RIDE in Rough Trade East

Londoni metroos

Kunagi kaugel 1990. aastal ilmus Oxfordi shoegaze-bändi RIDE debüütalbum "Nowhere". See oli üks päris oluline plaat. Oli briti poppmuusika järjekordne kuldaeg, selline, kus just nimelt indiebändid väga huvitavat muusikat tegid. Mõned neist jõudsid isegi meie tollasele Rock Summeri festivalile - Blur, The Jesus & Mary Chain, Inspiral Carpets, EMF, The Shamen...

Plaadid ja paelad

Jutt sellest, kui oluline oli tollasele noorele inimesele poppmuusika, kuidas sai infot otsitud ja plaate vahetatud ning kassettidele võetud, läheks pikale. Ütleme nii, et Ride'i esimesed EP-d ja albumid olid ühed päris tähtsad plaadid.

Ühesõnaga - Ride tegi neli albumit ja läks siis laiali. Kakskümmend aastat hiljem tuldi üsna ootamatult mõneks kontserdiks uuesti kokku ja kuna selgus, et asi toimis, oli aastal 2017 olukord äkitselt selline, et 16. juunil ilmus Ride'i uus album.

Ja juhtus nii, et just sel ajal kui me Londonis viibisime, 19. juuni õhtul, korraldas plaadipood Rough Trade East uue albumi ilmumise puhul Ride'i esinemise. Pileti omandamiseks tuli osta plaat. Pooled kahesajast piletist läksid müüki netis ja need said muidugi kiirelt otsa.

Aga teine sada piletit olid mõeldud neile, kes Ride'i albumi "Weather Diaries" selle ilmumispäeval poest ostsid. Käisime siis kohe hommikul seal, ostsin kaks limiteeritud gatefold-CD-d ja sain kaks käepaela. Muuseas, Londoni kesklinna suur HMV müüs seda ainult tavalises jewel-case plastkarbis.

Andy Bell

Esmaspäeval kella seitsme paiku lasti rahvas sisse ja veerand tundi hiljem Ride alustas. Ausalt öeldes oli see üsna uskumatu tunne - Ride, aasta 2017 ja mina... Ja palju teisi minuvanuseid. :) Aga, nii see oli. Esimesed paar lugu oli ehk sound veidi rabe, aga edasi oli ka kõlaliselt kõik päris paigas. Igatahes on Rough Trade East'i laval parem heli kui ühes tuntud Tallinna klubis.

Mark Gardener

Ride esines kolmveerand tundi ja esitas selle ajaga 8 lugu - Lannoy Point (uue plaadi 1), Charm Assault (2), Seagull, Weather Diaries (5), All I Want (3), Cali (8), Taste ja Vapour Trail. Viis neist oli seega uuelt plaadilt.

Olen hiljem netist vaadanud mitmeid Ride'i 2017. aasta esinemisi. Tuleb tõdeda, et neil on õnnestund see, mis kaugeltki alati ei pruugi välja tulla - uued lood sobivad lives päris hästi vanade tuntud asjade vahele ega mõju seal üldse tüütu võõrkehana.

Samas on Ride'i uus plaat teistsugune, aga seda heas mõttes. Kusjuures algusotsa lood on lihtsamad, albumi teine pool pakub pikemaks ajaks nugistamist.

2017 on aasta, kus mitmed vanad head bändid on jälle koos ja teinud päris häid uusi plaate - The Charlatans ja Slowdive näiteks. Ride ja nende "Weather Diaries" kuulub kindlasti samasse ritta.

Signeeritud uus Weather Diaries ja vanad head Going Blank Again (1992) ja Nowhere (1990)

Londonis, suvel 2017

Sõitsime selgi suvel Londonisse, et nii ELCAF-festivalil kui linnas endas mõned päevad veeta.

Ma ei tea, kui tihti juhtub, et Lufthansa enne maandumist tükk aega Londoni kesklinna kohal tiirutab. Seekord igatahes tiirutas ja nii sain ma kuulsatest kohtadest mitmeid päris õnnestunud pilte.

Ikoonilised Picadilly Circuse videoreklaamid olid seekord hoopistükis remondis.

Tänavakunsti oli muidugi mitmel pool näha, see siin on näide Brick Lane'i kandist...

...ja see meie korteri lähistelt Islingtonis.

Käisime üsna varasel hommikul Rough Trade East plaadipoes, ajal kui Shoreditchi tänavatoidupaiku alles avati.

Olime esimesed kliendid, vaatasime ettevalmistusi ja võtsime Jordaania lipuga kujundatud vegan-letist ühe ülivärske Beiruti pagarite valge khobez-leiva sisse keeratud falafeli. Ports oli suur ja erinev kastmerohkest falafelist, mida serveeritaksde Pariisi vanas Le Marais juudikvartalis.

Londonis asub Barbican-nimeline kvartal, mis on püsti pandud kunagises suures betooni-vaimustuses ja mis näeb tõeliselt õudne ja totalitaarne välja. Seesugune on ka kogu vastav arhitektuurivool - brutalism.

Loomulikult saavad nad sellest ka ise aru ja kasutavadki seda turunduses - näiteks on kultuurikeskuses müügil spets-kujunduses Penguini ulmeklassikud. Nüüdseks on see kompleks arhitektuurimälestis.

Läksime me Barbicani, et vaadata ulmenäitust "Into the Unknown", kus väljas ühte-teist huvitavat ja mille vaieldamatuks tõmbenumbriks Ray Harryhauseni looming, täpsemalt tema kavandijoonised ja dinosauruse-maketid.

Mida veel huvitavat nägime? Angeli kandi kaubanduskeskuses jäi näiteks silma Amazoni pakiautomaat, kuhu saaks ka ise Londonis viibides pakke tellida.

Laupäevaõhtusel Leicester Square'il oli algamas Transformeri-filmi punane vaip, aga enne seda käis seal veel paras tingel-tangel. Eelmisel pildil maitsekalt dekoreeritud SAAB selles istuva pealikuga.

Sohos sai üldse suhteliselt palju ringi käidud, nii koomiksipoodides kui söögi- ja mullitee-kohtades.

Käisime näiteks ka Fiori Corneris õhtust söömas.

Briti Muuseumis oli seekord avatud väga mahukas ja põhjalik Hokusai näitus. Katsushika Hokusai (1760-1849) oli Jaapani kunstnik, kes oma pika elu ja paljude eri nimede all just Fuji mäge kujutavate puulõigetega kuulsaks sai. Populaarne näitus, mille pilet tuli ette osta ja mis näitas külastusaja algust veerandtunnise täpsusega, pakkus ilmselt ainukordse võimaluse sedavõrd suurt hulka Jaapani originaale näha. Ja kinnitas veelkord, et kahjuks ei suuda ükski kunstiraamat originaalide mõju ja detailsust edasi anda.

Eks oli üks omamoodi elamus ka öösel 0:18 paiku alanud ja tunde kestnud operatiivautode sireenid ja kopterilennud. Mingi aja pärast saabus selgus kui BBC koduleheküljelt võis lugeda, et juhtunud oli järjekordne terroriakt. Seekord küll veidi teistsugune, aga kergelt kõhedaks võttis aknast kostev ikkagi, sest kõik see toimus linnulennult kilomeeter-poolteist meie üürikorterist põhjas.