Kui teha nimekiri kõigi aegade olulisematest ja mõjukamatest bändidest, siis on selge, et alati leidub seal üks Liverpooli nelik - paljuski on meie praegune poppmuusika see, mille nemad kõigist varasematest muusikavooludest kokku monteerisid ja massidesse paiskasid. Kui nüüd aga võtta mõni seesugune nimekiri ette ja hakata sealt asju välja viskama, siis on ikka väga tõenäoline, et üks viimaseid allesjääjaid on üks teine nelik - Manchesteri
The Smiths. Ka nende mõjusid on tegelikult raske üle hinnata ja kokku lugeda, võib ikka üsna kindlalt öelda, et ilma
Morrissey-
Marri muusikata ei oleks 5-10 aastat hiljem järgnenud ka kogu indieboomi, Madchesteri, britpoppi ja üleüldse oleks kogu poppmuusika kirjeldamatult vaesem.
Rhino andis mõne aja eest välja The Smithsi kogumiku "
The Sound of The Smiths", mille kahel kettal kokku 45 remasterdatud lemmiklugu ja rariteeti. Poole aasta eest ilmus neilt ka karp, milles kõik kaheksa originaalalbumit oma originaalses, vinüülilaadses kujunduses (ilmus ka päris vinüüle sisaldav variant). Siingi on kõik lood Johnny Marri poolt kõlaliselt parandatud, mistõttu ahvatleb see karp ostlema ka neid, kellel albumid juba varasemast olemas.
Minul on läbi aegade plaadiriiulisse jõudnud neist "ainult" neli, seda juba kaugel eelmisel sajandil. Seetõttu ei olnud ühe oma lemmiku uue ja ilusa komplekti ostmine erilist arutlust nõudev ettevõtmine, seda enam, et hind vastavatud muusikapoes oli täiesti normaalne. Ainus miinus, mille kogu kupatuse peale leidsin - "
Meat is Murder" ei sisalda kahjuks seppade parimat pala "
How Soon is Now?" Aga originaalil oligi 9 lugu, too üks lisati hiljem, alul USA versioonile. Aga originaal on originaal, tolleks looks tuleb lihtsalt "
Hatful of Hollow" peale panna või siis kuulata kasvõi toda teist mainitud Rhino väljalaset.
Huvitav, kuidas ajalugu teeb ringe...
Nüüd, oma 14 aastat hiljem ilmus Daniel Clowesi artbook, mil tuttav nimi ja välimus - "Modern Cartoonist". Suureformaadiline raamat on ilus asi, sisaldades intervjuu ja mitu esseed, ühel näiteks autoriks kolleeg ja konkurent Chris Ware. Lisaks muidugi hulgaliselt pilte nii nende lõplikul kujul kui skännitud tušioriginaalidena, lisaks veidi komprat ka noorpõlvest.
Kui teha nimekiri kõigi aegade olulisematest ja mõjukamatest bändidest, siis on selge, et alati leidub seal üks Liverpooli nelik - paljuski on meie praegune poppmuusika see, mille nemad kõigist varasematest muusikavooludest kokku monteerisid ja massidesse paiskasid. Kui nüüd aga võtta mõni seesugune nimekiri ette ja hakata sealt asju välja viskama, siis on ikka väga tõenäoline, et üks viimaseid allesjääjaid on üks teine nelik - Manchesteri The Smiths. Ka nende mõjusid on tegelikult raske üle hinnata ja kokku lugeda, võib ikka üsna kindlalt öelda, et ilma Morrissey-Marri muusikata ei oleks 5-10 aastat hiljem järgnenud ka kogu indieboomi, Madchesteri, britpoppi ja üleüldse oleks kogu poppmuusika kirjeldamatult vaesem.
Uusim Mike Mignola sketchbook on liikvel... Täpsemal saavad kõik huvilised neid tellida otse autori kodukalt, ilma vahendajate ja vaheltkasudeta. Mulle sattus #601/1000.
Nagu ikka, on selles nii juba tuttavaid pilte oma mustvalgel kujul kui ka selliseid, mis varem nägemata. Ei midagi enneolematut, lihtsalt hea lisandus juba olemasolevasse seltskonda.
Sellised siis ongi kõik senised Mike Mignola sketchbookid, kui esimene, mis pärit aastast 2001, välja arvata. Seda mul pole, aga tõele au andes on see ka üsna lihtne mustvalge trükis, samasuguse teeks laserprinteri ja paari klambriga isegi valmis. Enamus pilte neis järgnevates raamatukestes on bitmap-kvaliteedis, see tähendab kontrastselt mustvalged, paar sisaldavad siiski ka halltoonides pilte kõigi oma ebaühtlustega. Parim neist pildiraamatutest on muidugi esiplaanil olev kandilise seljaga juubeliraamat aastast 2004.
Alles täitepintsliga viimast joont tõmmates tuli pähe, et tegelikult on ju sellisel joonimisel otsene sugulus Jaapani kalligraafiaga... Pliiatsipilt pärineb järjekordselt koosjoonistamiselt.
