Olid ajad kui britid tegid ühte jutti mitu mõnusat komöödiat, küll pulmadest ja matustest, küll töötutest riieteta meestest. Üsna ruttu tuli aga seesugustele juurde tugev rahastamise ja kalkuleerimise kõrvalmaik. Film maailmast, kust elektrikatkestus The Beatlesi muusika minema pühib, on samuti üsna "by the numbers" lugu, kus ühe idee ümber on kuhjatud suur hulk klišeeraamatust pärit peatükke ja mida ei päästa ka biitlite surematu muusika.
Väidetavalt Eesti esimene pikk õudusfilm, kus paar amatööri on päris head, kus aga tuntud näitleja järeltulija peaosaga absoluutselt hakkama ei saa; mille sisu koosneb justkui mitmest kergelt kokku kleebitud loost; mis aga oli kinos piisavalt igav ja segane, et unele alla vanduda; ja kus mõneks sekundiks näidati preemiaks suures plaanis naissoost kubemepiirkonda. Selline vajalik film.
Juhtus kord nii, et New Yorgi stripparid hakkasid kambakesi kiimas ärimeeste krediitkaarte tühjendama. Mõne aja pärast ilmus sellest kõigest ajakirjanduses põhjalik lugu ja siis tehti sellest ka film. Stripparite pealiku ossa võeti Jennifer Lopez, kelle näitlemist ja postitantsu on kiidetud suisa oscarivääriliseks. Aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oli see üks väga keskpäraselt lavastatud väga keskpärane film, mille rollisooritused ei paistnud ka mitte millegi erilisega silma.
Eelviimane Tähesõja-film sai tähenärijatest fännidelt palju rappida, kuigi oli oma punase planeediga ju visuaalselt päris huvitav. Kogu 9-osalise saaga lõpufilm oli aga küll pettumus. Peale lendavate stormtrooperite polnud siin ju mitte ühtegi uut ideed, kõik käis kui autopiloodil ja oli väga etteaimatav. Tundus, et J. J. Abrams püüdis loo nii turvaliselt ja etteaimatavalt lõppu veeretada kui see veel vähegi võimalik oli. Nii juhtuski, et saaga kõige pikem osa on ühtlasi ka kaugelt kõige igavam. Pikk-pikk saaga kaugel-kaugel toimunud kosmoseseiklusest lõppes nii nagu telesari "Troonide mäng" — vaikselt oma väsinud vedru maha kerides, jättes lõpuks mulje, et kogu see kaasaelamise-asi ei olnudki seda aastatepikkust vaeva väärt.
Martin Scorsese tegi aastal 2019 oma üsna vanade semude Robert De Niro, Al Pacino ja Joe Pesciga Netflixile uue maffiafilmi. Silma paistab see oma tohutu pikkusega - 209 minutit - ja sellega, et läbi aastakümnete liikuva loo jaoks tegi kuulus ILM peaosalised digitaalselt nooremaks. Seda tegemist reklaamiti kui revolutsioonilist, tulemus sai aga kummaline, sest noor De Niro liikus ja nägi endiselt välja kui pensionieelik. Siis aga tuli suvaline tüüp tänavalt ja tegi kättesaadava "deep fake" tarkvaraga mõnest filmikatkest silmnähtavalt parema variandi. Kuidas see võimalik on, ei tea.
Prantslased oskavad väga mõttetuid filme teha, aga kuna mõned sealsed on olnud ka edukad, siis eksib seesuguseid järjekindlalt ka meie kinodesse. See siin on Lumivalgekese loo moodne töötlus, kus rikas tibi satub peale kadeda kasuema mõrvakatset kolkakülla, kus kohalikud mehed (loomulikult on neid seitse) temast ohjeldamatult kiima lähevad. Film on tõeliselt nõme ja tegelaste käitumine täiesti ebaloogiline. Okei, peaosaline Lou de Laâge on ilus ja ka tihtipeale paljas, aga filmiks oleks siiski midagi muud ka vaja.
Filmitegemine on nii kulukas ettevõtmine, et ilma korraliku käsikirjata pole mingit mõtet asja üldse ette võtta. Nii ütleb terve mõistus, aga see, mida Hollywood aastast aastasse ekraanile toob, tõetab risti vastupidist. Sellegi filmi valmimine oli paras segadus, kus pidevalt sekkuv produtsent käigu pealt arusaamatut käsikirja juurde tootis. Nii kadus filmist igasugune ekraanikeemia ja kuna lugu ise oli ka väga igav, siis hävis kogu kupatus kinodes ka rahaliselt.
Niisiis, kassid, aasta 2019 kõige kõmulisem film. Filmi vaadates hakkasin lõpuks aru saama, kust selline asi üldse maailma tekkis — T. S. Eliot kirjutas kunagi sarja luuletusi, kus kassid erinevaid inimtüüpe kehastasid, palju aastaid hiljem leidis need Andrew Lloyd Webber ja pani kokku võrdlemisi psühhedeelse muusikaetenduse. Teater on teater, aga mõte sellest kõigest ka kinofilm teha ning suured staarid digitaalselt mutantkassideks muuta, on ikka ülimalt jabur. Kogu seda segast "jellicle cats" jauramist vaadates on raske oma silmi uskuda. Kõik see on ikka nii imelik ja üle võlli, et vist ei olegi enam väga-väga halb vaid pigem tulevane kindel kultusfilm.
2009. aasta "Zombieland" oli hästi tehtud komöödia post-apokalüptilises zombiemaailmas elus püsida püüdvast kirjust kambast. Kümme aastat hiljem tuli siis suuresti samade tegijate ja osalistega jätkuosa. Tore oli näha, et tegelaskujud on endiselt elus, aga mingi säde oli vahepeal kadunud, teravmeelsus ei olnud enam üldse nii terav ja ka lugu, mida rääkida või mille läbi kuhugile välja jõuda, ei suutnud kohe üldse huvi tekitada. Teist korda seda filmi ei vaataks, millest tegelikult kahju.
Sama ka siin. Kaks esimest draakoni filmi olid väga head animafilmid, milles stiilse visuaalia kõrval puudutati ka teemasid, millest lastefilmid tavaliselt ei räägi. Lavastaja Chris Sanders tegi head tööd, kujundaja oli pandafilmidest tuttav joonisgeenius Nico Marlet. Kolmas film kahjuks mulle eriti ei meeldinud, käsikiri oli varasematest oluliselt lahjem, tegelased ja dialoogid palju primitiivsemad ja üldse oli tervik kuidagi ebahuvitav. Kahju, sest see triloogia oleks väärinud küll paremat lõppu.
Ang Lee lavastatud ulmefilm vana ja noore Will Smithi omavahelisest jõukatsumisest ei olnud sisuliselt midagi erilist, tavaline klooniulmekas ilma igasuguse eripärata. Isegi Clive Owen oli siin täpselt sama pahalane nagu tal viimasel ajal kahjuks kombeks. Will Smithi noorem digiversioon oli kohati päris hea, mõnes stseenis aga hämmastavalt halvasti tehtud, just lõpp torkas selles osas eriti teravalt silma. Filmi reklaamiti ka kui kinoelamuse täiesti uut sõna — 120 kaadrit/sekundis 3D tõotas enneolematut elutruudust. Tegelikult tähendas see aga, et kinosaalis oli tunne, nagu ei vaatakski filmi, vaid videosse võetud näitlejate kaameraproove. Jah, see ei olnud film, mida ma nägin, parimal juhul oli see suurte rahadega tehtud telelavastus. Või "halvemat sorti pulmavideo", nagu üks kriitik mürgiselt ütles. Ime siis, et see kinokassades läbi kukkus. Film peaks ikkagi jääda filmiks. Ma ei saa aru, miks on tekkinud luul, et inimesed lähevad kinosaali "päris elu" vaatama?? No, ei lähe ju.
Ja nüüd:
AASTA PETTUMUS 2019
Hellboy
Olen Mike Mignolat oma lemmikautoriks pidanud juba päris pikka aega, ilmselt kusagil aastast 1997, kui ilmus teine Hellboy lugude kogumik "Wake the Devil". Tema kuiva huumoriga ja gootilik, valguse ja varjuga mängiv ning väga skulpturaalne stiil on Ameerika koomiksis midagi väga erilist ja visuaalselt alati äratuntav. Veerand sajandiga on Hellboy algselt lihtne lugu kasvanud keeruliseks mignolaverse'ks, kus ka hulk kõrvaltegelasi on oma raamatud saanud. Kinoekraanidele on jõudnud küll ainult Hellboy ise, seda kahe Gullermo del Toro filmina, kus punase peaosalise rollis Ron Perlman. Del Toro tahtis teha ka kolmanda, aga paljudel põhjustel jäigi see tegemata.
Uudis uue Hellboy filmi tegemisest tuli 2017 maikuus nagu välk selgest taevast. Lavastajaks sai paari korraliku pinevikuga maha saanud Neil Marshall, peaossa võeti "Stranger Things'ist" tuntud David Harbour. Mike Mignola ise tundus asjade käiguga rahul olevat. 2017 novembris Kopenhageni koomiksifestivali esinemisel rääkis ta ka filmist ja väitis, et nägi võtteplatsil esmakordselt stseene, mis oleks nagu otse koomiksist välja astunud. Kõik tundus paljulubav. Miskipärast valiti filmi aluseks lugu Hellboy eluloo lõpuotsast, aga — miks ka mitte.
Samal ajal toimus kogu asja ümber palju kummalist. Esmalt pikk vaikus, millele järgnes suvel skandaal, kus jaapanlase Daimio ossa palgatud valge mees ise rollist loobus. Siis, 2017 septembris, ilmus esimene ehmatav foto, kus Hellboy väljanägemine igas mõttes väga võõras. Suure mutri moodi tahuline kivikäsi, kuri kolbanägu, mis ühes suure karvase pea, ahvi nägu meenutava silikoonkõhu ja Harbouri looduslikult lühikeste kätega muutis kogu tegelase mingiks Manowari-metallpäkapikuks. See polnud ju üldse see Hellboy, keda fännid juba veerand sajandit tundsid… Ja siis, peale enam kui aasta pikkust täielikku vaikust, tuli treiler, mis püüdis halvasti valitud muusika saatel Deadpooli-moodi huumorit teha. Asi hakkas tunduma aina kahtlasem. Hakkas lekkima lugusid suurtest erimeelsustest... Kuni aprillis 2019, kolm kuud peale algset tärminit, uus "Hellboy" film lõpuks linastus.
Et mitte väga pikale minna, siis lühidalt põhjustest, miks see "Hellboy" film pole üldse see, mis ta oleks pidanud olema:
* Filmis ei näe tegelikult Mike Mignola loodud visuaaliat, sest aluseks võetud koomiksilood on teiste kunstnike joonistatud. Ka on neis lugudes kaugelt liiga palju tegelasi ja toimuvat.
* Filmi toon on esimestest hetkedest peale täiesti erinev Mignola koomiksite gootilikust stiilist. Matslikult räige ropendamine, maitsetu muusika, limane ja lärmakas odav horror... kõik see on hoopis midagi muud kui koomiksisari.
* Hellboy välisilme on ehmatavalt võõras, paks silikoonkoorik muudab muidu sümpaatse David Harbouri täiesti äratundmatuks ega lase ka eriti näidelda. Nagu mitmed teised tegelased, ei ole ka Hellboy vaataja jaoks sümpaatne, ta on kole ja räpane joodik, kes mõjub pigem ise kurjamina.
* Kuigi filmis on suure täpsusega kopeeritud koomiksi olustikke ja sündmusi, käiakse samas tegelaskujudega väga hoolimatult ümber, muutes neid kohati täiesti teistsuguseks. Kõik see muidugi koomiksifännidele ei meeldinud.
* Tavavaataja ootas vana tuttavat Ron Perlmani Hellboyd ega saanud üldse aru, mis toimub. Halb reklaamikampaania tekitas samas ka mulje, et tegemist on mingi odava koopiaga, ega suutnud vaatajates tekitada mitte mingisugust huvi. Nii saigi sellest filmist üks aasta suuremaid ebaõnnestumisi ka rahaliselt.
Kes teab, võib-olla on Hellboy ja B.P.R.D. saaga õige koht hoopis telesarjas...
