Head uut aastat! Happy New Year!

Drawing blog version

Second look at Gothic Hamster

...after some painting and before small final fixes and Testors Dull Cote.

First look at Gothic Hamster

Finally took some pictures of the little Fimo statue I call "Gothic Hamster". That was the name of the theme in drawing blog, and as I hadn't done any sculptures there, only drawings, I thought - why not this time... So, what's the most gothic animal? Gargoyle, of course. So my hamster looks like gargoyle, and a little bit like Nosferatu.

I'll paint it with acrylics as soon as I can (no moulding this time), more pictures then.

Piparkoogid

Vürtsikad porgandimuffinid

Mari aga tegi muffineid. Taignas on riivitud porgandit, fariinisuhkrut, piparkoogimaitseainet, kardemoni ja muskaati. Ja veidi riivitud apelsinikoort ning apelsinimahla. Peal on toorjuustukreem, milles on veidi ingverit, riivitud apelsinikoort, vanilli, tuhksuhkrut ja võid. Ja päris otsas veel värvilisi kerasid, mis ei ole mitte pärit Tiimarist, vaid on täiesti söödavad, sügavkülmast ja mis on tegelikult pohlad, jõhvikad ja mustsõstrad.

Mari made some spicy carrot cupcakes (with ginger, cardamom and nutmeg), with cream cheese frosting and with cranberries, lingonberries and blackcurrants on top.

Jõulusaiad

Kujutage ette, küpsetasin saiakesi! Täpsemalt siis nimegi poolest Jõulusaiu, peal hiiglaslikud rosinad, mis ühes muude komponentidega kokku segatud lemmiksaiaraamatu retsepti põhjal. Enamus on juba otsas.

Häid pühi! Happy Holidays!

Labyrinth in Toronto - not that reliable bookshop?

There are only a couple of bookshops in the net for people who are interested about self published sketchbooks and artbooks - Stuart Ng Books, Bud's Art Books... and Ebay. That's it. Then I discovered another one - Labyrinth from Toronto, Canada. They have a nice blog, cool selection, books not only from USA but also from France and Japan.

So, I made my order for 4 books, one of them is exclusive for Labyrinth - signed Deanna Marsigliese artbook. Paid with PayPal on 1st September 2009. Got an e-mail next day with the promise to post the books on the weekend and for the confirming e-mail after the posting. And that's the last time I heard from Labyrinth...

It's the end of December now. Haven't got the books, haven't got ANY e-mails. Not, when the books were posted (IF the were), not for my e-mail inquiry from October 24th, when I had waited for the books for 8 weeks.

Okay, I chose the cheapest post, but $132.00 CAD for 4 books is still quite a lot of money, when one of the books is smaller than a monthly comic book. Another sad thing is, that as of today I'd only order 2 of those books... And, whatever the price, official post should move from one country to another. And I can't see why there could be a problem with my PayPal address, when it worked on other 150 or so times I used it.

And I really can't see someone stealing packet with some obscure books. On the times when envelope from Japan is here in 4-5 days and the last time something sent to me was stolen, was years ago (DVD tins from CDNow, on the times of anthrax powder mail hysteria), I just can't believe I will not receive the mail sent from Canada.

So, beware.

Anu ja Sipsik 2009

A drawing blog homage to classical Estonian children's book "Anu and Sipsik" about little girl and her rag doll. [How do I know words like this?!?...]

Taas üks hilinenud pilt Joonistajate blogisse - Anu ja Sipsik 2009. Idee oli ammu, aga kompast selgem ettekujutus puudus, kuni eile tekkis paberile täiesti suvalise sodimise käigus allpoololev visand. Suvaliselt igas mõttes, tööl laua taga toolis lösutades, pea vaevalt lauaplaadist kõrgemal, samal ajal telefoniga rääkides.

Kontuur (ja ka visand) on Penteli Slicci-nimelise geelipliiatsiga, mida mingil hetkel isegi meil siin müüdi, kuid must superpeen 0,25-millimeetrine refill on mujalt ostetud. Väga mõnus sodimispliiats. Värv on arvutist, v.a. must, mis on brush pen. Visand peaks ekraanil paistma praktiliselt 1:1 suuruses, nii suur (või väike) on ka pildi originaalkontuur.

Maksu- ja Tolliamet asub jälle sitta keerama

This posting is about new stupid rules in Estonian Post.

Esimesest jaanuarist 2010 läheb iga postipakk, mis saabub Eestisse väljastpoolt Euroopa Liitu ja mille väärtus on üle 22 euro ehk üle 344 krooni, JÄLLE TOLLI. Sama juhtub eraisiku saadetud pakiga, mille väärtus on üle 45 euro (704 krooni).

Hetkel, st. aasta 2009 lõpuni on tollivaba postipaki piir 2347 krooni. Ehk siis - tollivaba paki väärtus kahaneb SEITSE KORDA! Ehk, jõuame tagasi paari aasta tagusesse äärmiselt vastikusse ajajärku.

Mis tähendab reaalsuses seda, et ostad näiteks Ameerikast ühe korraliku raamatu ja siis hakkab juhtuma järgmine protsess:

• Pakk pannakse posti ja see jõuab Eestisse;
• Umbes nädal aega vedeleb see kusagil Eesti postis/tollis, kus keegi ei vaevu sellega tegelema;
• Lõpuks tuleb pakiteade;
• Postkontoris tuleb maksta sadakond krooni eeltäidetud deklaratsiooni eest, st. teenuse eest, mis jõuga kliendile peale suurutakse;
• Riik saab ühteainsat raamatut sisaldava paki eest mõnikümmend krooni maksu, kusjuures kõigi nende paberite täitmiseks on ilmselt kulunud vähemalt pool tundi töötajate tööaega.

Kuna Eesti Posti debiilikutest juhid on nüüdseks välja mõelnud ka mingi uue arusaamatu süsteemi, kus osade inimeste pakid ei tule enam mitte postkontorisse vaid mingisse "postikeskusesse" (olen isegi korra sellisest Balti jaama lähedasest urkast pakki otsimas käinud, seda suure ajakuluga ja täiesti tulemuseta - lõpuks selgus, pakk oli juba mingisse autosse topitud ja jõudis seejärel kesklinna peapostkasti mitu päeva hiljem) ja mingi nipiga on võimalik lasta ka pakk koju tuua (kuidas see veel käib, ei tea), siis on kogu protsess ilmselt veel tüki nõmedam, kallim ja aeganõudvam kui paari aasta eest.

Kusjuures, Eesti Postis toimuva kamarajura kohta on teinegi näide. Meedias on olnud lugusid, kuidas kättetoimetamata postipakid lähevad Paidesse mingisse hoiupaika. Kust - üllatus, üllatus! - neid inimesed väga harva otsivad. Huvitav küll, miks? Äkki sellepärast, et kogu süsteem on ilgelt totralt üles ehitatud, selle kohta on netist võimatu infot leida (peale ühe pressiteate), avaldust paki otsimiseks ei saa netis täita jne jne. Lisaks tahetakse paki kohta teada imeasju, mida paki saaja reeglina lihtsalt ei tea.

Mina tahaks näiteks teada lihtsat asja - kas minu nimele on tulnud mõni vigase aadressiga kättetoimetamata postipakk? Aga ei, ma ei saa seda näiteks e-mailiga ja lihtsalt küsida, ma pean välja printima, täitma ja kuhugi toimetama mingi meeletu avalduse ja seejuures teadma, piltlikult öeldes, mis värvi see pakk on ja kuidas lõhnab.

No on ikka haige asutus. Seagripp ka siukesi ei võta.

PS: Ma saan aru, et EP ei tee seadusi ja osa neist pärineb ehk ka Brüsselist, aga päris ilma lobita ei muutu ilmselt ükski seadus. Ja EP suudab asjaajamisi igatahes hullemaks ajada kui nad ideaalis olla võiks.

Celebrity Spotting in NY?...

There's a joke that me and my girlfriend could make a perfect customs officer. I have a really good memory for faces. My girlfriend remembers every name, be it some obscure actor or place, when her memory for faces is as bad as mine is for names.

So, we were in New York a month ago. A month?!? Already?!? On third day (Nov 11th) we - me, Mari and Andreas - walked around, went to KidRobot, B&H Photo, some bookshops. Basically, just walked around, taking photos and trying to visit some places in my Google map.

Somewhere in SoHo I saw someone who looked very much like singer from the Scottish band Travis. (Saw them long time ago in Hultsfred Festival, Sweden, on a small indoor stage. They weren't that famous back then...) He came out of the house and he had a little boy with him. I told about it to others, but wasn't taking it too seriously, as seeing someone familiar-looking in a city with several million people is probably nothing that special.

I was thinking that I should look around in the net, just to see, are there any possibilities that this doppelgänger really could have been singer from Travis. Most probably the band was on tour in Japan on this day or something.

So, tonight I remembered it. And - turned out that Travis was in NY, performing 6-12 Nov in a place called Joe's Bub. An not only that, Wikipedia says that Francis Healy has apartment in SoHo. And has little son.

Funny. So I think I saw not one, but two musicians in New York. Another was Wyclef Jean (I don't know much about) performing in Best Buy on Union Square.
:-)

Travis in Hultsfred Festival,
Sweden, summer 1999

King Kong

Üle tüki aja jälle üks joonistus. Üle tõesti pika aja... Eks näeb, kas olen lõpuks jetlagidest ja gripiähvardustest üle saamas ning suudan midagi loomingulist ette võtta. Peaks igatahes veidi saviga mätsima...

...sest King Kong, King Kong elab jälle Jaama tänaval...

Kondiraamatud

Tegelikult on mul tunne, et kui üldse mõni koomiksiraamat võiks ilmudes Eestiski populaarseks saada ja hulgaliselt fänne koguda, siis on see Jeff Smithi "Bone". Sari ilmus aastatel 1991-2004 autori enda firmasildi Cartoon Books all 55 mustvalge vihikuna. (Tõsi küll, indiekoomiksi rasketel aegadel läks Smith mõneks ajaks Image vihmavarju alla peitu, aga jätkas siis uuesti iseseisvana.) Vihikud jagunevad üheksaks pikemaks looks, mis omakorda moodustasid kolm "Sõrmuse Isanda" sorti raamatut. Kui mälu ei peta, ilmusid kunagi ka kolm köidet, kuid reeglina on "Bone" saadaval just üheksa raamatuna, mis oma klassikalisel kujul mustvalged, kuid mis viimastel aastatel on suure Scholastic Inc. kirjastuse väljaandel saadaval ka värvilisena. Värvil pole üldse mitte viga, kuid õigem on seda väga ilusa joonega lugu siiski just nimelt mustvalgelt nautida.

Sisututvusus läheks siinkohal pikale, aga lühidalt on lugu selline - kolm tiba konte meenutavat tegelaskuju on sunnitud kodulinn Boneville'ist põgenema. Peale seiklusi satuvad nad lõpuks salapärasesse orgu, kus elab tibi nimega Thorn oma vanaemaga ja hulk muud rahvast ning mida piiravad rottolevused ja rohutirtsukarjad. Lugu on joonistatud muhedas ja väga puhta joonega stiilis, mis meenutab nii Walt Kelly klassikalisi "Pogo" koomikseid kui Walt Disney toodangut. Ka kirjutatud on see väga hästi ja lobedalt, samas läheb lustakat algav lugu edenedes üsna süngeks kätte ja tekitab ilmse paralleeli Tolkieni lugudega.

2004 aasta suvel, tähistamaks viimase vihiku valmimist, ilmus kogu "Bone" üheköitelise superväljaandena, mis pidi jääma ühekordseks ja haruldaseks väljalaskeks. Juhtus aga nii, et poodide ettetellimusi tuli sedavõrd palju, et algtiraažist ei jätkunud kaugeltki kõigile, mistõttu pidid koomiksipoed paljudele klientidele ära ütlema. Tulemuseks oli üleüldine rahulolematus. Ka mina jäin sellest ilma. Siis aga tegi Smith kannapöörde ja asus väitma, et ühekordse rariteedi plaani polegi olnud ja raamat saadeti trükki tagasi. Nii sain minagi 2. trüki eksemplari, mida originaalist eristab ainult paar numbrit tiitellehel. Raamatu tõi USA-st mulle vastutulelik tuttav ja kuna mul õnnestus see saada just enne järjekordset Helsinki koomiksifestivali, on mul selles ka just tollel aastal festivali külastanud (ja randmevaludes vaevelnud) Jeff Smithi autogramm. Selline paks (mustvalge) kogumik on tänase päevani saadaval, seda juba kes-teab-mitmenda uustrükina ning ka korduvalt vahetunud kaanekujundusega.

Teine raamat pildil on äsjailmunud värviline ja kõvas köites "Rose", Charles Vessi joonistatud spin-off eellugu printsessist, kes ei ole keegi muu kui Bone'i lugude vanaema Ben.

Võlur Oz

L. Frank Baumi (1856-1919) lugu tornaado poolt võlumaale kandunud plikast on ilmselt üks kuulsamaid uuema aja muinasjutte. Kes lugenud pole, teab ilmselt vähemalt Judy Garlandiga kolme-riba Technicolori filmi aastast 1939. (Muuseas, Pink Floydi "Dark Side of the Moon" olevat tegelikult tolle filmi soundtrack.)

Minule seostub aga lugu, nagu mõni teinegi, hoopis venelaste poolt ümber tehtud (loe: varastatud) variandiga, mida lapsepõlves telekast vaatasin - nukufilmisari "Smaragdlinna võlur" oli pikk ja vinge ja põhjustas nii mõnegi plastiliinist tehtud eluka... Vähemalt kuri nõid Bastinda oli seal küll päris karmi välisilmega.

Aga raamatutest. Loomulikult on lugu andnud ainet ka mitmeks koomiksiadaptsiooniks või lihtsalt ilusaks lasteraamatuks. Pildil on neist kolm - esmalt eestikeelne "Võlur Oz", milles austerlanna Lisbeth Zwengeri illustratsioonid. Päris kenad, vanaaegse maiguga pildid, kusjuures tundub, et raamat ilmus meil siin juba paar aastat peale originaali.

Siis prantsuse BD, kolm köidet, mis pakendatud komplektina kenasse karpi. Albumid on tegelikult lüheldased, 3 x 32 lehekülge, kuid lugu saab jutustatud. Kunstnik Enrique Fernandezi stiil on mõnusalt vonklev ja kergelt psühhedeelne, kuid mitte liialt, pigem huvi tekitavalt. Igatahes on ka tema blogile mõtet aeg-ajalt pilk peale visata. Kusjuures, see versioon on paperbackina ka USA-s ilmunud.

Kolmas ja päris uus raamat on USA Marveli kirjastuselt, "The Wonderful Wizard of Oz". Marvel on üldse hakanud lisaks kõigile neile enam või vähem nõmedatele mutantidele huvitavaid asju üllitama, Soleili tõlkeid näiteks. Siia ritta läheb ka 8 vihikuna ilmunud Baumi adaptsioon. Tundub, et sellele on osaks saanud üleüldine ülistus nii koomiksifännidelt kui Ozi asjatundjatelt, mis pole ka ime, sest käsikirjutaja on tõeline Ozi-friik Eric Shanower, kes teemaga varemgi tegelenud.

Põhiline põhjus selle raamatu ostmiseks on aga kunstnik Skottie Young. Ka tema blog on ääreni täis täiesti fantastilisi pilte ja üleüldse on ta siinkirjutaja jaoks üks hetke huvitavamaid USA koomiksikunstnikke, kelle tegemistel silma peal hoida. Muidugi, X-Mehi ei hakkaks ka tema pärist ostma, kuid ehk võtab ta peale Ozi jätkusarja veel midagi huvitavat käsile.

Igatahes jõudis see kuu aega peale kaheksandat vihikut ilmunud raamat New York Timesi kõvaköiteliste graafiliste romaanide Top 10-sse. Vihikud aga, millega otse loomulikult kaubeldi koomiskipoodides, lendasid riiulitelt sellises koguses, et tegu olevat (lugesin nagu kusagilt?...) läbi aegade edukaima väikestele lugejatele suunatud koomiksiga.