Vähe on kodumaal olnud telesündmusi, mille osas ootusi juba eelnevalt nii üles köeti nagu seda "Hansapanga" algusest jutustava ajastu-sarjaga juhtus. Tuttav olustik, No 99 teatri ajutrust, tuntud näitlejad, põnev teema, suured rahad ja öised ratsa-samuraiga võtted Liivalaias - palju kõmu ja uudisnuppe. Ja siis kui asi lõpuks vaatajate ette jõudis... tuli välja, et ajastuseriaal see küll ei olnud, pigem tavaline teatraalne teater, kus segaduses televaataja lohutuseks enamus naisosalisi korraks riidest lahti võeti.
Ühesõnaga - ootuseid köeti ja suunati hoopis vales suunas ja nii jättis kogu enneolematu pooleteise-miljoni megaprojekt suure üldsuse rahulolematusse segadusse. Ega minagi sellest kõikuva stiiliga seriaalist erilises vaimustuses polnud, kuigi takkajärgi tuleb vist tõdeda, et pisut kultussarja-ainest selles siiski on. Eriti nüüd kui juba tead, milline on tervik ja lisaks ka kogu No 99 ka ajaloo osaks saanud.
Ahjaa - sarjas vilksatas miskipärast koomiksiklassik Jack Kirby pilt, seda panga eesrindlaste stendil...
14 aastat hilisem järg Brad Birdi animaklassikale jätkab sealt, kust esimene pooleli jäi. Imelisel kombel on aga selles retromaailmas seekord oluliseks saanud just kõiksugu vahepealsetel aastatel meiegi maailma lisandunud ekraani-küllasuse teemad. Kui mõni vana lemmik jätkuosa saab, tuleb selles reeglina pettuda. Nii seegi kord. Minu jaoks oli see kõik väga-väga igav ega pakkunud ka visuaalselt suurt midagi huvitavat. Selle asemel maadlesin kinos vägisi pealetükkiva unega ja tahaks nüüd, takkajärgi, filmi lõpuks korralikult uuesti ja algusest lõpuni üle vaadata. Aga polegi niikaugele jõudnud.
Marveli X-Meeste filmide hulgas on nii tõelisi õnnestumisi kui ka paar tüütut kummivenitamist. Legendaarselt halva koomiksikunstniku Rob Liefeldi pliiatsist väljunud tegelaskuju vilksatas korra ühes Wolverine'i filmis, aga muutus siis peategelaseks ning tõi hästi kirjutatud looga superkangelase-filmidesse suure sõõmu värsket õhku. Ryan Reinolds oli muidugi just nagu loodud seda tüüpi kehastama ja ega R-reitinguga film ise löönud ka suurt millegi ees risti ette. Film number kaks lasigi sama joruga edasi, raha selle tegemiseks oli isegi poole rohkem. Teenis ta umbes sama palju kui esimene (see tähendab - palju), kuid minu jaoks oli Deadpool 2 juba võrdlemisi igav ega lisanud esimesele suurt midagi juurde.
Steampunki just väga tihti kinos ei näe, kuigi võiks. See film siin on just selline, kusjuures põhineb edukal raamatusarjal, debüütlavastajaks kunagine "Sõrmuse Isanda" storyboardi-kunstnik Christian Rivers. Esmapilgul on see kõik ju visuaalselt päris paljulubav, ikkagi Weta's tehtud ja Peter Jacksoni produtseeritud. Filmil on ka väga tugev jaapanipärane lisamaitse, nii mõnigi lennumasin või tegelane oleks justkui "Last Exile" animesarjast väljunud. Samas aga... kogu idee roomikutel liikuvast Londoni linnast on oma jaburuselt ikka nii tobe, et selle filmi täielik põrumine kinokassades ei tulnud mulle kahjuks üldse üllatusena.
Andrew Garfield on näitleja, keda ma aastaid kohtasin ainult vastikutes filmides. See "neo-noir musta huumori konspiratsioonitriller", nagu teda Wikipedia kutsub, pajatab segase ja lohiseva loo Los Angelese väärastunud meediamaailmas oma kadunud kuuma naabrinaist otsivast mehest. Palju sebimist, veidrusi, vanainimestevärki ja muud kaootilist. Oma arust on see film ilmselt meeletult nutikas ja sarkastiline, tegelikult aga arusaamatu ja igav.
Seda James Franco lavastatud ja näideldud filmi vaadates on korrapealt selge, et tegijatel oli tohtu tung maha saada millegi, mis oleks võimalikult "Mad Max :Fury Roadi" sarnane ja nii kopeeritigi sealt kõik, mida vähegi võtta andis. Loomulikult on tulemuseks täielik jama. Kahjuks peab seegi kord imekspandavalt nentima, et Milla Jovovich ikka oskab omale ****u filme valida, hakka või arvama, et ta teeb seda meelega.
Greta Gerwigi indiefilm, milles tüütu väikelinna pubekana peaosas Saoirse Ronan, sai igal pool palju kiita, aga oli tegelikult üks paganama ebameeldiv kinoasi. Lugu perekonnast, kus lumehelbe-laps pole ise ka suurem asi inimene ning kus pereema elu ainus eesmärk on kõik oma tütre unistused juba tärkamisel mutta tampida, pakkus lihtsalt avalikult vaatamiseks välja ühe komplekti ebameeldivaid Ameerika inimesi. Ja ei midagi enamat.
Aardman on pikalt olnud briti animatsiooni vapiloom ja teinud palju häid filme. Kui kasvõi "Libajänese needus" on siiamaani üks isiklikke lemmikuid, siis kahtlasevõitu jalgpallihuumorit sisaldav ürginimese-film lõi seekord küll palli kõva matsuga väravast mööda. Ehk mõni teine kord läheb jälle paremini.
Melissa McCarthy on muidugi hea ja naljakas näitleja. Aga kogu see kamp, kes otsustas nukkudega krimiparoodia ekraanile tuua, oleks pidanud a) esmalt vana head Roger Rabbitit meenutama ja siis b) mõtlema, kas neil ikka jagub mõistust ja taiplikkust, et midagi sarnast korda saata. Kusjuures veel nii, et see ropp nukuteater ka naljakas saaks. Ega ikka ei saanud küll.
