Aasta oli kummaline ka seetõttu, et ma ei näinud selle jooksul ühtegi head animafilmi! Ainus erand oli vast jaapanlaste “Your Name”, aga seegi pole just üleliia säravana meelde jäänud. Pixari “Coco” on muidugi suurepärane ja stuudio üks parimaid, aga selle nägemine jäi mul juba uue aasta esimestesse päevadesse. Sama lugu Eesti filmidega, nägin ainult paari, ühe neist mainin edaspidises ära ka pigem patriootlikust kohusetundest.
Kummaline aasta oli ka teles, kus samuti midagi väga uut ja huvitavat ei näinudki. “Stranger Things” teine hooaeg oli muidugi väga korralik, nagu ka eelviimane “The Game of Thrones”. Noore inspektor Morse sari “Endeavour” jõudis [justkui, aga siiski mitte] lõpule, “The League of Gentlemen” rõõmustas aasta lõpus fänne kolme uue osaga. Weimari vabariigi lõpuaastatest pajatav “Babylon Berlin” oligi vist ainus meeldejääv puhtalt selleaastane telesari, paljukiidetud “The Handsmaid’s Tale” näiteks ei tundunud alguse põhjal eriti huvitav ja mitmed varasemate lemmikute uued hooajad jäid lihtsalt vaatamata.
Mõned filmid, mis väärivad aastaga 2017 seoses mainimist ja meenutamist:
Jackie – eluloofilm presidendi lese rasketest päevadest;
Kong: Skull Island – korralik pulpseiklus suure ahvi ja muude elukatega;
Beauty and the Beast – Disney keskpärase animafilmi parem uusversioon;
Shot Caller – pangamees Nikolaj Coster-Waldau saab vanglas allmaabossiks;
It – Stephen Kingi kloun piinab taas lapsi;
Atomic Blonde - Charlize Theron on salaagent Berliinis;
Tom of Finland – reklaamikunstnik Touko Laaksonenist saab sõjajärgses Helsingis ülemaailmne gay-ikoon
Paris Can Wait – keskealised gurmaansel Prantsusmaa road tripil;
The Foreigner - Jackie Chan kui leinav isa on sõjajalal iiri terroristidega;
Mother! – film, mis võib tunduda sügavam kui ta tegelikult on, või ka vastupidi;
Borg/McEnroe – korralik spordifilm korralikust spordialast;
Thor: Ragnarok – Üks väheseid vaadatavaid Marveli universumi filmiseiklusi;
Gifted - Chris Evans on geniaalset õetütart kasvatav poissmees;
Logan Lucky – raharööv päise päeva ja NASCARI ajal;
American Made - Tom Cruise on nii narkolendur kui CIA agent;
The Hitman's Bodyguard – komöödia Jacksoni ja Reynoldsiga, abiks ka Valgevene diktaator Oldman;
My Cousin Rachel – ilus ajalooline kostüümidraama salapärasest lesest;
The Greatest Showman – pisut pealiskaudne, aga korralik kinomuusikal;
Live by Night – Ben Afflecki ajastutruu film noir;
Split - James McAvoy aitab M. Night Shyamalanil taas pinget pakkuda;
Manchester by the Sea – karm draama elust peale traagilist õnnetust;
Gold – Matthew McConaughey kaevandab olematut kulda;
Nocturnal Animals – väga heade rollidega sünge lugu.
Ja nüüd siis tabelifilmid, seda täiesti suvalises järjekorras.
Film kummipaadiga Nõukogude Eestist Soome põgenenud mehepoegadest kannatas korra vaadata küll, teemas oli ju ainet lausa kultusfilmiks, aga nii ei läinud. Igasuguseid Piuseid on uutes Eesti filmides juba kaugelt liiga palju ja ega sellest loost nüüd suurt midagi meelde ka ei jäänud. Tegelikult meenubki sealt ainult üks asi ja seegi eksimus - mitte ükski toona Soome telekat vaadanud inimene ei oleks Mr. Properi puhastusvahendit jõujoogiks pidanud. Miks see film siis siin tabelis üldse on? Kui aus olla, siis mina ka ei tea.
Christopher Nolani “Dunkirk” on rahalises mõttes kõigi aegade edukaim film Teisest Maailmasõjast. Tegelikult on see kummaline, sest tegu on üsna omalaadse sõjafilmiga, kus ei lahinguid ega vastast praktiliselt polegi, on vaid suur hulk rannikule kotti jäänud briti sõdureid ja meeleheitlik päästeoperatsioon, mille tõelisteks kangelasteks hoopis appi tõtanud kalalaevad. Ka struktuurilt on film omalaadne, pakkudes kolme ajaliselt defineeritud ja lõimuvat lugu – nädalat rannalt lahkuvate sõduritega, päeva päästvate kalapaatidega ja tundi merel vaenlast jahtiva hävituslenduriga.
Šotlase Mark Millari koomiksitest tehtud filmid on reeglina silmatorkavalt originaalsed, neid on juba üsna mitu ja tuleb Netflixi abiga tulevikus hulgaliselt juurdegi. Matthew Vaughni lavastatud agendiparoodia lisab Eggsy Unwini (Taron Egerton) eluloole uusi seiklusi ja toob mängu mitmed uued koloriitsed kurjamid, unustamata ka juba vanu tuttavaid tegelasi. Nagu ikka, on siingi suur hulk vaimukaid ideesid, mõnusaid üle võlli rolle ja isegi üks täiesti ootamatu Elton John, aga esimene film oli ikkagi oluliselt parem.
Ridley Scotti 1982. aasta “Blade Runner” pakkus Harrison Fordile järjekordse surematu filmirolli ja kuigi see Philip K. Dicki lühilool põhinev tükk ei saavutanud kinokassades suurt midagi, kasvas temast järgnevate aastakümnetega üks kõige olulisemaid ulmefilme. Selline, millest on täna võimalik Blu-rayl vaadata ei enam ega vähem kui viite erinevat versiooni! Kui hakkasid liikuma jutud, et 35 aastat hiljem on plaanis jätkuosa, tundus see mõte teatud sisulistel põhjustel täiesti absurdsena. Nüüd aga on uus film olemas, lavastas selle Denis Villeneuve ja selles on tõepoolest Rick Deckhardi rollis tagasi ka vana replikandi-kütt Ford. Seejuures selgus, et Ryan Goslinguga “Blade Runner 2049” on nii sisult kui visuaalialt ka kohene klassika. Ja just nagu eelkäija, ei teeninud seegi pikk ja vanamoodsalt aeglane film kinokassades kaugeltki nii palju raha kui loodeti. Aga selge on, et nagu esimene BR, leiab ka 2049 tulevikus aina uusi ja uusi tänulikke vaatajapõlvkondi.
Enne veel kui Kevin Spacey ahistades kapist välja tuli ning filmimaailmast ja isegi filmidest välja visati, oli ta kuri niiditõmbaja autofilmis, kus Baby-nimeline tinnitusega noormees imelise roolikeerajana pangaröövides osaleb. Lavastaja Edgar Wright oskab alati lustakat ja tempokat meelalahutust teha ning meisterlikult montaažiga mängida, nii ka nüüd. Seekordne kummivilin mõjub kohati juba muusikavideona, aga on teisal ka päris tõsine ning tervikuna seega üks üsna mitmetahuline meelelahutus.
Õudusfilmid on tänapäeval reeglina kas vanu ideid korrutavad või lihtsalt vastikud, midagi uut ja huvitavat näeb üliharva. Selles osas on Jordan Peele’i film mustanahalisest noorukist, kes oma valge girlfriendi vanematete külla sõidab, üsna ootamatu, realistlik ja tegelikult vägagi sarkastilise sotsiaalse alltekstiga lugu. See on üks neid filme, millest tasub ette võimalikult vähe teada ja mis suudab korduvalt ja korralikult šokeerida.
Hugh Jackmani viimane Wolverine’i film on varasematest hoopis teistsugune, abrasiivne, verine ja sünge. Aastad on läinud, maailmast on käinud üle sõda ja vähesed allesjäänud mutandid on põranda all peidus. Lõputult see peitusemäng aga ei õnnestu ja legendaarsel X-mehel tuleb pidada veel üks viimane võitlus… James Mangoldi “Logan” erineb teistest trikoomutandi-filmidest päris tugevalt ja võib mõne kerget meelelahutust otsiva vaataja jaoks olla isegi liig. Kes aga soovib midagi enamat, leiab siit tõeliselt emotsionaalse loo ja lisaks ka noore 11-aastase Dafne Keeni, kes loganilaadse mutandi X-23 rollis on lihtsalt übercool. Muuseas, filmist on olemas ka mustvalge “Logan Noir” variant.
Luc Besson on üks mu lemmiklavastajaid ja tema “Viies Element” üks mu kõigi aegade lemmikuid. 1968. aastal alguse saanud kosmose- ja ajaseiklus “Valérian ja Laureline” on aga üks kõige olulisemaid Prantsuse koomiksisarju, mille mõjusid ja otsesid laene näeb tõepoolest kõikjal, kümme aastat noorema “Tähesõdade” saagani välja. Besson, kes on “Valeriani” fänn juba lapsepõlvest, rajas Pariisi uue stuudiokompleksi ja oli nüüd lõpuks valmis ka Christini-Mézières’i suurele osale maailmast tundmatu koomiksiklassika kinoekraanile tooma. Kahjuks ei saatnud seda Euroopa kõigi aegade kalleimat filmi laias maailmas oodatud kassaedu. Osaliselt on see ka arusaadav, sest kuigi mind isiklikult tehtud muudatused ning Dane DeHaan + Cara Delevingne ei häiri, siis paljusid häiris – peosalised ei ole lihtsalt armastatud koomiksikangelastele just ülemäära sarnased. Või, ütleme ausalt – nad ei ole üldse sarnased. Mul on tunne, et ka Bessoni enda arvates oleks leidunud kohasemaid näitlejaid, kui vaid film oleks kümmekond aastat varem tehtud, vähemalt viitavad sinna suunda kaks hoopis rohkem koomiksi-Valerianile sarnast kõrvalosalist – Clive Owen ja Ethan Hawke… Ka on film tegelikult liiga pikk ja kipub korduvalt nii tempot kui fookust kaotama. KUI aga Bessonil õnnestuks läbi ime veel paar “Valeriani” teha, hakkaks see kohati justkui mitmest loost koosnev film uues kontekstis binge-telesarja kombel ilmselt hoopis paremini tööle.
Samas sisaldab see kosmoseseiklus nii mõndagi ennenägematut ning on ka visuaalselt tõeliselt ilus ja ülimalt detailne. Meelelahutusena polegi tal ju väga viga.
“Sicario” käsikirjutaja Taylor Sheridan lavastajadebüüt pajatab karmi ja talviselt kõleda loo Wyomingi indiaanireservaadis toimunud noore tüdruku mõrvast, mida asub kohaliku kiskjaküti (Jeremy Renner) abil uurima noor ja täiesti teisest maailmast pärit CIA agent (Elizabeth Olsen). Riik on selle lootusetusest, alkoholist ja kuritegevusest läbi imbunud kandi praktiliselt hüljanud, mistõttu kurjategijate tabamine nõuab vähestelt seadusesilmadelt tõsist julgust ja eneseületamist. Karm film karmist maast ja karmist elust.
Kuigi seekordne Star Lord pole nii hea kui esimene, on siiski raske eirata galaktikavalvurite endiselt lustakat jätkuosa. Juba intro on meeldejääv ja kuigi mul on “Marveli Universumi” koomiksifilmidest üldiselt üsna ükskõik, siis valvurite filme võiks teine kordki vaadata.
Venelaste film pajatab sellest, kuidas sovjeetide kosmoseprogrammi soov iga hinna eest enne ameeriklasi avakosmosesse väljuda oleks 18. märtsil 1965 üsna napilt tragöödiaga lõppenud – orbiidil juhtus tõsine tehniline rike ja lisaks maandus ka kapsel hoopis mujale kui plaanitud. Üks kahest Voshod-2 kosmonaudist, Aleksei Leonov oli ise selle igati põneva ja tehniliselt väga kõrgel tasemel visuaaliaga kosmosefilmi konsultant, mistõttu võib loota, et filmis nähtu on ka üsna tõetruu. Huvitav on seegi, et film on lisaks ka silmatorkavalt ühiskonnakriitiline ega püüa tollast nõukogude bardakki üldse mitte ilustada või putinlikke patriotisminuppe vajutada.
Aastaid maailmas rännanud Jean tuleb Austraaliast tagasi koju, Burgundia veinimõisa, et peale isa surma koos õe ja vennaga otsustada, mida nüüd edasi teha. Erinevalt enamusest Prantsuse filmidest väärib see läbi aastaaegade, viinamarjaväljade ja veiniarmastuse kulgev lugu teine kordki vaatamist.
Irvine Welshi raamat oli esimene ingliskeelne raamat, mille kunagi läbi lugesin. Uskumatu, et sellest sai film ja veelgi uskumatum, et üks kõigi aegade parim film. Ja nii nagu aastal 2017 on jälle koos suur hulk üheksakümnendate indiebände, tuli ka Trainspottingu seltskond kogu täiega uueks filmiks tagasi. Suhteliselt riskantne tegu, sest seesugused “Sügised” ei paku reeglina muud kui leiget nostalgiat. T2 on samuti ilmselgelt nostalgiafilm ega pääse mööda esimese filmi tsitaatidest, aga sel uuel lisalool on tegelikult nii mõndagi öelda ka meie tänapäeva kohta. Lugu seisab seejuures ka päris korralikult koos ja on oma lavastaja Danny Boyle vääriline. Ja, ausalt – eks me kõik tahtsime ju tegelikult teada, mis Rentonist, Spudist ja teistest edasi sai.
Uus Star Wars on alati sündmus ja oleks ilmselt veelgi suurem kui George Lucas poleks oma teise triloogiaga vahepeal kõike üsna ära rikkunud. Õnneks ostis Disney Tähesõjad endale ja andis kogu hiiglaslikule meelelahutusmasinale uuesti hoo sisse. Juba kolmanda filmiga said kulutatud miljardid tasa teenitud ja seda moel, mis võiks kõigil fännidel tuju ikka üpris heaks teha. Vingujaid on ju alati, aga Rian Johnsoni lavastatud uue triloogia teine osa on sarja üks parimaid, kinnitades, et Star Wars on alati oma aja visuaalse filmikunsti ja erieffektide tipp. Mis eriti huvitav, tegelikult kõlbab seekordne seiklus vaadata ka ilma igasuguse ettevalmistuseta ja varasemaid filme nägemata. Rey (Daisy Ridley) on endiselt cool ja moodne naispeaosaline, Adam Driveri kurikael Kylo Ren aga isegi oluliselt huvitavam kui vanaisa Darth Vader. Kõik teised vanad ja uued (kui lüpsihülged välja arvata) on ka omal kohal. Filmi sõnum, et ka kuitahes tähtsusetust lapsest võib kasvada kangelane, on senise suguvõsa-draama kontekstis isegi ootamatu, aga tegi sellest kosmose-seiklusest veelgi ajatuma muinasloo.
See on esimene kord, kus lisan oma aasta edetabelisse filmi, mida mul tegelikult näha ei õnnestunudki. Aga fakt on, et ilma selleta oleks aasta 2017 parimate filmide kokkuvõte ilmselgelt poolik. Ja ma olen ka üsna kindel, et kui (veebruaris '18) nähtud, oleks see päris kindlasti ka tabelis, sest
a) see on Guillermo del Toro film,
b) selles on üheks peategelaseks klassikalist horrori-tõugu amfiibinimene ja
c) see on visuaalselt suurepärane ajastufilm. On täiesti välistatud, et see mulle ei meeldi.
Ja ongi selleks korraks kõik. Juba kümnes blogi filmitabel koos!
