Last year's ELCAF turned out to be a great festival, so this year we went again. This time we rented an apartment in Greenwich for 5, me and Mari plus Elina-Joonas with their soon-to-be-schoolboy Joel.
Sattusime eelmisel suvel seoses Mari konverentsiga Londonisse just sel ajal kui seal toimus teine
Ida-Londoni Koomiksi- ja Kunstifestival ehk
ELCAF. Ilusate raamatute kirjastuse
Nobrow korraldatud üritus sai juba esimese korraga tõsise tuule tiibadesse, teine tegi juba korraliku nime (
kirjutasin sellest siin) ja seekordne kolmas näitas, et ühepäevasel üritusel on juba nii palju huvilisi, et see tekitab probleeme.
Seekord võtsime ELCAF-i-aegse Londonireisi ette juba spetsiaalselt, seda isegi viiekesi. Meie
Mariga tulime Pariisist Eurostariga, Greenwichi üürikorterisse saabusid varsti ka kodumaised illustraatorid ja koomiksitegijad
Elina ja
Joonas, kaasas viimast koolieelset suve nautiv
Joel.
Festival toimus juba tuttavas kandis Bethnal Greenis Ida-Londonis, tegevuspaigaks seekord
Oval Space, vanade gaasimahutite kõrval asuv 6000-ruutjalane telgitaoline kõiksugu üritusteks mõeldud paik. Sabad olid juba hommikul pikad, üks piletiostjatele, teine neile, kel pilet juba netist olemas.
Sabadest saigi selle festivali jututeema, millest hiljem veidi pikemalt. Registreerimislauas oli nimekiri kõigist eelmüügi piletiostjatest. Näitasid prinditud pileti ette, nimi kriipsutati maha, löödi logopitsat käeseljale ja võiski festivalile sisse astuda.
Kohe sealsamas all oli ennast sisse seadnud siiditrükitöökoda, mis otse vaatajate-ostjate silme all plakateid ja
tote-bag kotte trükkis. Sama seltskond oma kohvritesse ehitatud trükikojaga oli muuseas ka talvisel Angoulême festivalil kohal.
Kui võrrelda toimumispaika eelmise aasta omaga, siis seekord oli peasaalis palju loomulikku valgust, sest üks sein praktiliselt akendest koosneski. Samas oli lagi madalamal, õhku vähem ja tundus, et ka liikumisruum lettide vahel kitsam. Rahvast lisandus ja üsna kiiresti läks kitsaks, kohati isegi trügimiseks. Ja palavaks. Julgeksin arvata, et eelneva aasta retrolik saal oli ikka tüki hubasem koht.
Osalejate seas oli loomulikult ka rahvast väljastpoolt UK-d. Näiteks Stockholmi risograafitrükkalite
Peow! Studio, kes oli taas ELCAF-il. Seekord ühemehe-esindusena, kuid raamatuvalik oli suur ja nende seas oli paar tükki, mis olid mul juba enne valmis vaadatud ja millest saidki minu esimesed raamatuostud.
Rootsist oli kohal ka kirjastus
Sanatorium koos oma staarautori
Mattias Adolffsoniga. Tema uus "
Larger in line" oli nii suur, et selle ostnud torkasid igal pool silma. Mul endal oli tema hiljutine komplekt "
The second in line" juba signeerituna olemas, aga lasin sellesse pildikese lisaks joonistada.
Taas oli kohal ka duo
Felt Mistress ehk
Louise Evans ja tema elukaaslane
Jonathan Edwards. Kahe kunstniku koostöös tekivad maailma vahel vägagi kogukad vildist elukad, mille kujunduse mõtleb välja üks ja valmis teeb teine. Neid olevusi on saatnud edu mitmel pool maailmas Jaapanist Walesini. Meie ühine Rootsi tuttav
Jakob näiteks kasutas ühteteist kummalist olevust ka
Arla silmatorkavas piimakampaanias.
Saalinurgas kõlas muusika, muuhulgas
The Smithsi "
How Soon is Now?".
Sealsamas kõrval sai soovi korral kerget näksimist osta.
Müügilettidega oli kohal nii suuremaid kui pisemaid kirjastusi.
Self Made Hero müüs poehinnast odavamalt mitmeidki häid asju, näiteks
Blaini kiidetud poliitiku-raamatut. Kuna ise püüdsin pigem keskenduda haruldustele ja autoreile, kes kohal, jäid mitmed head asjad ostmata.
Lettidel oli raamatuid, printe, kotte, kleepse, voldikuid, postkaarte... Kohal oli suuri kirjastusi ja pisikesi isetegijaid, kõik sellised, kes esteetikat hindava Nobrow tihedast sõelast läbi said. Valik oli nii mitmekesine, et ühe festivalikülalise ostud võisid teise omadest ikka üsna erinevaks kujuneda.
Emily Carrolli "
Through the Woods" oli nii uus raamat, et see tuli tegelikult müüki alles kuu aega peale ELCAF-i.
Kõik on rõõmsad, nii suured kui väikesed.
Tegemist on täiesti demokraatliku festivaliga, ka kõige kuulsamad
külalised liiguvad rahva hulgas ringi ja uurivad teiste kunstnike
loomingut.
Siin on Kanada koomiksiklassik
Seth oma isikupärasel moel raamatutega tutvumas. Muuseas, ka tema fotokaamera oli vanaaegne.
Viviane Schwarz kandis
Marveli superkangelastega kleiti.
Hilda-sarja autor
Luke Pearson on aina kuulsam ja seda igati teenitult, just festivali paiku ilmus kogu sari ka Prantsusmaal. Väga nunnu oli vaadata, kuidas pildi ja signatuuri üle rõõmustasid kaks pisikest plikat, kelle ema oli festivalile toonud.
Minagi ostin senipuuduva neljanda raamatu, milles skaut Hilda majavaimude ja salapärase öömusta hiigelkoeraga kohtub. Sari ise on nüüd lõplikult Nobrow lasteraamatumärgi
Flying Eye Books alla kolinud. Paljud peavadki neljandat albumit parimaks, meil kodus on vast teine osa kõige hinnatum.
Great Beast Comics on autorite kooslus, kes ise oma raamatuid välja annab. Alguses oli neid kaks -
Adam Cadwell ja
Marc Ellerby, nüüdseks on neid hulga enam.
Rachael Smith esitles oma debüüti "
House Party" päev varem ka Londoni poes
Orbital.
Sealsamas kõrval müüs oma originaale ja sketchbooke
WJC ehk
Warwick Johnson Cadwell. Äärmiselt mõnusa dünaamilise stiiliga kunstnik signeeris paar uut "
Tank Girli" ja kinkis pealekauba veel plakati. Ostsin sealtsamast ka pingpongi-stiilis lehekülje kaupa joonistatud raamatu "
Dangeritis: A Fistful on Danger".
Selle teine autor
Robert M Ball oli hetkel kuhugi kadunud, aga hiljem sain haruldasse raamatusse ka tema signatuuri. Kahjuks pean küll ütlema, et suhtluse ja isikliku mulje osas on raske ette kujutada erinevamaid
autoreid.
Üks kõige impressiivsemaid trükiseid, mida ma üleüldse näinud olen, on vasakukäelise
Kellie Strømi voldikraamat "
Worse Things Happen at Sea" - "
Merel juhtub hulle asju". Neli aastat töös olnud meresõidukeid ja -koletisi sisaldav pikk pilt on ülidetailne, joonistatud nagu gravüür, kusjuures iga värvikomponent on eraldi mustvalgena valmis triibutatud. Allpool on sellest kahjuks näha ainult üks pool. See
concertina on nii muljetavaldav objekt, et oleks ehk pidanud veel tüki maad suurem olema.
Anouk Richard on väga populaarne prantsuse autor, kellelt just festivali ajaks ilmus D&Q väljaandel "
Benson's Cuckoos". Petlikult lihtsa stiili ja naljakate loomakestega lugu räägib käokellafirma uuest töötajast, kes satub igas mõttes veidrasse olustikku. "
The Office"-taoline suure kiiksuga kriminull oleks ehk sobiv iseloomustus... Olin primitiivsevõitu stiili tõttu ette küll üsna skeptiline, aga raamatust sai kodus üks üsna muhe lugemiselamus.
Dilraj Mann on kuulsust kogunud oma volüümikate ja juba ehk veidi nostalgiliste linna-naikadega.
Ka lastele oli festivalil mõeldud. Taas oli kohal mänguasjade lammutamise-monteerimise töötuba, kus käis pidev saagimine ja askeldamine.
Lapsed said ka elukapilte omapoolsete pooltega täiendada, Joel veetiski veidi oma aega seal joonistades. Loomulikult oli muu seltskond ümberringi ingliskeelne, aga see polnud probleem.
Elina joonistas ka ühe kolli ja see pilt riputati isegi Nobrow enda letti kaunistuseks üles.
Sealsamas toimus ka väike linoollõike töökoda - ühel laual lõiguti ja teisel trükiti.
Isabel Greenberg müüs uut vihikut, milles lisalugu tema suurele graafilisele romaanile. Samuti oli saadaval Anderseni muinasjuttude adaptsioon, mille kaanel kuulsa taanlase nimes markeriga O E-ks parandatud.. :)
Samas lauas oli teisigi ilusaid ja huvitavaid asju, autoreiks
Thereza Rowe ja
Lesley Barnes, ühise nimega
Magic Capes.
Nobrow ja
Drawn & Quarterly nurgal signeeris oma raamatuid
Tom Gauld. Ostsin tema leheribade kogumiku "
Te olete lihtsalt kadedad, et mul on jetpack", kuhu ta joonistas sisse detailse kosmonaudi. Sealsamas kõrval aga signeeris
Seth. Tema kui festivali ühe superstaari saba kippus tegelikult Gauldi lauapoolt varjutamama, kuigi kirjastuse esindaja andis endast parima, et kõik sujuks igapidi mugavalt.
Mul oli kaasas Pariisis ostetud "
Wimbledon Green", võltsdokumentaal maailma parima koomiksikogu omanikust, mida D&Q müügiletil ei leidunudki. Hea ost, mis sisaldab nüüd originaalpilti. Ülal fotol signeerib Seth Sildrete raamatuostu.
Chris Ware oli teine festivali peakülaline ja loomulikult oli ka tema vastu eriliselt suur huvi. Keegi fänn oli kohale tarinud vist oma rataskohvritäie raamatud, mida signatuuridega varustada...
Ware'i stiil on sedavõrd detailne ja täpne, et pole ime, et ta signeerides pilte ei joonistanud. Oma nime aga peitis ta päris osavalt raamatusse, minu "
Jimmy Corriganis" kosmoseleheküljele, ELCAF 2014 plakatil, mis ju tema joonistatud, samuti üsna märkamatult kuhugi servale teiste tekstide vahele.
Ilm õues sisaldas paar väikest vihmasabinat ja oli üldiselt üsna soe. Sellele vaatamata oli see tüki inimlikum kui saalis, kus kippus ikka üsna palavaks kätte. Istusin seetõttu mõne aja õues terrassil, lehitsesin raamatuid, sõin ja taastusin.
Tagasi kuumas saalis, ostsin kiirelt koomiksiõppejõud
Dan Berry väikese maailmalõpu-ulmeraamatu "
The End", mille kullavärviga kaaneversioon müüs kiirelt läbi. Sama kiirelt sai otsa ka hiljem juurde tehtud hõbedane tiraaž.
Tema alaliselt lauanaabrilt, ukraina juurtega
Kristyna Baczynskilt ostsin pisikese raamatu "
Intrepid", tegelikult oli tal seal teisigi ilusaid asju, oleks ehk võinud osta muudki.
Siis aga jõudis festivalile kohale ka Mari. Kuuldavasti oli esmamulje üsna ehmatav, sest sappa võttes paistis, et sissepääsuks seisab ta seal ilmselt küll oma tund aega. Tegelikult läks küll kiiremini, paarkümmend minutit. Muljetasime veidi poolel teel suurde saali, kus terrassil oli sisse seatud eraldi toidukoht, hoopis
chillim ja rahulikum kui melune peasaal.
Mari märkas diivanil istumas ka noort geeniust
Nick Edwardsit, kes seegi kord autorina leti taga ei olnud (ostsin eelmisel korral tema "
Dinopopolous"-raamatu), vaid oma naise ja sõpradega nahkdiivanil lebotas. Mõni kuu hiljem võitis ta oma multikategelaste eest
Emmy ja kolis USA-sse.
Tegelikult olin ma sel ajal juba teel välja, sest peakülaliste vestlused ja esinemised toimusid hoopistükis üle tee teises hoones. Nii nagu festivali enda piletid, olid ka intervjuude piletid eelmüügis. Erinevalt varasemast olid needki tasulised, kuigi ilmselgelt oli eesmärk pakkuda piiratud istekohti eelkõige tõelistele huvilistele ning ühtlasi hoida rahvahulk kontrolli all. Osa pileteid sai väga ruttu otsa, kuid kuna teadsin oodata, siis oli mul võimalus koguni kolm vestlust ära vaadata.
Oval Space'ist väljunud, sai selgeks, et rahvast on tõepoolest palju ja jutt sabadest vastab tõele. Kell oli juba pealelõunas, aga mõlemad sabad olid endiselt pikad. Kuuldavasti last vahepeal rahvast sisse vastavalt väljuvatele inimhulkadele, see muutis ootamise veel aeglasemaks.
Põhiline probleem oligi selles, et tagasi festivalile pääsemiseks pidi uuesti pikka sappa võtma ka see, kes ainult selleks väljus, et üle tee üks vestlus ära kuulata.
Ka "
talkidel" olid piletiostjate nimekirjad, kust siis kohale saabunud maha kriipsutati.
Publiku enamuse moodustas rahvas, kes ka ise ilmselgelt loominguline.
Esimene
talk, mida vaatasin, oli
Mattias Adolffsoni esinemine. Arvutimängudest alustanud kunstnik on juba mõned ajad olnud vabakutseline ja paistab, et nii elab Rootsis ära küll. Tema ülidetailne stiil on hetkega äratuntav, jutt sellest kõigest oli huvitav. No näiteks see, kuidas ta reeglina pilti ette ei planeeri ja nimigi võib lõpuks tulla mõnest viimasel hetkel lisatud detailist. Kuigi helivõimendus kippus pigem vaiksemapoolne olema, üritasin juttu telefoniga ka salve võtta. Midagi jäi isegi peale.
Sethi vestluseni oli tunnike aega...
Kas võtta taas sappa ja veeta pool aega, et tagasi sisse pääseda? Ega suurt valikut polnud, paarikümne minutiga olingi tagasi festivalil.
Oligi veel kõigest pool tunnikest aega, et saalis viimane põhjalikum ring teha ning viimased ostud osta. Muuseas, huvitav oli see, et nii mitmedki aastatagused autorid ja kirjastajad olid seekord puudu. Oli see nende endi otsus või korraldajate soov eelistada muutusi ja vaheldusrikkust, ei tea.
Lätlaste "
Kuš!"-kogumikke oli koguni paaril müügiletil näha, kuigi nad ise isiklikult kohal polnud.
Ja oligi jälle aeg laudade vahelt väljuda, et kell viis teisel pool teed
Pickle Factorys päeva eelviimast esinemist kuulata.
Saba liikus saali...
...kus toimus koomiksiteadlase
Paul Gravetti ja Kanadast kohale sõitnud
Sethi vestlus.
Taas väga huvitav ja üldse mitte kopitanult nostalgiline või melanhoolne nagu oleks ehk arvata võinud. Näiteks, kui õigesti aru sain, siis oli Sethi pseudonüüm
Star Warsist inspireeritud...
Seejärel kamandati saal tühjaks, et järgmiseks vestluseks kogunenud rahvas sisse saaks. Kes just saalist väljus, et uuesti sisse saada, liikus muidugi järjekorra lõppu ja tõenäoliselt sama head istekohta enam ei saanud.
Kell kuus saigi päeva viimasena sõna seekordse ELCAF-i peaesineja ja visuaalia autor
Chris Ware.
Tema käsitsi joonistatud (selles mõttes, et mitte mõne vektorprogrammiga) koomiksid on ülidetailsed ja oma perfektse joonega rekursiivses keerukuses uskumatult töömahukad, seda ilmselgelt juba käsikirja- ja visandietapis. Kohati on tunne, et CW lehekülge võib lõputult sisse zoomida ja leida nii aina uusi pildiahelaid, tekste ja diagramme. Oli isegi ootamatu, et seesuguse loomingu taga ei ole üldse mitte mõni masendunud intravert vaid hoopis terava keelega pereinimene, keda pessimistlikuvõitu looming ei sega üldse elu nautimast.
Ware'i esinemise ajal oli ilmselt saalikeses juba ka seisukohad
hõivatud, kuulajate seas oli näha ka päris palju autoreid. Kogu ta esinemine oli üsna hästi läbi mõeldud, humoorikas ning slaidide
ja animatsioonidega ühes tervikuks haagitud. Kõige naljakam hetk oli kui üks aktiivne mammi animafilmi ajal lahkuda otsustas, kohmitsedes peanupu mõneks ajaks projektori ette sättis, siis ise kohkus ja küürakil minema hiilis, endiselt varjuteatrit tekitades.
Lõpupoole ühines vestluseks Ware'iga publiku
hulgast ka Seth.
Kui Ware lõpetas, oli kell seitse läbi ja festival tõmbas oma otsi kokku. Isegi sabad olid lõpuks kadunud.
Kell oli seitse läbi. Festival tõmbas otsi kokku, isegi sabad olid lõpuks kadunud.
Osalised muljetasid viimaseid jutte ja asutasid minekule. Läksime meiegi.
Bethnal Greeni metroojaama suundudes jäi silma üks päris kena dekoratiivne reklaamplakat.
Tagasi korteris, lõpetas õhtu Greenwichi toidukohast
Tai Won Main pärit superhea magushapu kana nuudlitega. Päris hea festival oli.
