud Great Beast'iga seotud) on teistsuguse stiiliga autor, keskendudes joone asemel pigem vormidele ja värvidele. Koos joonistavad nad pingpongina agendikoomiksit Dangeritis, mis peaks ka peagi raamatuks saama.
Kui ma midagi kahetsen, siis Drive-Akira mash-up prindi mitteostmist. See oli ikka üsna cool ja maksis kõigest 4 naela.
Müügilaudu oli palju ja ma ei uurinud põhjalikult kaugeltki kõiki neist.
Tiny Pencil on uus pliiatsipiltide indie-antoloogia, mille esimese numbri teemaks “Mets” ja mille autorite hulgas päris kuulsaid nimesid.
Kahjuks on sarja teine number, mille ettetellimusi just võeti ja ostjate vahel sponsorpliiatseid loositi, üsna kaootilises formaadis komplekt. Mina eelistanuks, et nad jätkaksid sama raamatuformaadiga kui alustasid.
Luke Pearson signeeris Nobrow lauas koguni kahel korral. Sain alkirjad kahte kodust kaasa võetud raamatusse ja lisaks Hilda teise ja kolmandasse ossa. Viimase ühiseks omanikuks on nüüdseks kaks eestimaist koomiksitegijat. Neil on muidugi veel muudki ühist... :)
Blank Slate oli üks kirjastusi, kes oma letiga festivalil osalemas. Pidevalt oli seal kohal ka mõni oma raamatuid signeeriv autor, kolm uut koomiksit polnud isegi veel ametlikult müügis.
Saali taganurk oli coolide briti tegijate päralt. Siin paistab laud, millel oma printe ja raamatuid müüs matsakate linnamannide spetsialist Dilraj Mann.
Siin naeratab populaarse netikoomiksi Bad Machinery autor John Allison, taustal Elliot Baggot, kaks korda aastas ilmuva ajalehe The Comix Reader tegija.
Jimbobart oma maalitud nõudega, taustal paistmas Isabel Greenberg.
Lapsed möllasid aga muudkui meisterdada.
Ja jälle signeeris Luke Pearson...
Kui sees liiga palavaks läks, sai minna õue tuulduma. Või sööma.
Kuuldavasti olid nii pakutud cappuccino kui ka spetsiaalsed festari-hamburgerid päris head.
USA kunstnik Andy Rementer tegi selleaastase plakatikujunduse.
Festivalipaika kaunistas ka sama motiiviga suur seinamaaling. Just nagu esimeselgi korral, siis oli plakati ja maalingu autoriks mcbess.
Söök, jook, muusika ja vaba linnaõhk.
Õues mängis muusikat Theo Void Soundsystem, tegi raadiot ja võttis intervjuusid Hoxton Radio.
Ja rahvast muudkui saabus.
Portugali kirjastus Planeta Tangerina.
Reprodukt ja Kinori.
Taas Nobrow lett, seekord koos Emily Hughes’i ja Luke Pearsoniga.
Havai päritolu Emily Hughes signeerimas oma ülimalt ilusat lasteraamatut Wild. Raamat sai poolest festivalist otsa, aga signeerimseks kohe küll erilist saba ei tekkinud, seetõttu juhtusin olema esimene. Ja sain väga kena rebasepildi.
Isabel Greenberg, indieautor, kelle auhinnatud “Kadunud hingede jõgi” jäigi kahjuks ostmata...
Meisterdamislaudadel oli seekord teemaks lelude lammutamine ja tükkide uuteks mutantideks kombineerimine.
Sherlock Holmesi ja Lovecrafti adaptsioonidega tuntud I. N. J. Culbard signeerimas.
SelfMadeHero lauas oligi pidevalt kohal päris mitu autorit.
Siin näiteks on reas I. N. J. Culbard, Cervantese Don Quixote'i koomiksiks kohandanud Rob Davis ja Victor Hugo raamatust koomiksi teinud Mark Strafford.
Hamburgeriteema käis sel festivalil ikka mitmelt poolt läbi.
Soovija sai lasta endal ka küüned hamburgeriks garneerida...
...või käele ajutisi toiduga tätokaid joonistada.
Illustratsioonistuudio Dayjob Collective.
Luke Pearsoni kolme raamatu peategelasest Hildast on saanud ka kujuke.
Omapärase ja käsitöönduslikust prinditehnikaist lähtuva stiiliga Jon McNaught sai aastal 2012 Angoulême’is oma raamatuga Dockwood uustulnuka auhinna “Prix Révélation”. Siin signeeris ta paaril korral raamatuid ning rääkis ka esinemisel oma elust ja loomingust.
Luke Pearson. Jälle.
Üks huvitavamaid paneele festivalil vestles tegelaste kujundamise teemal, osalemas viis kunstnikku, moderaatoriks Martin Steenton kirjastusest Blank Slate. Osalesid: Luke Pearson (vasakul), kes võitles visalt mikrofoni feedbackiga ja lebas võika vile vältimiseks lõpuks rääkides praktiliselt laual...
...21-aastane Nick Edwards (paremal), kellel on juba nüüdseks välja kujunenud täiesti äratuntav stiil ja kes joonistab muuhulgas Sad Dad tegelaskujusid, säras siingi oma musta huumoriga...
...Felt Mistress’i Louise Evans ja Jonathan Edwards, kes rääkisid piltide nukkudeks ja vinüül-leludeks muutmisest...
...ning märuli-lelusid omamoodi ümber ehitav ja neil põhinevaid tahtlikult puiseid pilte joonistav Jack Teagle.
Väga lõbus paneel, kus muuseas sai selgeks, et Popeye koosneb põhimõtteliselt persetest ja et Betty Boop on sisuliselt üks “dirty dog-f***r”. Võtsin kogu selle jutu oma telefoniga ka linti.
Vaade lavalt saali läbi lainurkobjektiivi. Selline see festivalisaal kogu täiega oli.
Bristoli The Boy Frost valmistab kõiksugu dekoratiivseid asju, nagu postmargi moodi prindid, hiigelsuured tikutopsid või vanamoodsad puust mänguautod.
Glyn Dillon oli vist küll kogu festivali kohal ja maalis oma Angoulême'i festivalil auhinnatud graafilise romaani Nao of Brown tiitellehele pilte.
Akvarellvärv tahtis ikka mõned ajad kuivada, enne kui sai raamatu ohtutult sulgeda ja teiste juurde kotti pista.
Mcbess ootas veidi aega valge pliiatsi saabumist, aga signeeris lõpuks siiski lihtsalt musta markeriga.
Oma elust ja tööst pajatas ka festivali peakunstnik Andy Rementer.
Ja vaatajad kuulasid.
Ja vaatasid.
Õues aga algas samal ajal kahevõitlus nimega Secret Walls. Soomlased nimetavad põhimõtteliselt sama asja nimega Comics Battle. Tegu siis jõukatsumisega, kus võitja otsustab publiku reaktsioon. Reeglid on lihtsad: kaks vastast ning 90 minutit visandi- ja värvivaba joonistamist.
Seekord lasti kokku Luke Pearson ja Jack Teagle.
Võitis...
Ja oligi kell palju. Viskasin viimase pilgu kollase koopamaalinguga korstnale, võtsime jalad selga ja jõudsime enne laupäevaõhtust sulgemist isegi veel suht-koht sealkandis asuvast plaadipoest Rough Trade East läbi põigata.
Õhtul hotellis ladusin festivaliostud grupipildiks laiali. Päris korralik kuhi raamatud. Õnneks küll enamus meeldivalt väikesed ja kerged. Ja ega siin pole küll ühtegi sellist, mida kahetseksin.
Ja - Blank Slate andis ju veel ostule pealekauba Nick Edwardsi kujundatud tote-koti, millega plaanin tulevikus nii mõndagi raamatut ringi tassida.
Kokkuvõtteks: alles teist korda toimunud ELCAF paistab üsna täpselt teadvat, mida tahab ja on ilmselt saavutanud juba nii lühikese ajaga saareriigi festivalikalendris üsna kindla koha. Meie kogemused olid samuti äärmiselt meeldivad - ei mingit staarikultust, massimeedia promokampaaniaid või superkangelasi, kõik oli väga sõbralik ja mõnus, inimesed ja raamatud ilusad ja signatuurisabad olematud. Ühepäevane formaat ka just täpselt paras.
Kui tekiks vähegi võimalus, siis igatahes külastaks seda üritust ka tulevikus, sest tegu oli minu jaoks küll elu parima koomiksifestivali-elamusega.
Tellimine:
Postitused (Atom)
