Aasta ise oli muidugi üks paras hullumaja Trumpi, Brexiti ja kõige muuga. Filmimaailmas torkas silma skandaalirohkus ja see, kuidas nii mõnigi film poole pealt lavastajat vahetas. Telest pealt aga ei meenugi midagi erilist. Rauast troon ja robotitega park puhkasid ja ühtegi sama mõjusat sarja ju ei olnud. Viskasin pilgu peale The Guardiani parima 50 telesarja listile... Selgus, et ma pole neist mitte ühtegi näinud! Seega, olen teemas lihtsalt väga ebakompetentne.
Ja nüüd - filmid.
Häid filme oli, nagu ikka, rohkem kui päris tabelisse tahaks panna. Mõned neist:
uisufilm I, Tonya, mõrvafilm Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, kalamehefilm The Shape of Water (mille avansina panin juba eelmise aasta tabelisse), punaspioonifilm Red Sparrow, dissidendifilm Dovlatov, seiklemisfilm Tomb Raider, tasumisfilm You Were Never Really Here (mis oleks pidanud asuma mu põhitabelis), lapsehoiufilm Tully, noirifilm Hotel Artemis...
...saurusefilm Jurassic etc, lindgrenifilm Unga Asrid, keemiafilm A Star Is Born, marvelifilm Venom, hostelifilm Bad Times At The El Royale, millenniumifilm The Girl In The Spider's Web, potterifilm Fantastic Beasts: The Crimes Of Grindelwald, ikka-veel-nägemata-film Spider-man: Into The Spider Verse, transformerifilm Bumblebee, kalafilm Aquaman, rockifilm Creed II ja veel ühte-teist.
Sellest peale kui Disney ise hakkas häid digimultikaid tegema, pole Pixari lood enam nii suured verstapostid kui varem, hulka satub palju väga mõttetut ja ainult raha pärast tehtud kraami. Ka Coco tekitas kahtlusi, sest Guillermo del Toro oli ju just ühe Mehhiko surnutepäeva-multika tootnud. Lisaks liikus mitmeid ebameeldivaid jutte, alates naaberriigi rahvuspüha kaubamärgistamise katsest kuni Mehhiko enda sarnasele animafilmile põhjustatud probleemideni. Siiski - film osutus üheks Pixari parimaks, mis on teemalt hoopis sügavam kui oodata osanuks. Mainima peab ka seda, et väga õnnestunud peaosalisega (Andreas Poom) eestikeelne dublaaž on samuti üks moodsate aegade mõjuvamaid.
Brittide ja Armando Iannucci must komöödia diktaator Stalini surmast ja sellele järgnenud NSVLiidu tippseltskonna peataolekust ja võimuvõitlusest on üks paras farss, Fabien Nury kirjutatud ja Thierry Robini joonistatud prantsuse koomiksialbum on hoopis süngem ja verisem. Filmitegijad on valinud teistsuguse tee, mis meenutab pigem vanu häid telekomöödiaid. Näitlejavalik on äärmiselt muljetavaldav - Buscemi, Tambor, Considine, Palin, tegevuspaigad mõjuvad ka täiesti autentselt. (Stalini eluruumide vaibad välja arvata - neid ta ju ei sallinud, sest summutasid samme.) Kuigi näitlejate sarnasust prototüüpidega pole kohati ollagi, on kogu asi ikkagi hästi kokku pandud ja vaatamist-meenutamist väärt. Seda enam, et film ajas Putini režiimil harja punaseks.
Steven Spielberg tegi järjekordse ulmefilmi. Seekordne põhineb Ernest Cline'i populaarsel romaanil, mis pajatab tulevikuloo 2045. aastal virtuaalmaailmas OASIS tegutsevast poisist ja selle maailma loonud, aga tolleks hetkeks surnud arvutigeeniuse ülisuure auhinnaga võistlusest. Raamat otse pakatab kaheksakümnendate aastate nostalgiast ja loomulikult on sellesse nostalgiasse ise suure panuse pannud Spielberg just õige mees sellist filmi lavastama. Muidugi on siin lõputu hulk vihjeid kõiksugustele poppkultuuri nähtustele arvutimängudest ja filmidest muusika, rõivaste ja pisikeste olustikudetailideni. See, kui õnnestunud on siin päris- ja viruaalmaailmad, on veidi ka maitseküsimus, aga üldiselt on see film üks suur seiklus, millele päris sarnast ei tulegi nagu ette.
Peale pika nukufilmi vaatamist kinnistub mul kinost lahkudes sageli tunne, et lugusid, mida seesugusel äärmiselt töömahukal moel jutustada vääriks, on tegelikult väga vähe. Ma ei tea, kas Wes Andersoni järjekordne animatsioon just selline on, aga tal on palju fänne ja nende jaoks on see film kahtlemata taevamanna. Mulle tema tüütupoolse lõpuga "Moonrise Kingdom" täitsa istus, aga see Jaapanis toimuv koeralugu oli minu jaoks kinos ka tegelikult igav ja kuidagi tuim asi vaadata. Aga omapära oli siin küllalt ja ilmselt võtan selle filmi veel kunagi ette.
Väinö Linna jätkusõja romaan "Tundmatu sõdur" ilmus väliseestlastel juba kolm aastat peale originaali 1957 ja päriselt Eestis 1996. Soomes äärmiselt edukas ja mitmeti rahvustunnet defineeriv raamat oli toonaste olude survel tegelikult tsenseeritud, alles aastal 2000 tuli välja selle algne versioon, nimeks seekord "Sõjaromaan" (Eestis 2006). Kolm erinevat põlvkonda on sellest oma filmiversiooni teinud - 1955, 1985 ja 2017. Uusima lavastas Aku Louhimies ja nagu varasemad, on seegi hulga tuntud näitlejatega oma aja peegeldus. Uuemal raamatul põhinev film on igati tasemel ja korduva vaatamise mõttes tegelikult päris raske asi. Samas, korduvalt vaadata võiks, sest meie kinodes olnud 2h 15min rahvusvahelise versiooni kõrval on olemas ka kodumaine kolmetunnine film ning isegi viieosaline telesari, millel pikkust kokku tervelt 270 minutit. Mõlemad viimatimainitud on koos lisadega ka Blu-rayl olemas.
Sellest peale kui Disney George Lucase Tähesõdade saaga ära ostis, on uusi filme ja telesarju hakanud tulema nagu küllusesarvest. Han Solo noorpõlvest pajatav seikluslugu aga ei olnudki kinokassades nii edukas kui oodati. See mõjus kainestavalt, mispeale otsustati uute tükkidega pisut tagasi tõmmata. Alden Ehrenreich ei ole muidugi kaugeltki Harrison Ford, ka kiskusid ju võtted vahepeal niivõrd kiiva, et lavastajatoolile kutsuti asja päästma Ron Howard, kuid tervikuna on see tegelikult päris korralik seiklus vanas tutavas maailmas. Natuke karusem küll kui need tavalised tähesõjalood.
Leto on peaaegu mustvalge film, mis pajatab kaheksakümnendate alguse Peterb... Leningradi muusika-skenest. Pealiskaudselt võiks öelda, et see on lugu Viktor Tsoi ja tema bändi Kino esimestest sammudest, aga tegelikult on Tsoi siin pigem kõrvalosa ja sündmuste katalüsaator. (Seda enam, et Korea näitleja Teo Yoo jääb päris Tsoi karismast siiski valgusaastate kaugusele.) Ta on kõigest üks osa rockivast kolmnurgast, mille teises nurgas on toonase grupi Zoopark liider Mike Naumenko (Roma Zver) ja kolmandas tolle naine Natalja (Irina Staršenbaum). Kirill Serebrennikovi film põhinebki suuresti viimatimainitu raamatul, aga pole sellele vaatamata päris tõsieludraama. Pigem on see kummaliste muusikaliste ajarännu elementidega poeetiline ja unenäoline vaateaken maailma, mida enam ammu olemas ei ole. Üks kuulus prototüüp arvab sellest filmist väga halvasti ja üks Kino põhiliige on siin sarnasega asendatud, aga sellele vaatamata on see üks tõeliselt hea muusikafilm. Mingi nipiga on siin tabatud asja hinge ja see on vahel hoopis tähtsam kui faktitäpsus.
Alati rassiliselt laetud lavastaja Spike Lee tõsielul põhinev ajastufilm pajatab loo Colorado Springsi tumedanahalisest politseinikust (John David Washington), kes suudab telefoni kaudu valge mehena mõjudes Ku Klux Klani liikmeks saada. Selleks kasutab ta "kehana" juudist kolleegi (Adam Driver) ja petab ära ka suure klannipealiku (Topher Grace). Palju musta huumorit. Mulle isiklikult pakkus tegelikult suurima elamuse põhjanaabrite "Matti" Jasper Pääkkönen, kelle rassistist redneck oli kuramuse veenev.
Romantilisi komöödiaid eriti tihti minu aasta tabelitesse ei satu, nad kipuvad olema üsna üheülbalised korduvkasutuseta ekraanitooted. Siin on aga tabatud midagi omapärast - kuigi film on ingliskeelne, on kogu filmi tegelaskond pärit Aasia rahvaste seast. Hiina juurtega New Yorgi nohiklik naisprofessor sõidab oma Inglismaal haritud boyfriendiga Singapuri tolle sõbra pulma, teadmata, et tegu on väga rikka suguvõsa pärijaga. Järgneb muidugi hulk sekeldusi, mis pole just üleliia originaalsed, aga Aasia vaatenurk annab kõigele sellele omapärase erimaitse. Ajal, mil brittide sarnased filmid on ammu üsna konstrueerituks muutunud, mõjub see romm-kommm üsna värskendavalt.
Kuigi faktidega käib see The Queeni muusikast küllastunud film väga vabalt ringi, saab häkkerisarjast tuttav Rami Malek kuulsa laulumehena päris hästi hakkama. Film on teeninud virnade viisi nii feimi, sulli kui kõiksugu auhindu, ja eks ole sellesse tõepoolest keeruline halvasti suhtuda. Samas, mulle tegelikult ei meeldi filmide katsed ajalugu ümber kirjutada, selles osas siia ikkagi tugevad miinuspunktid. Kui võrrelda Mercury filmi häbisse jäänud Bryan Singeri asemel selle lõpetanud Dexter Fletcheri järgmise, Elton Johni filmiga, siis on too oma fantaasiates kuidagi ausam. Kuigi, emotsioone pakkus Rhapsody siiski rohkem.
Eesti filmil täitus 100 aastat ja selle puhul rahastati mitut tavapärasest paremat filmi. Lastest ja loodusest rääkiva filmi lääge ja kohmakas eelreklaam tekitas tõsiseid eelavamusi, kinos selgus aga, et tegu on ühe tõeliselt südamliku ja sisuka lastefilmiga. Rääkis see ju tegelikult päris tõsistest asjadest, aga suutis seda teha arukalt ja nii, et meie Eesti nägi lumevabast Tallinnast härmatises metsataludeni välja nagu tõeline unelmate maa. Lastefilmidel on väga lihtne farsiks muutuda, eriti kui mängus on järjekordne kurikael, aga siin on kõik tegelased tegelikult üllatavalt mitmetahulised, isegi Juhan Ulfsaki metsaärikas. Polegi nii mõistlikku ja ilusat lastefilmi kaua aega näinud.
Teine Maailmasõda. Enne D-Day dessanti visatakse grupp USA sõdureid Prantsusmaale, et nad teeksid kahjutuks kohalikku lossi rajatud raadiotorni. Muidugi ei lähe kõik nii libedalt nagu plaanis ja tagatipuks selgub, et lossis toimub peale raadosaatmise veel hirmsaid inimkatseid, mille eesmärgiks on valmistada Kolmandale Reichile zombielaadseid supersõdureid... Päris huvitav film, mis alguses ei anna üldse märku, et žanr saab olema midagi hoopis muud kui tavapärane sõjadraama. Teema on tõeline pulp aga seesugune tõsisem lähenemine annab siinkohal üsna meeldejääva tulemuse. Produtsent muuseas ei keegi muu kui J.J. Abrams.
Kui minu käest küsida, on Leelo Tungla elulooraamatute triloogial põhinev Moonika Siimetsa film iseseisva Eesti parim. Sisu on ju teada - aasta on 1950 ja Eestis ehitatakse hoolega nõukogude riiki, püüdes muutunud oludes eluga kuidagimoodi edasi minna ja samas stalinliku terrori hirmus oma tõelisi mõtteid varjata.
Eks eriti keeruline oli tollal lastega ja väike Leelo (Helena Maria Reisner) oli just üks selline laps, kes võis suurte inimeste tegemistest omamoodi aru saada ja valel ajal - vales kohas midagi ohtlikku välja partsatada. Kui nüüd koolijuhist ema kodanliku natsionalistina esmalt arreteeritakse ning siis Siberisse saadetakse, püüab isa Feliks (Tambet Tuisk), keda ennast ei kaitse alati ka sõjaveterani staatus, kurja reaalsust lapse eest varjata. Nii peabki Leelo just oma kehva käitumist ema kadumise süüdlaseks ja loodab, et tubli laps olles tuleb ta kiirelt koju tagasi...
Sellest ajastust on palju filme tehtud, aga selliseid, kus toimuvat läbi väikese lapse silmade jälgitakse, ilmselt palju pole. Siin on ka mitte ainult elustatud ajaloovisuaalia, vaid ka väga korralik lugu, milles kuidagi eriti täpselt doseeritud nii huumorit, kõhedust kui põhjamaiselt mõõdukat paatost, andes kokku filmi, millele tõepoolest pole suurt midagi ette heita. [Kui, siis äkki oleks võinud proovida filmi lõpustseenidesse otsida sama nägu, kuid mõned aastad vanema tüdruku?... Vaataja oleks nii ehk ema positsiooni viidud, kes kohtas ju praktiliselt võõrast last.] Usutavasti annab seesugune hästi tabatud olustikuga film ka paljudele muu maailma inimestele võimaluse koos Leeloga seda imelikku aega avastada ja aru saada. Ise arvangi, et just see film koos Priit Pärna animafilmiga "Eine murul" annavad selle minevikku kadunud absurdiriigi olemust kõige paremini edasi.
