HQ - 5

Hommikueineklubi

Some images from the exhibition of Gruppa Zavtrak, a team of Russian/Moscow artists and illustrators.

Eesti Lastekirjanduse Keskuses lõppes just Moskva kunstnike grupeeringu Gruppa Zavtrak näitus. Asi oli tõepoolest külastamist ja vaatamist väärt, pilte ja stiile oli näha mitmesuguseid, kõik päris ilusad ja inspireerivad. Silma jäi illustratsioone mitmele tuttavale loole, nende seas näiteks "Kääbik", "Alice imedemaal" ja "Väike Mukk", samuti rippusid seintel mõned elusuuruses liikuvate jäsemetega nukud (termin lapsepõlveaegsest käsitööraamatust). Nüüd muidugi on näitus juba kinni ja hilja kahetseda kui sinna ei jõudnud. Mina käisin sõna otseses mõttes viimasel tunnil.

Info näitusest siin, kauaks seegi üleval, ei tea.

Helsinki koomiksifestival '09 - II - Saak

Some words about the books I got from Helsinki's Comics Festival...

Nüüd mõne sõnaga Helsinki koomiksifestivalil ostetud raamatutest. Siin nad on, ühes kodust kaasa võetud "I Kill Giants" kogumikuga:

Paremal paistab paar pakki Cansoni 250-grammist koomiksipaberit, ehk siis parimat mida mina eales kirjapulkadega puutunud olen. Selles paberis on absurdsel moel ühendatud omadused, mis tegelikult ju risti vastukäivad - tugev ja kustutamist kannatav pind ning imamisvõime, mistõttu tušijoon sellel üsna ruttu ära kuivab. Samas, erinevalt mõnestki muust paberist ei imbu tint selles praktiliselt üldse laiali! Kuidas see võimalik on, mina ei tea. Aga nii see on.

Märkasin ühel müügiletil Vertigo kiidetud viikingisarja "Northlanders" esimest albumit, hinnaks mõistlikud 10 eurot. Pole juba pikka aega ühtegi tolle kaubamärgiga uuema sarja raamatut ostnud, oligi aeg.

Paar raamatut oli mul juba minnes ostunimekirjas. Aasta eest ilmunud Moebiuse "Incal"-sarja kuue albumi kogumikku ei jäänud kusagil isegi mitte silma, paistab olevat juba ammu läbi müüdud. Ühe oma lemmiksarja, Christophe Blaini "Isaac le pirate" viienda soomekeelse albumi - "Jack" - aga leidsin ja see oli sama hea kui neli varasemat.

Üldiselt on raamatud Soomes ikka päris kallid. Selles mõttes on festival päris hea ostukoht, et hinnad on siin kirjastuste lettidel oluliselt soodsamad kui poodides. "Blacksadi" albumid näiteks olid vaat et kaks korda odavamad! Ostsingi 2. ja 3. osa, kuna esimene on mul ingliskeelsena juba teoreetiliselt olemas - vähemalt loksub ta hetkel tigupostiga Kanadast siiapoole. Kes ei tea - Blacksad on peategelane omanimelistes film noir-sorti krimilugudes, mille tegelaskujudeks antropomorfsed loomad, tegevuspaigaks aga maailmasõjajärgse USA-ga äravahetamiseni sarnane maailm. Väga vingelt joonistatud albumid, mille sisu ei ole ka kehvemast puust.

Peale Stan Sakai vestlust ostis Mari mangaletist "Usagi Yojimbo" 20. albumi "Glimpses of Death", et sellegi autori signatuur koju kaasa tuua. Erilist põhjust just tolle raamatu ostmiseks polnudki, lihtsalt seal osaleb ka detektiiv Ishida, kellest loengus veid juttu oli. Ühtlasi oli lootus, et ehk tegu feodaalses Jaapanis toimuva eraldiseisva ja sel moel ehk lihtsamalt seeditava krimilooga. [Oli see nii? Ei tea veel...] Hiljem selgus ka, et raamatusse kogutud osad ilmusid vihikutena 2004-ndal, ehk ümmargused 20 aastat peale jänes-samurai esimese loo avaldamist. Seega, juhtusime kogemata vaat et juubeliraamatu otsa.

* * *

Lucie Durbiano just-just soomekeelsena ilmunud raamat "Punane sobib teile" jättis Akateemises päris hea mulje ja kuna sealgi sai koomiksitest festivali-alet, ostsin selle juba raamatupoest ära. Seitsmest koomiksinovellist koosnev album on oma naivistliku joonega naiselikult nunnu ja niiviisi üsna erinev pea kõigist teistest koomiksialbumitest mu koduses riiulis. Üks lugu pajatab näiteks tigudepaarist, kus meespool on armunud roomamismaastikuks olevasse marmorkujusse; teine räägib trendipeol hängivast õest-vennast; kolmas aga metsateel jalutavast Hundist ja Punamütsikesest, kes omavahel musketäärlikult vanaaegsel moel vestlevad.

Loomulikult tuli ka see raamat autogrammiga varustada. Olime peale loengut Gloria fuajees tekkinud sabas neljandad ja peale pisukest ootamist läkski lahti. Durbiano istus maha, kraamis kirjutusvahendid välja ja asus tööle.

Iga signatuuri saatis ka väike pliiatsijoonis, mille valmimist oli väga-väga vinge vaadata.

Ta võttis raamatu, sõrmitses selle leheservi 3-4 sekundit, nagu mõeldes ja otsides, keda seekord joonistada... ja siis, otsus tehtud, võttis pliiatsi. Paari joonega tekis tegelaskuju, teine pliiats ja veel jooni ja juba lisanduvad juuksed, värv, ja nagu paistis, alati ka puuoksad pilti raamima...

Piidlesin ja pildistasin nii eespool seisnud inimeste piltide sündi kui endagi raamatuga toimuvat.

Ja siin ongi minu raamatut vääristav pilt, parimat varianti kui Hunt ja Punamütsike oleks olnud võimatu välja mõelda:

* * *

JM Ken Niimura on aastal 1981 sündinud hispaania kunstnik, kelle ema hispaanlanna, isa jaapanlane. Seni on tema raamatud ilmunud peamiselt kodumaal, erandiks, kui õigesti aru saan, ainult "I Kill Giants", mille käsikirjutaja on ameeriklane.

Kui üsna hõreda rahvaga vestlus läbi, oli ka temale kavandatud autogrammisessioon Lasipalatsi kehvalt valgustatud fuajeenurgas. Ei paistnud aga, et sinna oleks rahvast just palju tulemas... Täpsemalt, ei olnudki nagu kedagi. KN ei lasknud aga sellest end segada, võttis ca A5 paberilehe ja hakkas sellele oma koomiksitegelast joonistama. Vaatasin seda pealt, silmad sõna otseses mõttes peast kukkumas, sest kiirelt ja lennukalt tekkis paberile pliiatsi, markeri ja brush peniga kaks pilti, esimesel IKG peategelane ja teisel tema sõbranna.

Teine pilt tundus takkajärgi isegi vingem kui esimene, sest alul mittemidagiütlev portree muutus Penteliga juuste ja kampsunitriipude lisamisel täiesti fantastiliseks. Mõlemad pildid said pühendusega ühes endale kaks jaapanlasest tibi, kes kolmiku koosseisus joonistavat kunstnikku uudistama tulid. Loomulikult ei teadnud nad, kes ta selline on, aga ühine keel oli piisav põhjus mõned minutid small talki vesta ja ühtlasi paari äärimiselt fantastilise pildi omanikeks saada. Siis nad lahkusid ja jälle jäi laua ümber vaikseks, kui mitte arvestada paari pisikest uudistavat animefänni.

Võtsin siis oma raamatu välja ja ütlesin, et mul on siin üks, millesse sooviks autogrammi. KN ajas seepeale silmad suureks ja küsis, kust ma selle sain?!? Vastasin, et netist, kirjeldus tundus huvitav... Ja et me pole tegelt üldse Soomest. Ma miskipärast arvan, et see võis olla esimene IKG eksemplar, mis talle Soomes silma jäi... Tal endal oli promo mõttes näpus ja laual sarja esimene vihik.

Vestlesine siis veidi aega, kuna endiselt ei tundnud tema vastu peale meie mitte keegi huvi. Ta oli juba nädalapäevad Soomes olnud, ilmselt hispaania noorte koomiksikunstnike näitusega seoses, ja selle aja sees isegi Tallinnas käinud. Talle meeldis, kuigi püüdsin väita, et meie vana arhitektuur on ikka väga askeetlik ja lakooniline võrreldes Lõuna-Euroopaga. Ilmadki tundusid talle üllatavalt soojad, ta oli valmis hullemaks.

Niimura küsis ka, kas raamat meeldis ja kui, siis mis täpsemalt? Vastasin - meeldis, et see osutus millekski hoopis muuks kui eelnevalt ja alustades arvasin. Ja, et lugu tõi meelde Miyazaki "Totoro", kus samuti tegu [SPOILER!] sellise abstraktse ja lapse jaoks mõistmatu ohu ning hirmuga oma ema pärast.

Küsisin omakorda slaidshow's nähtud piltide kohta. Selgus, et ta paneb hetkel kokku oma artbooki. See ilmub küll Hispaanias, kuid peaks olema mitmes keeles tekstiga ja loodetavasti siis kõlbama müügiks ka Prantsusmaal ja USA-s. Igatahes peaks kuidagi jälgima, mis toimub, sest dünaamilised ja väga dekoratiivsed "lendavate" tibidega pildid, mis näituse tarvis tehtud, on väga šefid. Nagu ka mitmed tema hispaania koomiksid, mille lehekülgi seinale lasti.

Siis asus ta mulle pilti joonistama. Küsis, ehk soovin mõnda konkreetset tegelast? Kuna ma aga pole soomlane, siis saalis jutuks tulnud Leningrad Cowboys'i sarnast koolidirektorit ma ei soovinud, küsisin pigem lihtsalt raamatu peategelast. Selle ta siis joonistaski. Siin see pilt on. Kahjuks küll olid kaks esimest poosilt ja dünaamikalt veidi vingemad. Või on see lihtsalt hapude viinamarjade sündroom?...

Igatahes on seda, kuidas ta tuttavat Penteli brush peni kasutab, väga huvitav vaadata. Takkajärgi mõtlen, et oleks ju võinud kotis olnud Cansoni avada ja talle korralikku paberit pakkuda... Aga hea niigi. Kuna IKG alguses polegi tegelikult signeerimiseks sobivat sobivat kohta, tekkis see eelviimasele leheküljele grupipildi kohale:
Oligi aeg tänada ja hüvasti jätta. Avaldasin lootust, et raamatuomanikke ilmub veel, muidu jääb mulle tunne, et ma päästsin siin soomlaste au... Tegin temast endast ka pildi ja lubasin seda vajadusel ilusamaks retušeerida. Nii saigi tehtud... ;-)

Igatahes äärmiselt meeldiv tegelane. Kui õigesti aru sain, on ta hetkel joonistamas midagi Spider-Maniga seoses. Kahtlustan seega, et mõne aja pärast on ta autorina juba hoopis enam tuntud ja sellist eksklusiivset vestlemisvõimalust enam ei tekiks... Aga, nii või naa, tore oleks igatahes kunagi veel trehvata. Ja seda tulevast raamatut peab igatahes proovima mitte maha magada.

Helsinki koomiksifestival '09 - I

This posting is about our quick one day (September 12th) visit to neighbouring Finland and to Helsinki Comics Festival '09.

Mida peaks koomiksihuviline inimene tegema nädalavahetusel kui Tartus toimub pea ainus kodumaine animeüritus Animatsuri 2009? Muidugi sõitma Helsinkisse, sest just samal ajal toimus seal igasügisene koomiksifestival, seekord veel ühes laupäevase mangapäevaga. Seda me tegimegi, et kiire ühepäevase käiguga veidi koomiksimelust osa saada.


Olen Helsinki festivalil ka paaril varasemal korral käinud, muljed on olnud alati positiivsed. Suurte rahvaste convention'itega seda muidugi võrrelda ei saa ega tasugi, mastaabid lihtsalt teised ja väliskülalisi mõni üksik. Siiski on Aku Ankka-lembeses Soomes äärmiselt elujõuline koomiksikultuur, mis küünib koledatest indie-eneseväljendustest täiesti kobedate albumiteni ja üldrahvalike leheribadeni. Viimastest võiks mainida Pesakonna-laadset "Ropendavat siili" või meiegi lehtedest tuttavat sarja "Viivi ja Wagner", albimitest kasvõi Timo Mäkelä raamatuid. Ehk siis - soome sarjakuva-skaala on täidetud äärest ääreni ja seda, et vaimult noored ja välimuselt alternatiivsed inimesed ennast hulgakaupa just koomiksivormis loominguliselt väljendavad, on siit poolt Soome lahte lausa kadedakstegev vaadata. Loomulikult annab kogu see scene kokku ka ühe päris pulbitseva nädalavahetuse.

Läbi auruse laevaakna paistis hommikune Tallinn väga tiinapargisoft...

Enda endistest muljetest meenub esimesena kohtumine Neil Gaimaniga, paar vahetatud lauset, mõned signeeritud raamatud ja samuti sabatanud üsna creepy cosplay Sandman, kes oma pikkuse, kõhnuse ja vahajate sõrmedega ei meenutanud eriti elavat inimest. Siis muidugi Jeff Smith, kes vaatamata randmevaevustele just ilmunud ja vaevaga saadud üheköitelisse "Bone" kogumikku oma signatuuri ja "putuka" lisas. Ning Enki Bilali totaalselt lootusetu autogrammijärts, milles esmakordselt prantuse tüüpi signeerimist nägin - mees joonistas autogrammi kõrvale raamatuisse pastellidega pilte ja ma ei kujuta ette, mitu inimest pikast sabast ta seesuguse teotempoga üldse jõudis ette võtta. Meid igatahes mitte, loobusime.

See aasta sama suuri staare ei lubanud, kuid midagi siiski. Tulemas oli paar USA klassikut - Sergio Aragonés ja Stan Sakai ning mõned nooremad tegijad mitmelt poolt maailmast - Javier de Isusi, Lucie Durbiano ja JM Ken Niimura.

Soome koosneb teatavasti graniidist. Ja igal väiksemalgi veest paistval kivitükil on kellegi mökki...

Muidugi on ka sommide koomiksikultuuris toimunud viimastel aastatel väike maavärin nimega MANGA. Kui klassikaline angloameerika comics kipub meie audiovisuaalsel ajastul teistele meelalahutamise moodustele alla jääma, siis manga muutub aina populaarsemaks. Noil mustvalgetel raamatukestel on mingi maagiline külgetõmme, mis suudab edukalt konkureerida nii arvutimängude kui muu (taskugi mahtuva) meelelahutusmeediaga. Kuna ööpäevas on endiselt ainult 24 tundi, siis tuleb seda saavutust igati tunnustada.

Jah, trimmeriga ei tasu ikka juukseid lõigata, olgu see või mangatrimmer...

Seekord oligi asi korraldatud varasemast erinevalt ning festival kaheks ürituseks lahku löödud - karvased ja kummalised koomiksiinimesed Glorias kahepäevasel üritusel, värviliste juustega alaealised otakud Lasipalatsis laupäevasel mangapäeval. Lisaks toimus veel mitmeid loenguid, näitusi ja olenguid ka mujal, minu arvepidamise järgi oli festivalil tegevuspaiku kokku 8-9.

Esimese asjana peale kohalejõudmist ostsime sadamast trammi päevapiletid - nagu praktika näitas, oli see õige liigutus, kuna juba kahe põhikoha vahel tuli päris mitu korda siiberdada. Ja siis raamatupoodidesse. Ostsin Akateemisest Kirjakauppast paar pakki Cansoni koomiksipaberit, mida meil siin ei müüda (A3 formaadis, sest A4 oli hommikul läbi müüdud!) ja vaatasin üle raamatuletid. Nii mitmedki koomiksitegijad olid päeva jooksul oma raamatuid ka seal signeerimas, paar seanssi toimus sellegi aja jooksul, mis meie poodi kammisime. Tõsi küll, erilist tormijooksu ei kohanud, ju siis sihtgrupp juba paari tunni eest alanud festivalil. Sinna läksime meiegi. Ahsoo, veel - AK koomiksilettidel leidus päris uusi Prantsuse albumeid, mis minu jaoks oli üsna ootamatu üllatus.

Vaatasime korraks sisse raamatukokku, kus toimus hetkel manga väljendusvormide loeng, mida kõneleja ise ilmselgelt nautis. Siis lähedasse Lasipalatsisse, mis eemalt üsna bussipaviljoni meenutav kesklinna kultuurihoone ja milles muuhulgas kunagi siingi pool lahte jälgitud noortesaadet "Jyrki" tehti. Seal oligi "Mangapäeva" keskus - fuajees sebimine, signeerimine ja müügiletid, kinosaalis vestlused ja loengud, terrassil värske õhk ja väike söök. Nurka oli üles seatud fotostuudio, kus arvukatest kostümeeritud kodanikest profipilte klõpsiti. Ja neid kostüüme oli kohe päris hulgaliselt ringi hõljumas. Kusjuures sugugi mitte kõik ei olnud 13-aastased tüdrukud.

Meie aga suundusime Gloriasse, kus endise kinohoone punases ja rupistunud interjööris oli päris koomiksifestivali keskus.

Esimese vestlusena vaatasime jutuajamist prantsuse koomiksiautor Lucie Durbianoga. Mina ei olnud tema nime varem kohanud, ka ei jätnud tutvustus festivalilehel erilist muljet. Justilmunud raamat "Punane sobib teile" jättis aga poes endast päris hea mulje, mistõttu oligi see juba kotis autogrammi ootamas.

Vestlus toimus, nagu varemgi, Gloria laval, kus lisaks intervjuulauale mõni rida toole asjast enam huvitatud kuulajatele. Ülejäänud rahvas sai võimendatud vestlust ka saalis ringi jalutades kuulata, ise samal ajal saali seinaääri ümbritsevaid ja keskosa katvaid müügilette kammides või tuttavaid tervitades. "Väikelehtede taevas", ehk siis isekirjastajate ala oli ülakorrusel, fuajees lisaks veel vanade koomiksite müügilauad-riiulid ja infolett ühes signeerimislauaga. Sealsamas jagaski peale vestluse lõppu autogramme ka Durbiano. Saime meiegi, aga sellest teises postituses.

Samal ajal vestles jaapani juurtega ameeriklane Stan Sakai mangaüritusel oma loomingust, peamiselt siis samurai-jänesest nimega Usagi Yojimbo. Mees on aastakümnete jooksul virna raamatuid kokku joonistanud ja neid mitme kirjastuse all ilmutanud. Jõudsime saali kui vestlus oli juba tükk aega käinud, aga siiski oli huvitav. Publiku seas, meist paar rida eespool, istus ka teine festivalikülaline, Aragonés ja vaatas toimuvat huviga pealt. Järgmisel päeval oli neil ka koosesinemine, ilmselgelt oli tegu vanade semudega.

Mangamaiguline sotsiaalreklaam Klaaspalee seinalt

Minus Sakai stiil küll erilisi hingevärinaid ei põhjusta. Ma ei tea, mulle ei istu lihtsalt tema joon, kuidagi liiga ebakindel ja wobbly on see, kui püüda anglitsismist abi otsida. Kogu pilt on joonistatud sama muutumatu (markeri?) joonega, ei mingit erinevust tegelaste ja tausta vahel. Lisaks sinna otsa veel tumealade koledat kriipseldamist ja ongi koos koomiks, mis ei kutsu väga lugema. Ilma klassiku autogrammita oleks siiski olnud imelik koju minna, seetõttu ostis Mari letist Dark Horse'i kirjastatud 20. albumi. [Kui see loetud, siis ehk korrigeerin siin oma arvamust.] Alloleval pildil signeerib Sakai pimedas fuajeenurgas Usagi Yojimbo artbooki, mis tegelikult oleks ainus tema raamat, mida võiks täitsa omada, täitsa ilus teine... Aga mitte Soome hindadega.

Sakai müüs ka originaalpilte ja need akvarellid näitavad, et tegelikult oskab mees vajadusel üsna hästi joonistada. Muuseas, ninjakilpkonn on pidil seetõttu, et mingil imelikul põhjusel hüppasid mõned tema tegelased kunagi (samuti indiekoomiksist alguse saanud) multikasarjast läbi. [Lisandus - Stan Sakai resikiri Helsingist on siin.]

Originaalide mapp, milles mitmeid tühje lehekülgi. Pildid on formaadilt suuremad kui A4.

Sakai signatuurisaba oli päris pikk ja võttis omajagu aega. Kuna enne järgmist vestlust poleks enam mõtet olnud kuhugi kaugemale kooberdada, vaatasime sealsamas ringi ja istusime veidi terrassil, kuni vihma tibutama hakkas.

Chobitile tuli kõne...

Ja algaski JM Ken Niimura vestlus. Erinevalt eelnevast "Yaoi on ihan okei" loengust oli saal küll pea tühi - pole ju tema joonistatud ja ohtralt auhinnatud "I Kill Giants" tegelikult peale USA ja Prantsusmaa vist mujal veel ilmunudki ja seetõttu oli autor ka publikule võõras. Ilmselt oligi kutsumise peapõhjus hoopis Hispaania noorte koomiksitegijate näitus, mille koostajate hulgas Niimura oli. Too kaugemasse kohta üles seatud väljapanek jäi meil nägemata, kuna aeg lippas ja laupäevane sulgemisaeg oli üsna varajane. See on ka asi, millest ilma jäämisest on antud festivaliga seoses kõige enam kahju.

Aga Niimura vestlus oli huvitav. Elu kolmandat aastakümmet lõpetava kunstniku ema on hispaanlanna ja isa jaapanlane, sellest nimi, keelteoskus ja ilmselt ka laialdane silmaring. Slaidishowna ekraanil jooksnud pildimaterjal sisaldas lisaks IKG lehekülgedele ka Hispaanias ilmunut ja näitusepilte ning suurendas veelgi mu huvi selle kunstniku vastu. Hilisemas omavahelises vestluses süvenes meeldiv mulje veelgi. Aga ka temast pisut pikemalt teises postituses.

Paljasjalgne L, kes, kahtlustan, tegelikult naissoost...

Niimurat oodates vestlesime veidi Otto Sinisaloga, kes kunagisest Tallinnaskäigust tuttav ja ühtlasi kogu festivali pealik. Nagu ka ühel varasemal aastal, meenutas mees ilmselt pikast magamatusest midagi zombietaolist ega tormanud üleüldse raadiosidega varustatud elektrijänesena ringi nagu üks tüüpiline festivalikorraldaja seda teeb. Ta ilmus festivalipaika, seisis häirimatu monumendina mõnda aega, toimuva detaile fokuseeritult uurimata ja praktiliselt kellegiga kommunikeerumata, kuni ühel hetkel oli ta taas lihtsalt haihtunud. Aga mida sa ikka rabeled kui asi toimub ja vabatahtlikud oranžides vestides organisaatorid hoiavad kõike kontrolli all.

Niimura kolme jaapanlasega vestlemas ja joonistamas

Samal ajal Glorias oli naljalehe "Mad" (midagi USA "Pikri" taolist) raudvarasse kuuluv Sergio Aragonés vestluse lõpetanud ja signeeris fuajees vanu lehti ja mida iganes paberit. Tema joon on veelgi kontrollimatult vonklevam ja sõnadetagi selge, et minu lemmikute hulka ta ei kuulu. Signeerimist oli siiski veidi aega huvitav vaadata ja paar pilti klõpsida.

Aragonés ja eriti väikese paberiga eriti väike fänn

Aragonés ja ajakiri

Tagasi Glorias oli vaja veel paar asja korda ajada. Ostsin kaks kõvaköitelist "Blacksad" albumit, seda raamatupoest pea poole odavamalt. Oleksin vist ostnud kaheksa euroga ka sarja esimese, aga see on ingliskeelsena kusagil Atlandi ookeanil hulpivas pudelipostis minu poole teel ja tolleks hetkeks oli see ka letilt kadunud. Tervitasime rõõmsalt müügiletis askeldavat Soljat, veel ühte tuttavat koomiksiaktivisti ja kuulsime, et neil plaanis selgi talvel kambaga Tallinna tulla.

Samal ajal toimus laval mürarikas maavõistlus, kus Peterburi ja Soome esindajad publiku seast tulnud teemadel koomikseid tegid. Viimane teema oli "Talvesõda" ja Soome osapool, kes vist Helsinkin Sanomate pilapiltnik, tegi sellest käigult päris vaimuka riba, lumme uppuva soomlase ja õhus külmuva vene kuuliga. Võistluse lärmakas ja suht' nilbe väljanägemisega konferansjee oli omaette vaatamisväärsus.

Soome-Venemaa kiirkoomiksi maavõistluse võitis Soome

Ja hakkaski lähenema esimese festivalipäeva kuuene lõpukellaaeg. Fuajees pandi koli koomale ja sätiti vaikselt minekule. Olustik oli üsna mitteformaalne ja nii võis mõni fänn saada sabast kinni Aragonésil ja temalt joonispilti paluda. Või siis, nagu mina, teha lihtsalt kaameraga klõps vanu koomikseid sirvivast Sakaist.

Ja siis minema. Vahepeal oli vihma sadanud, meie küll olime seni vihmavarjuavamisest pääsenud. Tuleb küll tõdeda, et päris kuivalt ei pääsenud lõpuks meiegi...

Rongijaama juurde oli ennast parkinud majakeseks maskeerunud buss...

Tegime veidi aega parajaks sushibaaris Umeshu, kus paar tuttavat eestlast filmiloengu möödumist tähistasid.

Ja siis - trammi, laevale ja koju. Saagiks kotis mõned raamatud, kolm ilusat autogrammi, patakas joonistuspaberit, mida Eestist ei saa ning paras kõhutäis laevatoitu. Kokkuvõtteks - kiire ja hubane üritus, millest oleks muidugi võinud kordades rohkem muljeid välja pigistada, kuid mis ka nii andis mõnusa minipuhkuse mõõdu välja.


Järgmises postituses siis raamatusaagist.

Edgar Valteri päev Rahvusraamatukogus

21st September should have been 80th birthday of the greatest Estonian illustrator Edgar Valter (1929-2006). There was an exhibition opening on this day; and also presentation of his 3-part biography book's first volume. This posting is about this day; some of Valter's illustrations can be seen here.

Esmaspäeval, 21. septembril, toimus Tallinnas Rahvusraamatukogus Edgar Valteri päev, põhjuseks vanameistri 80. sünniaastapäev ja selle puhul ilmunud eluloo ja loominguraamatu esimene köide.

Konverentsisaalis kõneles paari tunni jooksul mitu huvitavat inimest oma kokkupuudetest Edgar Valteri ehk Etsiga, nagu enamus neist teda kutsus.

Konverentsi juhatas Margus Kasterpalu.

Helilooja Eino Tamberg pajatas muuhulgas loomaaia ülekäte läinud lõvist, kes kaaslaste ohutuse huvides elavate seast eemaldati ja kelle paar lihatükki Tartu zooloogidelt kunagise reisikaaslase Valteri toidulauale jõudis. Valter korraldas kohe pidusöömingu, konti sai närida ka Tambergi koerake.

Kaaskarikaturist Heinz Valk rääkis ankdootliku loo shvipsis Valterist, kes külmal talveõhtul koju kooberdades märkas Raua tänava avatud saunauksest säravat kutsuvat valgust, ronis koristava personali tähelepanu tõmbamata saunalavale sooja ja jäi sinna magama. Järgmisel päeval tuli tal tegemist teha hulga paljaste nõukogude naiste, miilitsa ja tagatipuks lõbusate kunstnike seltsimeheliku kohtuga.

Animaator ja editorial cartoonist Heiki Ernits teatas, et ilma Valterita poleks ei teda kui karikaturisti ega ilmselt ka mehe enda suurimat saavutust, koeraplika Lottet.

Helle Laanpere pajatas Valterist kui raamatutegelaste välisilme loojast, kelle kõrvale on üleüldse raske kedagi teist kodumaist tuua. Lisaks Sipsikule ja naksitrallidele on näiteks olemas ka Ellen Niidu Krõll - Triinu ja Taavi lugude moosimaias elukas, kellest omaenda raamatute ja lugude tegelaskuju saigi ainult tänu Valteri visuaaliale.
Sipsik läbi aastate. Ausalt öeldes on uskumatu, kui valusalt kole on Tiritamme välja antud viimase raamatu kujundus...

Krista Kumberg pajatas pikemalt Valteri tegelaskujudest.

Loomaaia pealik Mati Kaal pajatas loo, kuidas Saaremaa teismelisena peolt tulles selgus, et samal päeval olid teised pere lapsed nende taluväravast avastanud veidra kritseldava onkli, kes siis ka õhtusöögile paluti ja kelle joonistus on, küll juba pleekinuna, seepeale viiskümmend aastat koduseina ehtinud. Ta polevat ühtegi pidu oma elus sedavõrd kahetsenud...

Mari Vallikivi kõneles Valteri maalidest, leidis sealt tähendusi ja sümboleid ja arvas, et kui Valterile oli maalimine pühapäevaks, siis võiks meile olla pühapäevaks tema maalide kogemine.

Kirjastaja Alo Murutar võttis paari lakoonilise sõnaga kokku raamatu ilmumise. Nagu hiljem suutsin välja uurida, peaks teine köide tulema ehk aasta pärast.

Ettekannete vahel laulsid kaks laulukest ETV kaks laululast. Kolm katket vastilmunud raamatust esitas Peeter Tooma, kelle hääl kõigile tuttav "Viimse reliikvia" lauludest.

Katkeis kõneles Valter nii koertest, naistest, alkoholist kui Seewaldist. Need andsid aimu, et raamat on aus ega karda kõneldeda ka valusatel teemadel.

***

Sellega oli üritus läbi. Ostsin uksetagusest letist juba enne omandatud elulooraamatule (mis poes maksab üle kuuesaja krooni, siin aga 450!) lisaks ka tondiraamatu ja "Pokuaabitsa", lappides nii isiklikus raamatukogus haigutavat isesesisvuse-aegsete Valteri raamatute puudumist. Kõik kolm said sisse ka päevatempli.

***

Ütlen ausalt, et ma pole Edgar Valteri loomingust päris tingimusteta ja kogu täiega vaimustuses. Tema karikatuurid tundusid "Pikri" aegadel ausalt öeldes üsna hambutud, vaatamata oma tehniliselt meisterlikkusele ja superjoonele. Muidugi, võrreldes näiteks punavõimu ees lömitava Hugo Hiibuse soperdistega olid nad hiilgavad, aga siiski kuidagi sisult mannetud. Ja mida vabamaks ühiskond, seda enam... Mingid pildid vanamuttidest, kes titekärus hiigelbeebilikku Kuulujuttu kärutasid, kasvõi...

Teine probleem on Valteri komme sama pilti korduvalt üle joonistada. Mõnest "Naksitrallide" pildist olen näinud vähemalt kolme versiooni, sama käib ka karikatuuride kohta. Kahjuks läks ta vanas eas selle ülejoonistamisega liiale, pilastades nii mõnegi raamatu varasemad geniaalsed illustratsioonid hambutuks. "Suure maalritöö" näiteks, või vist ka Silver Ükssilma lood. Ja seda ei arva mitte ainult mina... Fuih.

***
Ja siis R-raamatukogu fuajee teise otsa, kus rahvamasside seas avati näitus "Edgar Valter 80. Vaikse vaatlemise keeles".

Näitusel on näha hulgaliselt originaal-illustratsioone ja Valteri piltidega raamatuid.

Näiteks tema sketchbook ja paar ehtsat töövahendit...

...ja esimene ilmunud karikatuur. Näitusel on mitu Valteri esimest asja, sealhulgas ka esimene õlimaalikatse, millel tümikakujuline muistne sõdalane. Ning esimene ofort, esimene kuivnõel. Mis aga eriti huvitav, üks üsna suur raamat näeb välja nagu joonistatud päevik.

Raamatuvitriinides tuleb nii mõnigi köide tuttav ette, kui mitte kodust, siis lapsepõlvest ja raamatukogudest. Ülemisel letil paistab ajakiri ("Pioneer"?), milles lugu kellestki Teadmatust. Too Nikolai Nossovi tegelane sai hiljem meie keeles nimeks hoopis Totu...

Uskumatu tegelikult, et "Naksitrallide" illustratsioonid on originaalis praktiliselt saama suured kui raamatus!

Näitusel paterdas ringi kirjastaja pisipõnn, kes pakkus nuusutada punast roosi. Lõhnas normaalselt, täpselt nagu roos.

Murtud mees... Või ehk hoopis on kogu selle geniaalsuse nägemise tulemuseks inspiratsioonipuhang?... :-)

Igatahes on kaheksanda oktoobrini avatud näitus väärt, et sealt veel kord läbi astuda veidi vaiksemas miljöös seda kõike veidi põhjalikumalt uurida.