Picnic ja Wolfred 2013

Kuulan uut kodumaist indiemuusikat, mõlemal osalemas tuttavad inimesed, et mitte öelda - kolleegid... :-)

Animekunst KUMU-s

There was an anime art exhibition in KUMU art museum in Tallinn.

KUMU on päris cool muuseum, ja mitte ainult seetõttu, et olen tema mudelit mitmes 3D-ajakirjas näinud. Ta on tõepoolest igas mõttes täielik pärl Tallina kaasaegses arhitektuurirämpsus. Üks maja on meil tulevastele põlvedele pärandada, hea seegi. Ja mitte ainult hoone ise pole cool, ka sees on tihtipeale midagi huvitavat vaadata.

Astusime just vabal õhtul KUMU-st läbi - muuseum oli kolmapäeval kaheksani lahti ja pilet ka imeodav. Skulptor Jaan Koorti väljapanek oli oma puises-töntsis korduvuses võrdlemisi ebahuvitav, aga oli seal veel üks teinegi näitus, mis hoopis põnevam.

"Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked" sisaldab just seda, mida lubab - animefilmide tegemisel loodud pildimaterjali. Seintel on nii storyboarde ehk visuaaltahvleid (mis minu jaoks uus emakeelne sõna. Päris hea ju? Või vähemalt esimene tõlge, mis nii enam-vähem.), animatsioonifaase, mitmes astmes kaadrivisandeid ning valmis taustamaale, mis täpselt sellisena ka filmides näha.

Saali mitmetel ekraanidel, osa neist omaette kambrites musta eesriide taga, jooksevad ringiratast ka just need filmid ja katked, mille toormaterjale seintel näha saab. Siin on mitmeid filme ja autoreid, mis/kes ka põgusale animehuvilisele tuttavad.

Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance (2009)

Takashi Watabe märkmikud

Isiklikult mulle jätsid kõige võimsama mulje Hiromasa Ogura akvarelltaustad Mamoru Oshii klassikalisele "Ghost in the Shellile". Nad on üllatavalt väikeseformaadilised - mitte oluliselt suuremad kui A4 - ja samas ülimalt detailsed. ÜLIMALT. Ja nii mõnigi taust tõi silme ette konkreetse filmikatke.

Kui ma ainult suudaks mõista, miks on keegi ajukääbus selle klassikalise filmiloo nime meie keelde tõlkinud kui "Hing anumas"?... Sedasama totrat tõlget kohtan ma ikka ja jälle, sel pole aga mitte mingit keelelist ega sisulist põhjendust. Jaapani pealkiri tähendab hoopis midagi muud, ingliskeelne aga lihtsalt ja loogiliselt "Hing kestas".

Kokkuvõttes - väga huvitav ja tunnustust väärt, et seesugune näitus nii kiirelt just Tallinna jõudis, huvilisi oleks ju kõikjal maailmas. Vägisi meenuvad seda uurides muidugi ka Studio Ghibli filmid ja nende suurepärased loodustaustad. Tahaks neidki kunagi oma silmaga näha, see oleks ikka hoopis midagi muud kui kuitahes kvaliteetne pildiraamat või Blu-ray stoppkaader.

PS: KUMU pood, mis on alati kinni kui mina sinna majja satun, müüb ka saksa-ingliskeelset kõvas köites raamatut selle näituse materjalidega.

The Croods artbook

DreamWorksi uusima animafilmi "The Croods" artbook on tõepoolest kõva sõna. Nii nagu filmi, võib ka raamatut juba praegu nimetada omasuguste seas aasta parimaks. Ta on tõepoolest shock full of maastikupilte ja tegelaste kontseptuaalvisandeid, autorite hulgas nii lavastaja Chris Sanders kui näiteks geniaalne kunstnik Carter Goodrich. Teksti on väga vähe, peamiselt vaid lõigukesed iga peatüki alguses. Ja peatükke on nii igast peategelasest kui tegevuspaigast, pikk ja põhjalik lahkab lõpuks näitena üksipulgi lahti piraajalindude rünnakustseeni #2975.

Jah, kui sellel aastal (2013) osta ainult üks animafilmide artbook, siis oleks see just nimelt "The Art of The Croods".

Miki Hiir 1992

Disney koomiksid oma kogujate ja fännidega on pildiseeriate maailmas täiesti omaette nähtus. Ei olegi vaja eriti kaugele minna - piisab kui vaadata, mis toimub meie meretaguste naabrite juures ja ongi selge, et meil siin ei toimu isegi mitte liivakastimänge.

Ka mina ei ole just eriline Disney koomiksite huviline. Gotfredsoni ja Barksi klassikud on muidugi hoopis omaette lugu - need kuuluvad lihtsalt maailma koomiksite paremikku. Aga kõik need teised...

Tegelikult on Disney pildikatega üks kummaline lugu. Veneaegsel raamatul "Piilupart, Miki ja teised" oli minugi lapsepõlves väga oluline koht, kardetavasti oli just see üks eluaegse koomiksinakkuse allikaid. Samas on selle raamatu pähekulumise tulemuseks see, et tegelaskujud, kes sellesse raamatusse ei sattunud, tunduvad tänaseni kuidagi nagu vähem päris kui need, kes seal kogumikus ringi seiklesid. See on imelik, aga nii see on.

Tegelikult ei olegi ma maakeelseid "disnikaid" rohkem lugenud, hiljutine Tallinnas toimunud lugu ongi vast ainus erand. Teisi ajakirjanumbreid pole ma üldse ostnudki. Sama lugu on ka taskuraamatutega - ainult kolm paksu kogumikku Ladina-Ameerika, rüütlite ja viikingitega on sundinud rahakotti kergendama.

Tegelikult küll olen ma kunagi kolm kodumaist koomiksivihikut ikkagi ostnud ka, need sattusidki mulle hiljaaegu makulatuuri tuulates näppu. Üks neist on kõige esimene kodumaine Miki Hiire ajakirjanumber - mahuks 32 lehekülge pluss kaaned, väljaandjaks AS "Mats" ja ilmumispaigaks 1992. aasta Tallinn. Teise ajakirja kaanel on juba kiri "Nr. 1 - 1992", lehekülgi kokku 32 ja kirjastajaks A/s Egmont Estonia.

Kolmas trükis on 48-leheküljeline klassikalise "Lumivalgekese" muinasjutu üsna filmitruu adaptsioon. Trükikvaliteet on nagu on - värvid on kuidagi agressiivsed ja tüpograafia kehvapoolne. Muidugi, raamatus olev tekst "PRINTALL 4254, 1992" annab aimu ilmumisaastast ja arvata võib, et tuttavad fondid on paberile saanud mõne maatriksprinteriga. Aasta oli ju üldse erakordne - krooni saabumisaeg ju - ja selles valguses ei näe see raamatuke üldse halb välja. Pabergi on tänaseni täiesti valge.

Kõik need kolm raamatut on ilmselt suhteliselt haruldased, eriti seesuguses võrdlemisi vigastusevabas konditsioonis. Samas, erilisi koomiksikollektsionääre Eestis ilmselt polegi, ka pole Disney koomiksite kataloog Inducks meie osas just väga põhjalik. Seetõttu ei oskaks ka neid rahasse ümber arvutada, kuigi omamoodi kuriositeetidena oleks neil ehk ka välismaiste kollektsionääride jaoks mingi väärtus siiski olemas. Või äkki ka meil siin, nii ehk umbes viiekümne aasta pärast - Soomes aastal 1952 "Aku Ankka" erinumbrina ilmunud "Lumivalgeke" on nii haruldane, et selle saamiseks tuleb nüüd välja käia... 20 000 eurot.

The Croods

Tegin peagi viieaastaseks saavale joonistajate blogile ühe croodsipildi...