Pikseldused

Hellboy The Corpse bust - 16

2012-01-23T10:55:00.002+02:00

Back to the backside - I started to sculpt again.

Vendade Grimmide muinasjutud

2012-01-22T04:32:00.005+02:00

6. jaanuaril avati Tallinna Eesti Lastekirjanduse Keskuses näitus, millel teemaks vendade Grimmide muinasjutud.

Näitusel nimeks "Vanad muinaslood. Eesti mitme põlvkonna kunstnike pildid vendade Grimmide muinasjuttudele", sellel väljas enam kui 80 tööd 33lt eesti kunstnikult.

Samalaadne projekt toimus ka Moskvas, kus osalemas Venemaa illustraatorid, veebruari keskpaiku teevad näitused omavahel vahetuse.

Pildid tundusid üsna mitmekesised, eriti huvitav oli näha Ede Peebo originaali, kelle täpselt samas stiilis piltidega raamatuid sai lapsepõlves loetud.

Aga lemmikpilt oli tegelikult ikkagi muuhulgas ka Joonistajate blogis osaleva kinda ikoonilaadne maal, mille aineks muinasjutt "Käteta tüdruk" (eelmisel fotol all keskel).

Filmiaasta 2011 - Parimad palad

2012-01-16T03:15:00.006+02:00

My favourite films from 2011.

Nagu juba teises tabelis kirjutasin, oli 2011 üks üsna imelik filmiaasta. Tase oli kuidagi ühtlane, polnud ei enneolematuid tippe ega suure rahaga tehtud ja haibitud ülirämpsu. Seetõttu oli ka edetabelit keeruline teha, sest kandidaate viieteistkümne parima sekka oli hulga enam.

Tegelikult jääbki aasta 2011 meelde pigem kui tõeliselt hea telesarja-aasta. Mitmed lemmikud jätkasid oma tuntud headuses, aga tuli ka lisa. Paavstilugu "Borgias" pakkus kvaliteetset ajaloolist kostüümidraamat, enam-vähem sai asjaga hakkama ka katedraalisari "The Pillars of the Earth". Meelt lahutasid Zooey Deschaneli "New Girl", Jeremy Sisto "Suburgatory" ja suure seltskonnaga "Modern Family". Poliitilist põnevust pakkus koju jõudnud sõjavangi lugu "Homeland" Claire Danesi ja Damian Lewisega peaosades. BBC näitas kolm pikka lugu oma "Sherlocki" uusversioonist. Eelmise aasta lemmiku - HBO "Boardwalk Empire'i" teine hooaeg oli endiselt ja ühtlaselt hea, kuigi kolmandat on hetkel küll raske ette kujutada - suur osa põhitegijaid mängiti ju moel või teisel auti...

Aasta põhiline telehitt oli aga muidugi Tallinnaski käinud George R.R. Martini romaanisarja põhjal loodud "Game of Thrones". Raamatuid lugemata ei osanud peale esimest seeriat veel päris seisukohta võtta, aga siis läks asi käima ja jäin minagi tõsiselt konksu otsa. Sellisel tasemel fantaasiaseriaali polegi ju varem olnud - ei torma siin (õnneks!) ringi ei kummist kõrvadega haldjaid ega päkapikke, pigem on tegu keskaegsete võimumängudega, kus lihtsalt juures mõningaid fantaasiaelemente. Mitte, et mul Tolkieni ja tema kloonide vastu midagi oleks, aga "Troonide mäng" tundub igatahes kõigi nende kõrval üsna originaalne. 1. aprillil alustav teine hooaeg tõotab ka head.

Filmidega aga, on jah, keeruline, sest võrdsel tasemel vaadatavat kraami oli päris palju. Mainin mõned neist nüüd lühidalt ära:

"Limitless" - päris nutikas ulmelik lugu ajuvõimeid laiendavast ravimist, mulle meeldis;
"Bridesmaids" - rämedamat huumorit naistega peaosas, hulk telest tuttavaid nägusid;
"Contagion" - kõigi hüpohondrikute lemmikflm, mis ilmselt tõele lähemal kui tahaks mõelda;
"Your highness" - karm nalja kõikvõimalike fantaasia-klišeede aadressil, väga lõbus film, kuigi tegelikult oli red band trailer naljakam kui film ise;
"War Horse" - Steven Spielberg näitas jälle, et tal on ressursse, toomaks samas filmis ekraanile kasvõi mitme riigi armeed. Kahjuks küll on lugu ise üsna konstrueeritud ja ebausutav ning jääb nii brutaalsuselt kui emotsionaalsuselt vanameistri varasematest asjadest kaugele maha. Naistekas, mitte sõjafilm;
"Crazy Stupid Love" - Carell on hea, Emma Stone on hea, Gosling on ka hea, aga lisaks neile on väga hea ka Analeigh Tipton, "American Next Top Modelist" pea ainsana tuntuks saanud tibi. Ühtlasi oli siin suhtekomöödias ka üks parimaid seninähtud Photoshopi-nalju;
"Bad Teacher" - üsna ebapedagoogiline film, milles lisaks Cameron Diazile hiilgas sarkastilise kekaõpsi kõrvalosas Jason Segel;
"Young Adult" - üsna samalaadne film kui eelmine, peaosas Charlize Theron;
"Sleeping Beauty" - kuigi sisu oli sel lool võrdlemisi ebausutav, oli sel filmil siiski omad plussid, mida mõistab igaüks, kes seda näinud;
"30:Minutes or Less" - lõbus lühike lugu luuseritest, pizzast ja pangaröövist, peaosas palgaline neurootik Jesse Eisenberg.
"The King's Speach" - palju kiidetud ja õigusega, kuigi piiratud eelarve paistab udurikastest õuestseenides välja.
"Drive" - tuletas meelde mitmeid häid asju Leonest "Blade Runnerini", kahjuks küll vajus lõpp kuidagi ära;
"50/50" - südamlik ja klišeevaba film tõsisel teemal.

Ja nüüd siis aasta 2011 meeldejäävamad filmid. Järjekord on seejuures puhtalt kosmeetiline, ma ei oskakski neid pingeritta panna:

The Girl With the Dragon Tattoo
David Fincheri varasemad filmid on head, seetõttu oli päris huvitav näha, kuidas erineb tema versioon rootslaste tehtud Stieg Larssoni "Millenniumi"-filmist.
Ja ma ei pettunud. Ootasin ette hoopis suuremat lavastaja egotrippi ja visuaalset välku ja pauku, aga siin oli ikka lugu absoluutselt esikohal ja kõik muu selle teenistuses. Erilist pildiga ja muusikaga trikitamist polnudki, see tehti juba bondlikes algustiitrites ära.
Tegelikult tundub mulle, et skandinaavia film "Män som hatar kvinnor" on isegi šokeerivam, vähemalt on sealne Rootsi ikka üks äärmiselt külm ja kõle paik, mis igal sammul täis pätte ja pervareid. Fincheri film tundus selles osas nagu tüki realistlikum. Uus Lisbeth Salander (Rooney Mara) on ka kuidagi rohkem Asperger ja veidi vähem superhero.

Real Steel
Väliselt on see üks ulmeline robotite poksifilm, sisimas aga pigem lihtne isa ja poja lugu. Iseenesest hea näide stoorist, mis vastab kõigile stsenaariumi-õpikutes ette antud reeglitele, mille süžeepöörded on seetõttu pea alati etteaimatavad, mis aga sellele vaatamata on üks üdini südamlik ja kaasatõmbav film. Suur teene on loomulikult näitlejatel, sest Hugh Jackmani ja Evangeline Lilly kõrval teeb siin ülihea osa pisut enne sajandivahetust sündinud Dakota Goyo. Abiks on muidugi ka see, et aasta 2020 tulevikumaailm näeb loogiline välja ja digitaalsed robotid on ka igapidi ehtsa olemisega.

Paul
"Shaun of the Dead" mulle meeldib, "Hot Fuzz" jättis üsna külmaks, aga see film, kus kaks briti nerdi San Diego Comic-Coni külastades road tripil põgenenud tulnuka peale korjavad, oli igatahes mitmel moel naljakas. Cameosid, karaktereid ja teravmeelseid viiteid on kuhjaga. Komöödiad tavaliselt mu edetabelisse ei jõua, see aga küll.

Super 8
Kui Steven Spielberg produtserib ja J.J. Abrams lavastab, siis on midagi huvitavat oodata. Sci-fi lugu lastest, kes amatöörfilmi tehes kogemata militaarsele rongiõnnetusele peale satuvad, oli tõeliselt mõnus vaatamine. Kuigi minu mõistus ütleb, et pisike Super 8 kaamera ei tohiks ju heli lindistada, see loogikaviga vaadates ei häirinud. Suur osa edus oli erakordselt heal lapsnäitlejate ansamblil, ning eks paar mudelite värvimise nalja läks minusugusele garage kit nerdile ka ju väga hästi peale.

Tinker Taylor Soldier Spy
Vanamoodne põnevusfilm ajast kui igal spioonil ei olnud isiklikku nutitelefoni taskus ja luuramine tähendas seetõttu palju kõndimist, kohtumisi, konspiratiivkortereid ja paberimajandust. Päris stiilselt tehtud, kõik, prilliraamidest raamatukapini oli just nii kole ja pruun nagu korralikus seitsmekümnendate filmis ikka.

Adjustment Bureau
Maksuametniku välimusega inglid kontrollivad inimeste saatuseraamatute ellurakendumist ja kasutavad seejuures imekaabusid, et ühest uksest sisenedes hoopis mujal väljuda. Just seesuguste asjameestega satub sehkendama noor paljulubav poliitik, kes valmis juhuslikult kohatud naise pärast oma karjääri ohtu seadma... Kõlab totralt, aga toimis, tulemuseks natuke "Dark Cityt" meenutav sci-fi, mille aluseks Philip K. Dicki lugu.

In Time
"Gattaca" on üks mu lemmikuid ja seetõttu suhtusin ma peale treilerite nägemist sellessegi Andrew Niccoli sci-fi filmi juba ette poolehoiuga. Eks ta on ju pigem selline "mis oleks kui"-tüüpi sõna- ja mõttemäng ja mitte tõsine tulevikustsenaarium, aga igatahes pakkus ta nii mõtteainet, ilusaid inimesi kui aktsiooni.

Attack the Block
Märkasin seda briti filmi suvel kui seda SDCC-l massiivselt tagant tõugati. Tegu siis looga, kus tulnuk-elukad meteoriitide kombel Londoni agulisse potsatavad ja seal kohalike pätihakatiste seas segadust külvama asuvad. Telesarjade põhjal ei jää briti kooliharidusest just hea mulje, need kaagid siin on veel tavapärasest hullemad, elades ja hängides emigrante täis slummides ja kõneldes üsna perspektiivitut dialekti. Igatahes on see film väga hea minekuga, piisavalt vägivaldne ja saab lisapunktid ka geniaalsete süsimustade elukate eest.

Rango
Ei saaks öelda, et oli just ülevoolav animatsiooniaasta. "Rio" kõlbas vaadata, aga parim animafilm oli minu jaoks just see autost kõrbe pudenenud deliirse kameeleoni westerni-seiklus. Industrial Light & Magicu esimene animafilm, millel lavastajaks piraadifilmide mees Gore Verbinski, on visuaalselt absoluutne maiuspala, mille lugu aga pakub ka piisavalt palju üsna hullu huumorit. Kuhjaga spagetiwesterni klišeesid, "Chinatowni" veeprobleeme ja üks väga tähesõjalik tagaajamine.

Kung Fu Panda 2
Jätkuosa varasemale hitile ei püüdnud püssirohtu leiutada ja jätkas juba sisse töötatud nippidega. Aga kõik see töötas, ja töötas hästi. Mul isiklikult on meeletu nõrkus Nicolas Marlet' kuntnikutööde vastu, loomulikult on sellegi filmi tegelased endiselt tema kujundatud. Kahjuks küll ei ole selle filmi artbook enam nii hea kui oli esimene, seda nii sisult kui kvaliteedilt, aga ikkagi on tegemist keskmisest parema kraamiga.

Captain America: The First Avenger
Superkangelased jätavad mind kinolinal tavaliselt sügavalt ükskõikseks, Marveli omad veel eriti - paljukiidetud Iron Mani filmid näiteks on minu jaoks üsna mõttetud ja igavad. Ei oota ma ka selle aasta "The Avengersist" midagi. Kummalisel kombel aga lugu lipuvärvides kilbiga ringi silkavast musklimehest mulle täitsa meeldis. Põhjus muidugi selles, et lisaks sümpaatsetele näitlejatele ja võrdlemisi muhedale ja auguvabale stsenaariumile on see film ka üks puhas nostalgialaks. Visuaalselt on tegu hüppega tagasi sinna vintage-maailma, mis paistis ka mõnes "Watchmeni" retro-stseenis ja vanas heas Indy-triloogias. Juba puhtalt väljanägemise pärast saab seda patriootliku musklipuntra ja punase pealuu jõukatsumist täiega nautida.

X-Men: First Class
Originaalse X-Meni triloogiaga läks ju halvasti - Fox solgutas peale kahte head ja edukat filmi Bryan Singerit senikaua kuni tollel sai siiber ning ta läks ja tegi mujal hoopis teisi töid. Sarja kolmas film oligi kräpp ja eelnevalt netti lekkinud Wolverine'i soololugu veel hullem. Kui siis nägin esimesi fotosid Matthew Vaughni tulevasest eel-loost, polnud needki just väga innustavad. Aga varem kaks mu lemmikute hulka kuulunud filmi ("Stardust" ja "Kick-Ass") lavastanud mees tuli tanki alt välja ja pani kokku ühe päris mõnusa X-saaga algusloo. Ma pole küll kindel, kas rõivamoed on ikka Kuuba kriisi ajast ja balkanilt pärit venelased pole ka just päris need, aga muidu on see film üks üsna bro asi.

Super
Eelmisel aastal oli ju ka kinodes film, milles tavaline inimene otsustas superkangelase kombel tõde ja õigust jagada. Tegelikult on selliseid olnud hiljaaegu ju rohkemgi... Aga igatahes oli seegi siin üks vaadatav ja kohati ka üsna šokeeriv film kostümeeritud luuserist (Rainn Wilson) ning tema sidekickist (Ellen Page). Tegelikult oli see ikka natuke rohkem kui lihtsalt koomiksifilm.

The Help
Filmid, mis usutavalt ja kaasakiskuvalt mõne senitundmatu ajalooetapi lahti jutustavad, on alati minu silma alla teretulnud. Siin siis lugu sellest, kuidas valge neiu (alati hea Emma Stone) otsustab kirja panna mustanahaliste koduabiliste lood ja tirib nii lõunaosariikides kestva sotsiaalse ebavõrduse kogu riigi silma alla. Käes olid kuuekümnendad, aga osa USA-st elas ikka nagu kodusõjaeelne konföderatsioon... Päris huvitav oli, film küll päris pikk, aga möödus nagu lennates.

Monsters
Kõigest poole milliga tehtud ulmekatastroof sellest, kuidas fotograaf ja miljonäritütar meeleheitlikult mutantelukate laastatud Ladina-Ameerikast tagasi turvalisse USA-sse kipuvad, oli igatahes kordi ja kordi parem kui lugematud teised samasugused, aga kümneid kordi kallimad filmid. Praktiliselt põlve otsas, improviseeritud materjalist ja kaamera ette sattunud kõrvaltegelastega ning kohtades tehtud filmi sünnilugu on igatahes piisavalt huvitav, et sellest tasub Wikipediast pikemalt lugeda.

Selline oligi 2011. Aastast jäi ripakile mitmeid lahtisi otsi, eelkõige "Hugo", loodan lüngad sel aastal takkajärgi ära täita.

Filmiaasta 2011 - pettumused ja pahn

2012-01-15T02:59:00.008+02:00

About the worst, most disappointing and boring movies I saw in 2011.

2011 oli üks üsna imelik filmiaasta. Kui nähtud asjade nimekirja mälu värskendamiseks üle vaatasin, selgus, et ega nagu ei olegi suurt midagi meenutada. Jah, kuidagi tasapaks oli see aasta - ei olnud siin ei ülimalt halbu filme, aga ei olnud ka midagi, mis oleks eriti erksalt mällu jäänud. Seetõttu said ka seekordsed lemmikute ja rämpsu edetabelid ehk natuke kummalised.

Kui nüüd kehvema otsa asjadest rääkida, siis tegelikult sai alljärgnev nimekiri selline nagu ta sai paljuski lihtsalt seetõttu, et nii mõnigi ilmselgelt halb film jäi mul lihtsalt nägemata. Näiteks pole ma seetõttu eriti pettunud "Kariibi piraatide" neljandas osas, sest treileris ujuvad ju ringi kuumad merineitsid ja kõva häält teeb vana lemmik Ian "Lovejoy" McShane. Karta aga võib, et peale filmi vaatamist oleks mul siin tabelis kuraditosin osalist...

Samas on siin negatiivses nimekirjas mitmeid ilmselt üllatavaid filme, mis ei oleks kirevamal filmiaastal seda kohta saavutanud. Tegelikult ongi nii, et seekordne pahna-nimekiri on suuresti hoopis pigem pettumuste list - ehk siis loetelu filmidest, millest ma ootasin hoopis rohkem kui kinosaalis näha sain. On siin muidugi ka lihtsalt halbu asju, aga sellest kõigest juba allpool täpsemalt.

The Hangover Part II
No see oli ikka tegelikult ka halb film. Ei suutnud ega viitsinud see avaosale mitte midagi uut lisada, ei näkku tehtud tätokad ega maharaiutud tšellistisõrmed loksutanud eriti asjaosalisi enditki. Täielik haltuura.

Thor
Aasta kõige halvem koomiksifilm on ilmselt "Green Lantern", juba selle treiler oli ikka uskumatu käkk. Aga seda pole ma näinud. "Thor" oli samas ka ikka üsna piinav. Selle ebaergonoomilise hiidhaamriga vehkiva superhero loogikast pole ma kunagi aru saanud ja ega film ka teda sümpaatsemaks ei teinud. Digitaalses teises ilmas toimuv oli kõik üdini võlts, love interest Natalie Portmani esituses oli ka ikka väga õhukesest papist välja lõigatud ega tekitanud nimitegelasega mitte mingisugust ekraanikeemiat. Peale elulooraamatu lugemist saan ma aru küll, et koomiksileidur Jack Kirby oli tegija, aga kellele just see tegelaskuju peaks midagi pakkuma, ei saa ma aru. Minule igatahes ei paku igasugu traageldatud võltsmütoloogiaid juba pikka aega mitte mingit huvi.

Hanna
Lugu Põhja-Soomes erakuna üles kasvanud teismelisest überkillerist oli kogu täiega absoluutselt ebausutav. Produtsent Luc Bessoni filmides näiteks on virnade viisi coole ja ilusaid naiskangelasi, võib ainult ette kujutada, milline oleks Saoirse Ronan kui sellegi filmi taga oleks too prantsuse popkorni-kino suurkuju. Lisaks suudab Besson ka kõige jaburamast stsenaariumist teha lustilise meelelahutuse, see film aga, jah, oli üsna hall ja ajuvaba.

Rise of the Planet of the Apes
Laboris üles kasvanud primaat saab ravimi läbi targaks, ässitab kõik lugematud San Francisco ahvid ka üles ning üheskoos lähevad nad üle silla ja ronivad puu otsa. Ongi kõik.

Red Riding Hood
Catherine Hardwicke lavastas kunagi korraliku noortefilmi "13". Aga ilmselt ajas vahepealne "Twilighti" tegemine tal juhtme kokku, sest versioon Punamütsikesest, kes elab põhiliselt juuksuriametit pidava elanikkonnaga metsakülas, on kaugelt liiga üledisainitud isegi selleks, et olla mingi söödav naistekas.

The Adventures of Tintin: The Secret of the Unicorn
Ma pole lugenud ühtegi Hergé albumit, mis muidugi on tõsine lünk mu koomiksihariduses. Ma lihtsalt jagan Cyril Pedrosa arvamust, et selles koomiksis on sees mingi creepy ebakõla vormi ja sisu vahel, mis ei lase mul seda nautida. Aga see selleks.
Film iseenesest on ju korralik, repect, Jackson ja Spielberg. Digikunstnikud on teinud ära meeletu töö ja see on näha. Miks siis on see film siin nimekirjas?
Vaatasin Tintinit kinos olude sunnil poolteist korda, mõlemal korral eestikeelsena. Teistkordne algusotsa nägemine näitas kahjuks, et sel filmil pole tegelikult erilist uusvaatamisväärtust - ei olnud lihtsalt enam eriti huvitav. Üks massiivne tagaajamine ja paar head nalja on natuke vähe. Isegi taustadetaile pole ju, mida märgata.
Teine ja suur probleem oli kohalik dublaaž - see lihtsalt OLI kuidagi väga imelik. Kapten Haddocki hääl (Indrek Taalma?) tegi väga head tööd, paremini poleks enam saanudki. Samas tuli Tintini enda suust puhast tuima ja ebaloomulikku kantseliiti. Eriti ebameeldiv oli aga kurjam Sakharine'i hääl, mis ei sobinud ei kõlalt ega kõnemaneerilt tegelasega üldse kokku. Kusjuures mul on tunne, et olen sedasama kohatut häält kuulnud korduvalt halbades eestikeelsetes trelierites ja filmides. See lihtsalt ILGELT häiris vaadates ja rikkus praktiliselt kõik vastavad stseenid ära.
Mnjah, ei olnud minu film, ma tõesti ei tunne isegi mingit huvi võimalike Blu-ray lisade vastu.

Sherlock Holmes: A Game of Shadows
Guy Ritchie ei ole mulle kunagi meeldinud, tal lihtsalt puudub mõõdutunne, samas tahab ta olla maailma kõige nutikam kinolavastaja ja seetõttu ajab oma asjad reeglina kaugelt liiga pikaks ja keeruliseks. Robet Downey Jr. tüpaažina pole mulle ka kunagi eriti istunud. Seetõttu pole ju ime, et motoorselt rahutust cross-dresserist pajatav äkšon oli minu jaoks üks väga-väga-väga igav film. BBC teleseriaalis "Sherlock" on mitte ainult idee, stsenaarium ja peaosalised paremad, isegi montaaž ja aeg-luubi stseenid pühivad kinoversiooniga põrandat.

Sucker Punch
Ilusad fetishriietes tibid, steampunk soldatid, zeppeliinid, draakon, kabareenumbrid, mecha-samurai, cool soundtrack, action nagu arvutimängus - kuidas on võimalik, et kõigist neist komponentidest tuleb kokku midagi nii masinlikult tuima ja venivat? Zack Snyder tegi "Watchmeni" ja too sai hea, aga selle projektiga pani ta küll puusse. Keegi kirjutas kusagil, et SP tõestab, et nerdile ei tasu ikka kontrollimatult filmi tegemiseks raha anda. See ongi ilmselgelt tõeline nerdi tehtud nerdifilm ja kui olla ise paadunud arvutimängur, siis ilmselt võtaks siit rohkem emotsioone välja. Praegu on see film tervikuna oluliselt verevaesem kui mõni temast endast pärit mõneminutine klipp.
Film oli tüütu, artbook oli ehk tiba parem ja soundtrack juba päris hea.

11-11-11
No see oli ikka üks hea idee horrorfilmiks küll, täielik no-brainer. Kui ma ei eksi, linastus see saatanlik maailmalõpu-kuulutus ka just nimelt 11. novembril. Kas seda päev hiljem üldse keegi kinos vaatas, siis kui maailm juba läbi? Ei tea. Mina nägin seda enne ja saalis, kus olid küll mugavad nahktoolid, aga peale minu veel täpselt üks inimene. Oli nii igav, et ajasime suures osas lihtsalt juttu.

Midnight in Paris
Woody Allen alustab oma Pariisi-filmi mitu minutit kestva vaatevideoga, milles paistavad need kõige triviaalsemad ja tüütumad turistilõksud. Ühesõnaga, film algab nagu Lauri Leesi reisisoovitus. Edasi läheb kõik ka mööda täiesti ebaoriginaalseid radu - tegelaskujud on klišeelised (südamlik kirjanik, tema pinnapealne naine, tümikast äiapapa ja tõusikust ämm jne jne), peategelane kohtab oma retkel twilight zone'is just kõiki neid samu kuulsusi, keda kohtaks igal hullumaja rollipeol ja kogu see moos on kokkuvõttes nii lääge, et ajab südame pahaks.

Transformers: Dark of the Moon
Kui oled öösel nii umbes viie tunni ringis maganud ja siis ennast ennelõunal kinno vead, saab üsna ruttu selgeks, kas film on hea või ei - lihtsalt uni tuleb ja murrab hea mitu korda maha. Juba eelmised transformerid ajasid vägisi une peale, uusim osa, milles ju tegelikult päris huvitav kuutulnukate algidee, oli seegi kord kaugelt liiga pikk ja tüütu ning sisaldas lisaks veel ka alatasa nutuselt vigisevat peategelast.

Mission: Impossible - Ghost Protocol
Brad Bird tegi "Iron Gianti", mis võib vabalt olla viimaste aastakümnete parim USA joonisfilm. Seejärel tegi ta Pixarile paar asja ja nüüd siis lavastab päris inimesi. Tore oli ju näha põhjanaabrite Samuli Edelmanni, aga muidu mulle see film ei meeldinud. Originaalsest telesarjast pole mul mingeid mälestusi, aga uuem versioon sisaldas leidlikke lahendusi erinevatele situatsioonidele. Telesari siis. Filmis käis aga mingi mõttetu punnitamine ühelt turismiobjektilt teise ja Kremlist Burj Khalifasse. No ei ole vaja teisele korrusele serveriruumi mööda majaseina ronida, ei ole! Vähemalt mitte mingi kuradi imikinnastega. Ja mis üldse sai sellest venkust, kelle Cruise'i filmi algul miskipärast vanglast välja lohistas? Elegantsete spioonimängude asemel käis põhimõtteliselt kogu aeg mingisugune hammaste ravimine läbi istmiku. Ja kõike seda suure haamri ja tangidega. Mõnele võib ju meeldida, aga...

PS: Ma tõepoolest loodan, et turundustrikk nimega 3D läheb varsti üle, sest olen näinud ainult paari kogu seda prillidega seotud ebamugavust väärt filmi. Mõttetu gimmick.

PPS: Tegelikult oli aasta halvim film hoopis teisena aastal 2011 nähtud asi "Gulliver's Travels", aga see läks mul täiesti meelest ära! Piinlik. Väga piinlik.

Aastalõpu sketchbooki-saak

2012-01-09T13:22:00.003+02:00

Aasta lõpus jõudis minuni postipakk suviselt San Diego Comic-Conilt pärit sketchbookidega. Chris Sandersi oma ei ole miskipärast signeeritud, teised on.

Head uut aastat!

2011-12-31T23:59:00.002+02:00

Tegin elu esimese piparkoogitaigna ja elu esimese piparkoogimaja. Omaenda projekti põhjal. Kuigi lõikasin tainast tehes näppu ja sain monteerides veidi tulise karamelliga põletada, tuli ikkagi välja! (Ega muidugi majas pildistamishetkel põlev tuli eriti välja ei paista...)

Ajalinnu otsingud

2011-12-29T00:08:00.005+02:00

2011 collected edition and making-of book from 2004

I encountered this BD by Régis Loisel and Serge Le Tendre many years ago, when I was working in an animation studio. It was not that easy to find any kind of comic book info back then... One of my collegues was half Polish, he had quite a many comic albums he got when visiting relatives. Thorgals, of course, as the artist is from Poland, bu also Asterixes and some others. He also had albums from the series "La quête de l'oiseau du temps" - legendary French fantasy series from the eightes, which, as I've heard now, set the standards for all the later bandes desinées.

This was one of the most impressive comic books I've seen back then. I couldn't read it, but the artwork was just über cool. Years later I got the artbook from Amazon, and now, when the intégrale collection came out (with new colours for the first two albums), this was a must buy for me.

Eesti keeles ka. Töötasin kunagi ammu-ammu animafilmistuudios. See oli aeg, mil netis käisid ainult Amiga fännid ja sedagi telefoniliine pidi, raamatuid, muusikat või mistahes infot oli raske kätte saada. Üks mu tollane kolleeg oli poolenisti poola verd, sugulasi külastades oli ta endale soetanud korraliku kuhila sealseid koomiksitõlkeid. Oli seal nii Thorgalit kui Asterixi, aga oli ka uuemat kraami.

Ühed albumid, mis oma väljanägemisega mu praktiliselt pahviks lõid, kuulusid fantaasiasarja "Ajalinnu otsingud", autoriteks Régis Loisel ja Serge Le Tendre. See oli ikka midagi üsna enneolematut. Ja nagu nüüd tean, kaugeltki mitte ainult minu jaoks, sest just selle sarja esimene album pannud maha lati kõigi hilisemate prantsuse fantaasiakoomiksite jaoks. (Tõsi küll, ilmselgelt on sama mõjukas ka Moebiuse-Jodorowsky "Incal".)

Kunagi hiljem kui juba Amazon tegutsemas, ostsin endale sarja autoritest ja tegemisest pajatava üliohtralt illustreeritud raamatu. Nüüd, 2011. aasta lõpus ilmus aga kogumik, milles sarja neli albumit ühtede kaante vahel. Kaks esimest seejuures uuesti värvituna, lisakraamiks mõned leheküljed sarja esialgset mustvalget versiooni. Ilus asi omada ja teiste klassikute kõrvale riiulisse lisada. Loodetavasti oskan seda kunagi ka lugeda... Inglise keeles ju kogu seda sarja olemas polegi.

Häid pühi!

2011-12-24T00:01:00.000+02:00

Pop-up Koomiksikeskus II

2011-12-23T23:15:00.015+02:00

Pop-up koomiksikeskuse reedene päev - 9. detsember - algas seminariga, mis ilmselt oligi korraldajatel kogu ürituse põhieesmärgiks. Selleks puhuks oli Tallinna sõitnud koguni üheteistkümne (!) riigi esindajaid, arutamaks, kas ja millisel kujul oleks võimalik tulevikus tõhusat koomiksialast koostööd teha. Loen siis siinkohal kõik need maad ka ette - Soome, Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Poola, Rootsi, Norra, Taani, Holland ja Saksamaa.

Esmalt tegi ülevaate Soome koomiksielust ja -olukorrast ettevõtmise projektijuht ja Soome Koomiksiseltsi esimees Kalle Hakkola, seejärel said sõna teised osalised. Iseenesest on huvitav, kuivõrd sarnane on olukord kõigis neis riikides, vaatamata sellele, et nii rahvaarvus kui mainstream-koomiksi (ja manga) levikus on suuri erinevusi.

Tundub, et autorikoomiksi tiraažid jäävad kõikjal vahemikku 500-1000 eksemplari, harva rohkem. Kõikjal, kus koomikseid laiemalt kirjastatakse, domineerivad mõned suuremad väljaandjad, samas on kohalikel autoritel alati keeruline leida finantseerimist veel valmimisjärgus projektile. Üks korralik raamat võtab aga ju valmimiseks mitmeid kuid ja selgi ajal peaks autor millestki elama... Raha aga kiputakse maksma alles siis kui lugu juba paberil. Kui üldse. Pea igal osalenud maal on vähemalt paar festivali, kuid ega Helsingi omast suuremat naljalt neis riikides leidugi. Soome on üldse oma eduka korraldus- ja lobitööga mitmes mõttes kõigile eeskujuks - nüüdseks on koomiksile välja võideldud isegi rida riigieelarves!

Balti riikidest on parim olukord ilmselt Lätis, kus David Schilteri juhtimisel on saadud käima toimiv süsteem ajakirja "Kuš!" tegemiseks, kuigi raha tuleb taotleda ikkagi iga järgmise trükise jaoks eraldi. Lätlasi tuleb ka tunnustada, kuna nende väljaannetes on esindatud välisautorid, ka on väga aktiivselt loodud võrgustik, mis nende trükiseid kõikjal maailmas müüb ja levitab.

Leedulased teevad ka esimesi samme, kuigi tegelikult on neil fanzine'i laadis alternatiivkoomikseid juba päris pikalt ja ohtralt tehtud. Nüüdseks on asutatud väike koomiksiraamatukogu, ilmunud on "Maus" ja "Persepolis". Asi edeneb, ja seda, nagu ikka, mõne aktiivse entusiasti eestvedamisel. Laiade masside jaoks on koomiks ka seal sama kõrvaline teema kui mujal.

Hollandlase Gert Jan Pos ettekandest jäi meelde paar head ideed, mis oleks väärt ka Eestis proovimist. Nimelt on seal maal ilmunud kaks sarnast koomiksikogumikku. Korraldajad tellisid filmikriitikutelt nimekirja 25-st kõige olulisemast kodumaisest filmist, mispeale siis koomiksiautorid tegid kõigist neist ühe lehekülje pikkuse adaptsiooni. Samasugune koomiksikogumik tehti ka veerandsaja olulisema kirjandusteose põhjal, ülal fotol ongi näha sealt üks lehekülg. Joonistusstiilid muidugi varieerusid täiesti seinast seina. Miks mitte midagi sellist ka Eestis teha? Seda enam, et aastal 2012 saab Eesti film ju saja aastaseks!

Rootsi koomiksiasjadest rääkis Kristiina Kolehmainen, soomlanna, kelle töö tulemusena avas 1996. aastal Stockholmis uksed siiamaani toimiv koomiksiraamatukogu. Tema on ka sealse väikese koomiksifestivali peakorraldaja ja üldse inimene, kes suuresti üksinda läänenaabrite koomiksivankrit edasi lohistab. Tutvusime Kristiinaga täiesti juhuslikult kevadel 2011 Pariisis Bastille'i kandis ja Charles Berberiani signeerimisel, kus ma ootamatult nägin Helsingi festivali kirjadega T-särgis inimest. :-)

Koomiksikeskusest põikas läbi mitmeid kodumaiseid koomiksiga seotud inimesi. Näiteks Andreas, kaasas raske avamata postipakk eksklusiivse disainkõlarijublakaga. Selle seadeldise orign story oli pikk ja keeruline ja iga kord veidi erinev.

Õhtul toimus Koomiksikeskuses Soome Instituudi vastuvõtt ja pidu.

***

Laupäeval, 10. detsembril, ühtlasi koomiksikeskuse viimasel tegutsemispäeval, kogunes sama rahvusvaheline seltskond juba konkreetsemalt omavahelist koostööd arutama.

Vähemalt selline oli plaan. Mõnda aega oligi jutt asjalik, kurtmised segamine potensiaalsete koostööideedega. Üks neist näiteks kordamööda toimetatav ajakiri, mille iga numbri sisuks koostava riigi koomiksilooming. Just siis aga hakkaski arutelu kiiva kiskuma. Jäi mulje, et iga riiki esindav osaleja (olgu selleks siis kasvõi eraisik) peaks ostma välja virna iga ajakirjanumbri eksemplare ja neid siis omal maal edasi levitama. Kas Eestis leiduks 25 ostjat näiteks Taanist või Leedust rääkivale autorikoomiksi-kogumikule? Kahtlen tugevalt... Teine probleem oli muidugi väljaandele universaalselt sobiv nimi ja siis läks juba asi üsna segaseks, vahepeal jõuti juba mingi kiilkirja-akronüümini. Ütleme ausalt, ega sellist nime, mis sobiks üheteistkümnesse eri keelde, ikka niisama lihtsalt ei leia.

Veel otsatum oli aga arutelu loodava koostööorganisatsiooni teemadel, sellegi nimevaidlus läks vaikselt aga kindlalt metsa poole. Mõningaid asjalikke ettepanekuid ei kiputud kuulama ja domineerima jäi midagi, mis meenutas pigem proletaarset ametühingut-uniooni. Kas üldse on võimalik luua ühist teovõimelist organisatsiooni, mille liikmeteks on niivõrd erineva taustaga osalised? Mõnel aktivistil pole ju lihtsalt volitusi siduvate otsuste tegemiseks, mõnel pool, nagu Eestis, pole lihtsalt üldse mingit organisatsioonigi.

Üldiselt oli kogu see arutelu lõpuks suhteliselt viljatu ja ületas lõpuks ka minu taluvusvõime. Paberile tekkis juba stiliseeritud mammuti pilt ja pähe ketserlik mõte pakkuda koomiksialase koostööorgani nimeks ja vapiloomaks just seda looma - põhjamaist, suurt ja väljasurnut. Aga ma pole kindel, et kõik laua ümber olnud oleksid irooniast aru saanud.

Samal ajal lähenes koomiksikeskuse viimase tööpäeva lõpp, vabatahtlikud töötajad pakkisid juba vaikselt kola kokku, et pühapäevane väljakolimine libedamalt läheks. Eestlased asutasid end lahkuma, laua taha jäi viimase mohikaanlasena pärismaalaste lippu kõrgel hoidma... Joonas. Kes muu.

Peale väikesi kõhklusi ja Viru keskuse asjaajamisi suundusime siiski Mariga läbi aastalõpu esimese suurema lörtsisaju ka Kalamajja, kus oli plaanis teine osalejate afterparty. Vaatamata pikale bussiootamisele olime kohal tükk aega enne kui Rotermannis jutud räägitud said ja vettinud seltskond läbi sadude lõpuks kohale jõudis.

Üldiselt ja kokkuvõtteks oli kogu see Pop-up ettevõtmine ju päris tore, kuigi veidi väsitav. Oleks tegelikult tahtnud, et juhuslikul või muidu vähem-julgel huvilisel oleks olnud keskuses peale näitusepiltide vaatamise midagi muud veel teha. Praegu jäi mul mulje, et need eestimaised koomiksihuvilised, kel isiklikke tutvusi polnud, tulid ja piilusid häbelikult natuke toimuvat ja siis lihtsalt hiilisid võimalikult märkamatult jälle minema. Raamatuid küll lehitseti, aga ausalt öeldes ma ei teagi, kas ja kui palju neid müüdi. Ise ju ostsin küll paar. See, et laupäeval käis kohal tuliuue kodumaise lastekoomiksi "Taevalaeka saladused" autor Anti Veermaa, kes jagas ka signatuure, jäi enamusel ilmselt üsna märkamata (kuigi sellest oli juttu Facebooki eesti koomiksi foorumis).

Aga muidugi ma loodan, et midagi huvitavat toimub Eestis edaspidigi. Töötoad igatahes annavad lootust, et ehk pandi nendega mõnes noores peas mõni idee idanema. Eks tulevik näitab.

Pop-up Koomiksikeskus I

2011-12-23T18:22:00.007+02:00

On the first week of December 2011 Finnish Comics Society was in Tallinn. With the Finnish Institute of Estonia they organized so-called Pop-up Comics Centre, a temporary place in the city centre, with 3 exhibitions, daily workshops, showcases and seminar. There were artists from different countries participating in Nordicomics Workshop; and comics organizers from 10 countries on seminar.

Detsembri alguses toimus Eestis ehk meie maa senise ajaloo suurim koomiksiüritus - 4. kuni 10. detsembril asus Tallinna kesklinna Rotermanni kvartalis Pop-up Koomiksikeskus. Lahti seletatuna tuli nädalaks ajaks Tallinna Soome Koomiksiselts ja pani siin koos Soome Instituudiga püsti paiga, kus oli üleval kolm näitust, kus toimusid koomiksi õpitoad nii lastele kui tudengitele, kus oli müügil raamatuid ja kus sai soovi korral teha kasvõi rinnamärke.

Siia saagu koomiksikeskus!

Üks näitusi, mis 3. detsembril üles rippuma sai, oli pisike ülevaade Eesti lastekoomiksist. Selle jaoks joonistasin isegi mina ühe neljaleheküljelise libahundiloo!

Lisaks sai seintele veel ka põhjamaine Nordiccomics-näitus ja suured väljaprinidid Soome sarjakuva 100-aastast ajalooga. Soomlased teatavasti arvestavad oma koomiksielu algushetkeks 1911. aastal ilmunud Ilmari Vainio raamatut "Professori Itikaisen tutkimusretki". Samamoodi arvestades on Eesti koomiks ju isegi vanem - Karl August Hindrey pildiraamat "Pambu-Peedu" ilmus 1906.

Vaade Koomiksikeskusele Rotermanni aatriumist.

Siin ja seal oli seintel tahvelvärviga alasid, kuhu sai kirja kõik vajalik.

Lisaks raamatutele sai soovija endale näiteks ka rinnamärke teha. Joonista või prindi, lõika välja, pressi kokku ja - valmis!

Betoonist interiööri ilmestasid ideaalselt kokkukõlksuvad etno.ee lebopadjad ja disaintoolid-lambid.

Keskuses oli võimalus ka väikeseks suupisteks.

Nordicomicsi töötoas kogunesid mitmete põhjamaade autorid, et reedeks üheskoos raamatujagu Tallinnast inspireeritud koomikseid valmis joonistada. Ruudukujuline raamat peaks olema veebruarikuiseks Riia workshopiks ilmunud, paar seesugust on juba varasematest töötubadest olemas.

Samal ajal õpetasid Petri Koikkalainen ja Joonas Sildre lastele ja tudengitele koomiksitegemise aluseid. Ehk kannavad need ettevõtmised (mis ka mitmel pool mujal Eestis toimusid) vilja ja mõni osalejatest sai püsiva koomiksipisiku? Ehk kusagil viie aasta pärast näeme...

Lisaks toimusid Keskuses ka kunstnikututvustused - igal näitas üks autor seinale oma pilte ja rääkis kõrvale oma loomingust ja loometööst.

Neljapäevane tutvustus toimus küll tunnikese varem, sest oli ju Soome Vabariigi iseseisvuspäev ja Linnan juhlat vajasid ka siinpool lahte vaatamist... :-)

Pärastpoole aga, kui Keskus kinni, toimus Kalamajas Sildrete koomiksipere kodus väike afterparty ühes eri maade koomiksikunstnikega. Selleks ajaks saabus lahe tagant kohale ka Soome koomiksseltsi pealik Kalle Hakkola isiklikult.

Ja nii lõppeski ettevõtmise esimene pool. Reedel ja laupäeval oli toimuv veidi teistsugune.

Tr!ckster Hellboy print

2011-12-23T00:50:00.003+02:00

Juulikuu keskel toimub USA-s San Diego linnas ingliskeelse maailma suurim koomiksfestival SDCC ehk San Diego Comic-Con. "Tänu" Hollywoodi ja mängudemaailma huvile on üritus muutunud nii massiivseks, et see on hakanud juba algset osalejaskonda, ehk siis koomiksitegijaid ja illustraatoreid häirima.

Sel aastal korraldaski grupp kunstnikke sealsamas kõrval alternativse ürituse Tr!ckster, mis suunatud just loomingulisele tegevusele ja kunstnike ning fännide otsesuhtlusele. Tundub, et asi läks väga hästi korda ja ilmselt jätkatakse järgmiselgi aastal.

Üks sealseid eksklusiivseid väljaandeid lisaks reale raamatutele oli ka järjekordne Mike Mignola print. Seekord oli prindiga kaasas ka "autentsustõend", mis vaat et veel uhkemgi. Printe tehti 150, pooled neist läksid hiljem müüki Mignola koduleheküljel. Prindi signeeris lisaks ka kolorist Dave Stewart, kes vist sertifikaadi ka kujundas.

Tänu Joshuale, kes üritust külastas, sain selle prindi endale minagi, ilma, et oleks pidanud netipoes õigeid sekundeid varitsema või hiljem Ebays seiklema. Eriti hämmastav on see, et minu eksemplar kannab numbrit #3/150!

Hellboy mälestusprint

2011-12-23T00:48:00.003+02:00

10. augustil 2011 tähistas USA lääneranniku koomiksipood The Comic Bug kolmeosalise Hellboy loo "The Fury" lõpuosa ilmumist signeerimisüritusega. Tegu siis kogu saagas üsna olulise peatükiga, mis oli ka viimane, mille pani paberile Duncan Fegrdo. Viimase Hellboy loo, mis alustab ilmumist aasta 2012 algupoolel, joonistajaks on taaskord üle pika aja autor Mike Mignola ise. Lugu "Hellboy in Hell" alustab ilmumist augustis 2012.

Ürituse puhul andis pood välja ka spetsiaalse signeeritud ja nummerdatud prindi. (Mis sisaldab tegelikult loo kohta parajat spoilerit...) Sain selle täna minagi, minu eksemplar kannab numbrit #306/333.

Aasta viimane koosjoonistamine

2011-12-20T23:57:00.005+02:00

Käisime ilmselt viimast korda sel aastal joonistajate blogi rahvaga Kalamajas koos joonistamas.

Olime seekord kuuekesi - Joonas, Elina, mina Meelis, Anni ja just Itaaliast õpingutelt koju pühi veetma saabunud Gerda.

Nagu ikka, ajasime juttu, jõime glögi ja sõime mitmeid asju, näiteks Gerda toodud tarkuseteradega kompvekke.

Mis joonistamisse puutub, siis tegime Joonase ettepanekul omamoodi "telefonimängu", kus lisasime edasiantavale paberiribale eelneva põhjal vaheldumisi teksti ja pilte, kuni tekkis midagi koomiksilaadset. Elina püüdis ka jõulukaarte joonistada.

Varsti jälle!

Kunstibussiga nukuilmas

2011-12-17T20:00:00.007+02:00

Tegin radikaalse liigutuse ja käisin sõitsin täna Kunstibussiga. Tegu oli siis Tallinna kui 2011. aasta Euroopa Kultuuripealinna ürituste raames toimunud ettevõtmisega, kus punane kahekordne buss viis 29-l laupäeval huvilisi eri kunstiharudega tutvuma. Seekordne sõit oli sarja viimane ja selle teemaks - animatsioon.

Läbi hõreda lörtsi sõitis buss Kalamajja, kus asub stuudio Eesti Nukufilm.

Esmalt näidati paari tudengifilmi, mida mina tegelikult juba seekordsel Animated Dreamsil ära olin näinud. Üks neist oli tolle linastuse ehk huvitavaim asi - "Kärbeste veski", mille autor Anu-Laura Tuttelberg oli ka ise kohal.

Kohal oli ka hunnik nukke ja rekvisiite sealt filmist. Tegelikult oli üllatav, et need ei olnudki hiiglaslikud, filmist jäi mulje igatahes hoopis suurematest. Tegelikult oli elusuuruses olnud vaid üks aken... ja surnud kärbsed. Nukud ise olid ka ikka päris šefid.

Stuudio üllatavalt tolmustel võtteplatsidel oli parajasti pooleli soome koomiksiautori Kati Kovacsi kirjutatud "Unustatud lugude ooper: Lisa Limone ja Maroc Orange tormakas armulugu".

Selline on siis rakis, mis võtab üles 3D filmi.

Ühes toas ehitati parajasti maju...

... kuuldavasti selleks, et need high-speed kaamera ees õhku lasta.

Teises toas tehti nukke. Igal pool silikoon, resin, pudelid, potsikud ja paberinutsakud... Tuttav pilt!

Nukkude originaalid tehakse tegelikult plastiliinist ja mitte näiteks polümeersavist. Mis tähendab, nad jäävadki tegelikult pehmeks. Neist siis kohe vorm ja edasi juba koopiad, milles vajadusel traatkarkass sees või mis, kui tegu peaga, seest õõnes, et mahutada silmamune ja muud vajalikku.

Edasi sõidutati huviliste hordid Vanalinna, kus Nukuteatri muuseumis toimus täiesti korralik giidiga ekskursioon. See on ikka päris tõsiselt moodne koht kogu oma interaktiivsuse ja liikuvate piltide ja eksponaatidega.

Väljapaneku klaaside taga leidus ka tõelisi vana kooli staare.

Päris lõpuks toimus veel töötuba, kus sai endale lihtsaid käsitöönukke valmistada. Mina aga tegin vaid fotokaga paar klõpsu ja väljusin pimedusse oma järgmisi olulisi asju ajama. See tähendab, koju ja kiirelt edasi tööle.

Veel paar raamatut, signatuur ja märke ka

2011-12-11T03:01:00.005+02:00

Otsin Pop-up Koomiksikeskusest selle viimasel eksisteerimispäeval tuliuue eesti koomiksiraamatu "Taevalaeka saladused", mille kohalviibinud autor Anti Veermaa ka ära signeeris. Olevat olnud esimene autogramm...

Teine raamat on lätlaste koomiksitööstuse "Kuš!" (tõlkes: Kuss!) sarja järjekordne raamat "Female Sectrets", 162 pisikest lehekülge, täis eri maade autorite naiselikke pildilugusid. Ja kolmanda andis mulle taas Dmitry, see on vene kogumik.

Lisaks väänasin seal ka aparaadi kangi ja tegin endale viis märki. Kõigil on tibid. Ei teagi, miks. Tegin, siis. Ilmselt lihtsalt katsetuseks - pole varem märgimasinaga kokku puutunud.

Varsti, kui võhm tagasi, tuleb ka põhjalikum piltidega ülevaade Pop-upis toimunust.

Raamatud Peterburist

2011-12-10T02:51:00.006+02:00

Ostsin täna Peterburi koomiksifestivali Boomfest korraldajalt Dmitry Yakovlevilt kolm nende endi kirjastatud koomiksiraamatut ja sain ühe pealekauba. Mingisugune vene keele oskus on õnneks veel säilinud, nii et ma püüan neid lähiajal lugeda.

Tegelikult on kaks neist tõlkeraamatud, üks originaalis saksa ja teine prantuse keeles. Lähemalt saab lugeda kirjastuse koduleheküljelt. Kolmas, originaal, räägib pildis ja tekstis nüüdsel Venemaal - Putini ajal! - avangardse kunstinäituse korraldajate üle toimunud kohtuprotsessist. Kõik kolm tunduvad olevat algusest lõpuni hoole ja armastusega tehtud ja toimetatud raamatud. Eesti keeles võiks ka selliseid ilmuda - meil ju ette näidata ainult üks tõsine koomiksiraamat - Satrapi "Persepolis", see aga keerati trükki toimetamisel totaalselt tuksi.

Dmitry Tallinnas Venemaa koomiksielu tutvustamas

Kõik on imeline

2011-12-10T02:32:00.004+02:00

Nägin Scott C originaale kevadel Pariisis Arludikis. Olid sama mõnusad kui arvasingi. Raamat "Amazing Everything" on ka muhe! Hea näide väikeste ideede toimivusest ja oma oskuste ja stiilipiirangute üliheast ärakasutusest. Tema "Draculade piknik" on mul juba pikka aega tööl desktopi-pildiks.

Pildil "Tee läks ümber" on kaks Manchesteri härrasmeest.

Louise Brooks

2011-12-10T02:24:00.004+02:00

Ebay on vahel cool koht. Leiad näiteks Louise Brooksi biograafia esmatrüki praegusest paperbackist odavamalt ja kui see kohale tuleb, on müüja oma kirjakese teipinud filimilindi jupi külge... Raamat ise on ka päris cool, siledaks lõikamata servadega ja fotosid täis. Pildil on ka Brooksi kõige kuulsama filmi "Pandora's Box" Criterion Collectioni DVD.

Kuu - III

2011-12-04T19:12:00.001+02:00

Selline asi ripub siis nädalajagu päevi koomiksikeskuse seinal...

Gorillaz

2011-12-03T02:40:00.003+02:00

I really think that's enough Gorillaz for me. They really aren't that interesting anymore. Sadly.

(Btw, their best song is Hong Kong.)

Kuu - II - veel paar sõna ja asi ise

2011-11-30T11:45:00.010+02:00

Tegin niisiis ühe 4-küljelise lastekoomiksi. Eks ta pigem selline katsetus ja iseenda proovilepanek oli, piisavalt lihtne ka, et mõistliku ajaga valmis saada. Teinekord ilmselt teaksin juba paremini, mis ja kuidas ja kaua ja millele aega läheb. Leheküljed on ruudukujulised, aga et asi kannataks ka tavalisele piklikule leheküljele panna, on allservas järjenumbritele viitavad loomapildid. Mis muidu pole asjaga üldse seotud ja võiksid vabalt ka olemata olla.

Kontuur on joonistatud 28 x 28 cm suurustena, alguses punase pliiatsiga, siis Penteli taskupintsliga üle. Kuna selline lehekülg ei mahu tervelt laiatarbeskännerisse, siis tuli skännida mitmes osas. Eriti palju jamamist tuli viimase küljega, kus ju ainult pilt.

Joonistasin ja skännisin arvestusega, et ca A4 formaadis trükkides oleks pildi suuruseks originaaliga võrreldes 2/3 - nii on joon peenem ja pilt tundub detailsem. See toimus tegelikult lihtsalt - skännisin 800 dpi-ga ja muutsin siis tiheduse 1200 dpi-le. Tulemuseks on 10000 x 14000 pikselit suured originaalid, mis 1200 dpi-ga trükkides mahuvad ilusti A4 lehele. Kvaliteedivaru on seega küll ja veel, vajadusel saaks kasvõi A0 300 dpi plakateid trükkida.

Värv on muidugi digitaalne, eks tegelikult see asi suures osas üks värvieksperiment olegi. Tegemisel oli väga-väga suureks abiks kogu see harjutamine, mida olen "Joonistajad koos" blogis teemapilte tehes õppinud. Stiil võib ju meeldida või mitte, aga see on just selline, mis mul blogipilte tehes käppa on kujunenud ja milles olen ma suuteline üsna kiirelt tulemusele jõudma.

Teinekord ehk teistmoodi.

Kuu - I - Making of

2011-11-29T21:32:00.010+02:00

Seoses nädala pärast algava Soome Koomiksiseltsi Tallinna-dessandiga pannakse Rotermanni keskuses üles ka kolm näitust. Üks neist näitab Eesti lastekoomiksit. Selle korraldaja Joonas Sildre küsis mult, kas ma ei sooviks lõpuks ehk ka osaleda ning midagi valmis teha. Hmm...

Suurendatud thumbnailid. Huvitav on see, et pisikeselt on kompat HOOPIS lihtsam paika saada kui õiges suuruses...

Tegelikult oli mul paari nädala eest esmakordselt tunne, et EHK isegi oskaks ühe kunagise idee enam-vähem talutavalt paberile panna. Varem pole sellist tunnet olnud. Asusin siis asja kallale ja nii täitusid paberileht lehe järel visandite, brushpenijoonte ja niisama sorgeldustega...

29. novembri hommikuks olid kontuurimata neli leheküljenumbri-looma, ühe pildi metsatukk ja paari pildi pisidetailid; peale viis ja pool tundi kestnud nonstop-nikerdamist sai kella nelja ajal viimane pilt valmis ning läks läbi interweebi trükikoja poole teele. Vist tuli isegi välja! Kõige hullem ei olegi.

Teekond 10000 x 14000 pikslise digipildini...

Šokolaadikook

2011-11-26T15:56:00.000+02:00

Näkk

2011-11-22T01:35:00.007+02:00

Suhteliselt naljaka tööpäeva lõpetuseks, kus lõbustasin kolleegi pisipõnni pisut joonistamisega, tegin kodus ühe kontuurivisandi värvimiskõlbulikuks. Selles mõttes siis, et nagu värviraamatupildiks. Haikala oli ka sel õhtul lisaks ponidele üks populaarne pilditeema, tõsi küll, mitte just väga vägivaldne variant.

Koomiksilaat

2011-11-20T22:58:00.023+02:00

There was a little comic book fair in conjunction with the "Animated Dreams" festival.

Kino "Artis" on koht, kus toimusid täna lõppenud festivali "Animated Dreams" loengud ja linastused. Käisin minagi ühel piletiga esinemisel, aga see rääkis põhiliselt animeeritud kirjaümbrikust, saksa huumorist pungil koledast pisidraakonist ja oli üldse ikka väga igav. "Coraline'i" (mis viimaste aastate üks huvitavamaid animafilme) loengutele lihtinimesi ligi ei lastud, kuigi seda oleks tahtnud tõepoolest näha-kuulda.

Filme ma ei vaadanud, kui välja arvata festivali viimane päev mil "Sõpruses" linastusid kohalike animatudengite 17 uut filmi. Paari autorit neist isegi tunnen, filmidest jäid kõige enam meelde nukufilmid - ühes jahvatati kärbestest jahu, tehti musta leiba ja toideti parte - "Kärbeste veski" (Anu-Laura Tuttelberg); teises moodustasid joodikud Raveli "Boléro" saatel kompositsiooni "Eine murul" (Erik Alunurm jt). See oli ikka üsna naljakas, peab ütlema. Ja eluline. Ning "Pööripäev" (Roland Seer) oma ruumiliste paberist objektide ja joonisanimatsiooniga oli väga-väga stiilne.

Niipalju filmidest, nüüd tagasi "Artisesse" ja laupäeva.

Kino fuajees oli väljas veidi nukke ja dekoratsioone uutest kodumaistest filmidest.

Aga tegelikult postitan ma neid pilte siin seetõttu, et teist aastat järjest toimus festivaliga seoses Koomiksipäev. Tähendas see kahte asja - ühte loengut ja väikest laupäevast koomiksilaata.

Müügilaudadele jõudis nii Soome Koomiksiseltsi raamatuid, sealhulgas ka uus Fantagraphicsi põhjamaise koomiksi kogumik (USA-s ilmub see alles märtsis 2012), aga ka hulk asju kohalike asjahuviliste isiklikest varasalvedest.

See, palju rahvast nende mõne tunni jooksul asja uurimas oli, sõltus sellest, mis parajasti kinosaalides toimus (või ei toimunud).

Aivar Meosel oli vanadest Kosmos Controli aegadest alles isegi virn Joonas Sildre sketchbooke aastast 1998, mida ka autor polnud kogu selle vahepealse aja jooksul näinud. Rariteedid!

Tegelikult oli valiku hulgas päris huvitavaid asju, eriti nood, mis pärinesid eelmainitud Kosmos Controli ajakapslist. Ise küll ostsin ainult ühe raamatu, see aga üsna uus ja soomekeelne.

Kuigi kokkuvõttes oli uudistajaid rohkem kui ostjaid, siis tegelikult leidis uue omaniku üsna hulk asju. Minu toodud seitsmest raamatust näiteks läks neli loosi ja üks (ning suurim neist) on ka põhimõtteliselt ilmselt reserveeritud. Suht' hea tulemus vist. Üsna palju küsiti eestikeelset lastele sobivat koomiksit, aga ega seda ju suurt võtta polegi.

Lisaks laadale toimus eelmainitud loeng, kus Roomas elav soome koomiksilooja Kati Kovacs ning eesti animarežissöör Mait Laas tutvustasid oma peagi valmivat animafilmi "Unustatud lugude ooper: Lisa Limone ja Maroc Orange tormakas armulugu". Kohal oli ka pappkast staaride endiga.

Peale loengut joonistas Kati Kovacs, kelle raamatud olid ka laadal müügil, mõned sigatuurid.

Vahelduseks päris huvitav laupäeva õhtupoolik oli. Nüüd veel pisut enam kui kaks nädalat ja kätte jõuab ilmselt suurim Eestis kunagi toimunud koomiksiüritus. Müümata raamatud rändavad edasi sinna - koguni nädalapikkusele ettevõtmisele nimega Pop-Up Koomiksikeskus...

Kingdom Come + Comicology

2011-11-19T20:08:00.006+02:00

"Kingdom Come" on 1996. aastal ilmunud DC Comics'i neljaosaline miniseeria, mille tegelasteks kõigile tuntud superherod, kuid mille tegevus toimub paarkümmend aastat tavapärasest tagapool. Seetõttu on Superman, Batman, Wonder Woman ja kõik need teised kangelased jõudnud kuldsesse kulturistlikku keskikka. Nüüd tuleb neil jõudu katsuda uue põlvkonna supertegelastega, kes, nagu kombeks, on vanemast generatsioonist lõdvame moraalse püksikummiga ja niiviisi valmis kõiksugu pahategudeks.

Sarja kirjutas Mark Waid, aga põhiline, miks see lugu ka supersukkpükstest muidu mööda vaatava inimese huvi äratab, on kunstnik Alex Ross. Tema guašiga joonistatud fotorealistlikud leheküljed on oma detailsuses äärmiselt muljetavaldavad. Ja kuigi peategelased on oma sihverplaadilt sageli nagu ühe ema lapsed, on kogu kupatus siiski oma üsna hullumeelse töömahuga päris muljetavaldav - juba tegelasi on siin tohutus koguses.

Ühesõnaga - sari ilmus neljas osas järjeloona, mingi aja pärast tuli kombekohaselt välja ka trade paperback. Sellele järgnes hiljem riburadapidi veel teisi uhkemaid väljaandeid, millel suurem formaat, karp või lisaköide taustainfoga.

Ja siin lähebki asi tegelikult huvitavaks. 1999. aastal ilmutas kirjastus Harbor Press esimese raamatu mõõtu ajakirja oma uuest sarjast "Comicology". Selle teemaks sai just "Kingdom Come" ning selle 272 lehekülge on tihkelt täis Alex Rossi sketše, koomiksilehekülgedel paistvate detailide lahtiseletusi ning tähestiku järjekorras kõigi tegelaste, nii vanade kui uute, taustade ja ajaloo ülevaateid. Ehk siis omamoodi "Kingdom Come" entsüklopeedia.

Nagu USA-s ja ingliskeelses koomiksimaailmas tänapäevani kombeks, teatavad kirjastused oma trükiplaanidest esmalt koomiksipoodidesse kraami levitava Diamondi kataloogi koostajatele. Nemad panevad siis kõigi kirjastuste plaanid kokku ja trükivad ära. Iga kuu alguses jõuab "Previews" poodidesse, kus siis poed ise, aga ka kliendid saavad esitada oma tellimused kaks kuud hiljem ilmuvatele raamatutele. Diamond kogub kuu lõpus tellimused kokku ja edastab kirjastustele.

Süsteem on tegelikult geniaalne - ette tellitud eksemplarid ostetakse garanteeritult ära ja nii teab ka iga väikekirjastaja, palju tal oma asja on üldse mõtet printida. Sama moodi oli seal kataloogis sees ka Comicology. Märkasin seda seal ka mina ning kuna mind huvitavad taustamaterjalid tihti rohkemgi kui asi ise, siis tellisin selle oma koomiksipoest ära. Raamat jõudiski õigel ajal kauplusse kohale ja jäi mulle postitamist ootama.

Siis aga sekkus DC Comics. Harbour Press sai juristidelt nn. cease-and-decist kirja, mis sisuliselt tähendab, et autoriõiguste rikkumine tuleb viivitamatult lõpetada ja kogu raamatu tiraaž hävitada. Põhjus ilmselt see, et DC-l endal oli tulevikus midagi samalaadset plaanis... Ja hävitatigi. Niiviisi said selle endale kätte ainult ettetellijad, need, kelle raamatud poodidesse enne ilmumispäeva laiali saadeti. Neid ei olnudki ilmselt nii väga palju. Tulemuseks on see, et tegu olevat kõige haruldasema KC-üllitisega, nii 100 dollari kandis liikuv Ebay hind räägib enda eest.

A üks koopia sellest raamatust on niisiis ka Eestis olemas.

Punamütsike

2011-11-16T04:59:00.000+02:00

Was just trying to desing a wolf, this is quick try-out image.

Kerli

2011-11-08T22:38:00.002+02:00

Manics

2011-11-04T04:20:00.009+02:00

Mulle meeldivad heade bändide best-of kogumikud, eriti veel siis kui mul nende albumeid varasemast suurt ei olegi. Antud juhtumil siis üks. Nägin ise Manic Street Preachersit vanadel headel ja ammustel aegadel Hultsfredi festivalil, polnud viga. Veelgi varem kui ma nende muusikast veel midagi ei teadnud, käisid nad oma stencil-T-särkides koledapoolsete fotodega NME-s ja MM-s mulle tegelikult närvidele, aga kui Richey Edwards ära kadus ja Selectist viimast ja lõigutud käsivartega intervjuud lugesin, läks asi juba huvitavaks. Tükk aega hiljem tulid juba mõned päris massiivsed ja heas mõttes kleepuvad raadiopopi lood, mida teab igaüks. Ja kuigi nende flirt sotsialismuse ja Fidel Castroga on minusugusele eks-sovjeedile üsna arusaamatu, siis muusikat nad teha oskavad.

Ühesõnaga - topeltalbum 2x19 singlilooga, pluss mitteanamorfne DVD, millel 41 musavideot. A muidu päris kobe pakend, umbes nagu kunagine Saint Etienne'i oma. Sisuks küll kahjuks ainult fotod, mingi essee bändi ajaloost oleks ka ära kulunud.

"Motorcycle Emptiness". Lõbus on vaadata, kuidas inimesed vananedes tüsenevad.

Walt Disney Treasures

2011-10-29T15:15:00.003+03:00

2001. aasta jõulude eel hakkas USA-s ilmuma metallkarpides DVD sari, mil nimeks "Walt Disney Treasures". Esimeses "laines" oli neli topeltplaati ja umbes nii asi ka jätkus - uued plaadid ilmusid reeglina detsembri alguses, igas patsahkamis 3 või neli karpi. Kokku ilmus 30 karpi ja üheksa "lainet", viimane neist aastal 2009.

Selle üsnagi eksklusiivse ja pigem animafriikidele kui laps-peredele suunatud sarja sünni taga on kaks meest - filmiajaloolane Leonard Maltin ja Disney vennapoeg Roy E. Disney. Sisuks on siin mitte kõigile tuntud täispikad animafilmid, vaid see kraam, millest kogu impeerium alguse sai - lühianimatsioon ning kunagised Disney telekanali saated ja seriaalid. Nii kuuluvadki sarja näiteks karbid kõigi Donaldi multikatega, Miki Hiire mustvalged ja värvifilmid ning sõjaaegne joonispropaganda. Muuhulgas on plaatidel ka pikka aega varjatud filme, mis tänapäeva moraali ja poliitkorrektsuse seisukohalt ebamugavad. Nii mõnegi olemasolu tahaks megakompanii ilmselt üldse unustada, aga siin plaatidel on nad olemas. Näiteks kasvõi juba Disney enda eluajal "Kolme põrsakese" filmis asendatud lõik, milles hunt juudist kaupmeheks maskeerub. Kõik see on väga haruldane ja ega muud varianti neid filme näha ei olegi kui just neilsamadel DVD-del.

Mina tollase DVD-friigina jõudsin õigel ajal reele hüpata ja nii on mul olemas ilmselt kõik animafilme sisaldavad osad, kokku 20 karpi ehk 40 DVD-d. Muu mind ei huvitanud. Kõigis metallkarpides lisaks plakati miniprint ja voldik ning ketastel hulgaliselt kõiksugu lisamaterjali intervjuudest taustu lahkavate dokumentaalideni.

Seega, neist karpidest leiab tohutu koguse klassikalisi joonisfilme, raudne enamus kõigist Disney lühifilmidest on neil olemas. Siit leiab isegi säilunud Alice'i ja Oswaldi asjad, millega Walt Disney tummfilmiaegadel oma karjääri alustas. Üks minu lemmikuid on aga "Tomorrow Land" - karp mis sisaldab Disney telesse tehtud saateid tuumaenergiast ja kosmoselendudest. Väga huvitav ja lõbus retrofuturistlik kraam, milles ka ohtralt animatsiooni. Üks neist - "Man in Space" tehti näiteks juba aastal 1955, ehk siis enne Sputnikut. Üks kosmoselennutemaatika lahtiseletajaid neis on näiteks legendaarne sakslane Dr. Wernher von Braun.

WDT sarja kettad on tõepoolest haruldased. Nad on ka nummerdatud, esimestel hooaegadel on numbrid stantsitud otse karpidele, hilisematel on karbis vastav sertifikaat. Tiraažid on seejuures väga erinevad. Esimese hooaja nelja plaati tehti võrdselt 150000 igaühte, üks suurimaid on ilmselt "On the Front Lines" 250000 koopiaga. Samas ei ole neis numbrites erilist loogikat. Donaldi kogumikke ilmus näiteks neli, numbrid neil järgmised: 165000, 125000, 50000 ja 39500.

Täiskomplekti võimalikke omanikke on seega võrdlemisi vähe. Kahtlustan, et tiraažide kukkumise põhjuseks olid Roy E. Disney ja firma juhtkonna tõsised vastuolud, põhjuseks raha keerutavate lipsumeeste kehvapoolne suhtumine sellesse, mis kogu firmale ju aluse pani - animatsiooni. Eks selle sarja, mis ju ilmselgelt polnud firmale mingisugune rahalehm, ja tolle looja peedistamine oli üks võimalusi sümboolse nimega mehele koht kätte näidata.

Filmiposterid 7 - Struzan

2011-10-24T19:24:00.003+03:00

Ükski jutt filmiposteritest ei saa olla täielik kui ei maini Drew Struzani nime. Legendaarne kunstnik, kelle tehtud nii Star Warsi kui Indiana Jonesi reklaampildid, on see viimane mohikaanlane, kes vahel veel tänaselgi päeval pintsli ja pliiatsiga sõprade filmidele postereid joonistab.

"Oeuvre", raamat, mis äsja välja tuli, sisaldab põhjaliku komplekti tema teoseid kõige kuulsamatest posteritest kuni üsna uute plakatiteni. Tegelikult ilmus selle nimega raamat juba aastate eest, uus on niisiis mõnevõrra muudetud kordustrükk. Vana oli tüki suuremas formaadis ja seetõttu mõnevõrra probleemne oma volditavate lehekülgedega, uus on mõõtudelt normaalne raamat ja niiviisi palju praktilisem trükis.

Aega on muidugi möödunud ja nii on siin näha hulk uusi asju - "Mist", "Walking Dead" ja "Cowboys & Aliens" näiteks. Igal pildil on oma lehekülg, asjad ei ole mitte kronoloogilises järjekorras vaid teemade kaupa, oma peatükid on plaadikaantel, plakatitel, trükistel, reklaamidel ja personaalsetel piltidel. Huvitav on igatahes sedavõrd laia loomingut näha. Tema Alice Cooperi albumikaas on näiteks ikka täiesti perfektne J. C. Leyendeckeri homage.

"Ouvre" on mahukas ja põhjalik pildikogumik. Kes aga tahab Struzani piltide tekkeloost ja tema enda arvamustest rohkem teada, peaks lugema teist raamatut, mis uuele sobivaks seltsiliseks - "The Art of Drew Struzan" Olen sellest siin juba mõne aja eest kirjutanud.

Värviraamat...

2011-10-18T15:12:00.003+03:00

Kolleeg Arpo ütles eile, et ma peaks hoopis värviraamatuid joonistama. Kas just värviraamatuid ja kas just joonistama, aga üldiselt oli tal muidugi täielik õigus.

Tal oli lihtsalt pisike tütar tööl kaasas, mul oli igav ja ma joonistasin neile värvimiseks kiirelt paar printsessipilti. Teine tuli parem ja palju detailsem, draakoniga ja puha, aga selle värvilist varianti pole ma (veel) näinud... :-)

Hellboy on surnud

2011-10-17T12:23:00.002+03:00

...aga pole häda, see pole veel päris lõpp. Lugu läheb järgmisel aastal Põrgus edasi, joonistajaks Mike Mignola ise. Ja vot kui see peatükk läbi, siis on tõepoolest The End.

Filmiposterid 6 - Kujutlusvõime kunst

2011-10-15T12:00:00.006+03:00

Tallinnas on olnud igasugu poode. Mingil hetkel oli näiteks Kaubamajaga samas hoones nurga taga väike plaadi- ja raamatupood. Nime ei mäleta, aga minu meelest tekkis samanimeline hiljem ka Ülemiste Keskusse, kusjuures müüdi seal igasugu võõrkeelseid iluraamatuid. Nägin just seal ka toda ligi viiekilost (4,7 täpsemalt) kobakat. Ei ostnud, aga lehitsesin ja meelde see jäi, isu tekkis ning nii sattus see hiljem mulle ka Ebays silma.

Ma ei kujuta isegi ette, miks selline raamat tehti. Tegelikult koosneb see ju kolmest varasemast eraldi ilmunud raamatust: "Science Fiction of the 20th Century: an Illustrated History" (1999), "Horror of the 20th Century: an Illustrated History" (2000) ja "Fantasy of 20th Century: an Illustrated History" (2001). Kogumik on aastast 2002 ja selles on 768 lehekülge teksti ja pilte.

Ma ei hakka isegi arvama, palju siin raamatus pilte on. Amazonis öeldakse, et 1300. Päris usutav number.

Pildikraam on tõepoolest võrdlemisi meeletu. Raamatute kaaned, koomiksid, ajakirjad... Ajakirjade kaanepilte on siin ikka päris kohutavas koguses, üks vanem kui teine, üks veidram kui teine. Selline muul moel ikka täiesti kättesaamatu pildimaterjal varsti peaaegu sajandivanusest meelelahutusest on ikka üsna tähelepanuväärne, pole neid ju ilmselt ka eriti palju säilinud, odav ühekordne ajaviide, nagu nad olid. Ja muidugi on siin raamatus ka hulgaliselt filmide plakatid.

Raamatus on ka üks naljakas, kuid ebaoluline trükiviga - horrori ja fantaasia osade tiitellehed on vahetuses. Aga muud pole häda midagi. Kui ma selle kõik kunagi ka läbi loeks ja pildid põhjalikult üle vaataks, siis võiks ennast ilmselt kõigi kolme žanri spetsialistiks lugeda. Aga ma kardan, et eluke saab enne otsa...

Filmiposterid 5 - Art of Noir

2011-10-14T12:00:00.003+03:00

"The Art of Noir" on päris suures formaadis raamat, otsast otsani Film noir plakateid ja lobby card'e täis. Kokku on neid 338, kõik varustatud selgitava tekstilõigu, mõõtude, päritolu ja tihtipeale ka kunstniku nimega, päris suur hulk neist ära trükitud leheküljel või isegi kahel. Üldse tundub, et kuitahes hea või halb järjekordne kõvakskeedetud kriminull ka polnud, plakat telliti alati tipptegijatelt.

Seetõttu ongi kogu selle raamatu pildimaterjal ühtlaselt väga kõrgel tasemel, seda mitte ainult USA, vaid ka teiste riikide osas. Üldse on siin plakateid mitmelt poolt, isegi Austraaliast, Jaapanist ja Soomest. Filmid ei ole seejuures mitte kronoloogilises järjekorras vaid jagatud temaatiliselt. Nii moodustavad tekst ühes järgnevate piltide ja selgitustega kokku päris põhjaliku ülevaate kogu film noir'i kuldajast, stuudiotest, näitlejatest ja lavastajatest - peatükkidel nimeks näiteks Thematic and Iconigraphic Elements of Film Noir või Prominent and Profilic Noir Writers. Ma ei kujuta ette, kuidas üks filmiplakatite ülevaateraamat saaks üleüldse veel parem olla.

Filmiposterid 4 - Täielik ulme

2011-10-13T12:00:00.001+03:00

Eelmainitud filmiplakatite sarjas on peale aastakümne-raamatute muudki ilmunud. Ulmefilmide kogumik näiteks, mis maksis Apollo Raamatumajas samuti 159 krooni, on poole paksem (mitte 2x paksem!!!) ja sama asjalik asi. Võib vist kindlalt öelda, et kõik olulised Sci-fi filmid on siin sees, paljud neist esindatud mitme näitena, mõni isegi veidra Poola plakatiga. Algust tehakse siin ikka juba päris-päris vanade asjadega, esimene film on vist aastast 1907. Siin on Méliès, Langi "Metropolis" muidugi, Musta laguuni koletis, apelsin, milles kellavärk sees; Barbarella, Flash Gordon, Star Wars ja isegi tuntumad superkangelased. Ei puudu ka Aelita, Solaris ja Stalker, Kubricku ja Ridley Scotti filmidest rääkimata.

Sooh - tiitellehte uurides tuleb välja, et kirjastus EVERGREEN on Tascheni tütarfirma! Vot siis.

Filmiposterid 3 - Hammer Horror

2011-10-12T12:00:00.005+03:00

Mul on tunne, et Hammer Film meeldib mulle pigem kui idee ja mitte niivõrd kui nood kunagised brittide B-filmid ise. 1934. aastal asutatud firma on ju põhiliselt tuntud oma paar aastakümmet hiljem alguse saanud gootilike horrorfilmide poolest. Peter Cushing ja Christopher Lee on tõelised hirmu-ikoonid; kõik need Draculad, Muumiad ja muud kollid on žanri kuldseks klassikaks sama palju kui Lugosi ja Karloffiga Universali filmid. Hammeri visuaaliat on hiljem korduvalt imiteeritud ja sellele austust avaldatud, kõige edukamalt ilmselt Tim Burton. Tema "Sleepy Hollow" on ka üks mu lemmikfilme, eks seetõttu olegi kogu Hammeri värk kuidagi eriti südamelähedane.

Hammeris oli turundus tihtipeale tähtsam kui film ise. Sageli sai asi alguse lihtsalt järjekordsest lollakast pealkirjast, millele siis kiirelt võimalikult odav käsikiri kokku klopsiti. Samamoodi tehti filmiposterid valmis reeglina juba enne filmi ennast. Nii olid need kunstniku puhas fantaasia ja see, mida pahaaimamatu piletiostja pimedas näha sai, ei pruukinud õues rippuva pildiga üldse sarnane olla. Sama lugu ka tagline'ides välja hüütud lubadustega. Aga keda see huvitas, kunstnikke veel kõige vähem - peaasi, et pappi tuli. Tänapäeval on asi muidugi muutunud ja need üsna odavalt trükitud paberilehed on muutunud ihaldusväärseteks kogumisobjektideks.

Just selliseid plakateid ongi täis "The Art of Hammer". Pooleteisekilose raamatu alguses on mõneleheküljeline lugu stuudio ajaloost ja siis edasi tulevad puha pildid, jagatuna aastakümnete kaupa hunnikutesse. Alustatakse viiekümnendatest, sest stuudio algusajast lihtsalt pole arhiivis plakateid säilunud. Enamus filme on minusugusele täiesti tundmatud, kuid siin on ka tõelisi legende, oma pika kasvu tõttu horroržanri takerdunud Chris Lee Draculad eelkõige.

Suure osa neist plakatitest joonistas valmis kõigest käputäis stuudiot teenindava reklaamibüroo palgal olnud kunstnikke. Näiteks Tom Chantrell tegi kõigi Hammeri filmide briti posterid 60ndate keskpaigast järgmise kümnendi keskele välja, sealhulgas selle, mis ülevalpool näha. Lõpupoole tuleb sisse juba ka fotokollaaže, aga joonistus jääb siiski domineerima. Kuid ka fotode hulgas on pärleid, näiteks seesugune aastast 1968 ja USAst: naisterahva suust dekolteeni ulatuv mustvalge foto, kaelal kaks roosat plaastrit ja all kiri: "Dracula Has Risen From The Grave" (Obviously).

PS: kuna ma olen üks haige raamatufriik, siis ostsin ma sellest raamatust kaks koopiat - esimesel oli lihtsalt üks leht rebenenud, kuigi raamat saabus kiles. (Pilt rebendist on siin.) Muidu pole tal häda midagi. Ja nii ongi mul nüüd üks üle. Keda huvitab, võib uurida, mis see out of print raamat praegu USA ja UK Amazonides maksab. Oleksin enda omast valmis ca 20 euroga lahti saama... Odavamalt pole nagu erilist mõtet, aga siis saaks midagi uut asemele osta.

Filmiposterid 2 - Kolmekümnendad

2011-10-11T13:24:00.004+03:00

Juba vanadest aegadest peale oli Viru tänava otsas raamatupood. Vene ajal sai sealt Saksa DV importi, moodsal ajal kõrgus samas Apollo Raamatumaja. Enam seda seal ei ole. Kuigi mingil hetkel reformiti sealne struktuur kuidagi imelikuks, nii, et uutest raamatutest enam eriti sotti ei saanud ja allkorrus paistis olevat ainult turistidele sihtud, oli tegu ikkagi päris hea poega. Ostsin sealt minagi nii mõnegi huvitava asja, mida mujal poodides ei näinudki. Näiteks nii head Tascheni valikut pole Tallinnas enam kusagilt leida.

Eriti hea oli sealne filmiosakond. Ma ei tea, miks, aga peale raamatumaja surma pole ma edasikestvates Apollodes enam kaugeltki samaväärset sisu leidnud. Konkreetne näide - seal oli riiulis rida mõistliku hinnaga (159 krooni) eri aastakümnete filmiplakateid koondavaid kogumikke. Valik algas kolmekümnendatega ja läks minu mäletamist mööda peaaegu tänapäeva välja. Ise ostsin neist kokkuvõttes ainult ühe - "Film Posters of the 30s" - ja kahetsen nüüd kergelt, sest paar tükki neist olid vähemalt veel väärt omandamist.

Aga pätsuaegsest plakatist pajatav raamat oli neist kindlalt kõige kobedam. See oli ju aastakümme, kus filmikunst tõeliselt tuule alla sai. Helifilm muutus üldiseks, tuli värv, sealhulgas kolme-riba Technicolor oma ületamatu värvidemänguga, Walt Disney viis animatsiooni tänaseni kestvatesse kõrgustesse... Plakatid olid toona reeglina joonistatud, mis teeb neist veel eriti mõnusad.

King Kong, Greta Garbo, Võlur Oz, Tuulest viidud, Dracula, Leni Riefenstahl, M, Robin Hood, Tarzan, Marxi vennad, Suurlinna tuled, Marlene Dietrich... Igal plakatil oma lehekülg, olulisematest filmidest mitu näidet. Päris hea raamat. Päris hea sari.

Filmiposterid 1 - B-filmide rünnak

2011-10-11T12:59:00.003+03:00

Mul on kuri plaan teha sel nädalal rida postitusi filmiplakateid sisaldavatest raamatutest... Hakkan siis peale.

Alati ei tasu raamatut kaane järgi hinnata. Pehmekaanelise "Attack of the "B" Movie Posters" kaas on tõeliselt rõve, aga sisul ei ole viga midagi. Tegu on siis 14. osaga temaatiliste plakatiraamatute sarjast, mille koostajaks omaenda arhiivi põhjal kaks kollektsionääri ja millest peaks ilmselt saama täpsemat infot aadressilt http://www.emovieposter.com. Raamatud muidugi ammu out of print ja ilmunud üle kümne aasta tagasi.

Aga, jah, koleda kaane taga on korralik sisu. Ma ei tea, kas 280 plakatit aastatest 1923-1996 on palju või vähe, aga tundub, et just parasjagu. Filmid on suures osas tõeline B-klassi kraam ja plakatid tihti naljakalt skandaali-õhutavad, aga näha on neil vahel ka tuntud nägusid (Lugosi, Bardot, Price, Grier). Ja see, kuidas ja millega on läbi aegade püütud rahvast kinno saada, on omaette hea pilguheit tolleaegsesse maailma. Tõmbenumbriteks pole sugugi ainult 50-jala pikkune naine, natsid, Dracula või Frankensteini koletis, vähemalt sama hirmsad on ka suure dekolteega naisvangid, mustanahalised vennad-õed ja loomulikult teenagerid. Oi, need teenagerid olid ikka ühed hirmsad-hirmsad olevused!

Rahvuslik Geograafia

2011-10-09T22:36:00.005+03:00

At the beginning of this month the first issue of Estonian version of National Geographic Magazine was published...

Arvestades, kui kiiresti kadus lettidelt eestikeelse "National Geographicu" esmanumber, pole selle ajakirja ilmumine enam mingi uudis. (Väidetavalt trükiti 12000-le veel 3500 tükki juurde.)

Eks see NC on olnud siin Eestis ju alati tuntud ja teatud. Kes ise pole lugenud, teab ilmselt ikkagi legendaarset Priit Vesilinnu artiklit olümpiaeelsest ENSV-st. Isegi ostsin kunagi ammustel aegadel Raekoja platsi antikvariaadist ühe numbri, milles põhilugu Vesuuvist ja tuhast välja kaevatud roomaaegsetest linnadest. Keelt ma ei osanud, aga pildid olid igatahes väga huvitavad. (Mis lisaks tegelikult tähendab, et NC ei olnud ikkagi vene ajal keelatud, nagu eelmainitud härra ajakirjas väidab. A seda peaks veel kontrollima. --- Lisandus: aastal 1980 oli see mõnele eesti perele isegi välismaa sugulaste poolt tellitud. Niipalju siis keelatusest.)

Ja nüüd siis on ka eestlased nende rahvaste seas, kellel võimalus kollase raamiga ajakirja oma keeles lugeda. 1995. aastal alustas esimene - jaapani - tõlkeversioon, nüüdseks on neid 34. Oleme seega oma pisikese rahvaga päris eksklusiivses klubis.

Ajakiri on igatahes igapidi asjalik, isegi reklaamid on selles Eestis trükitud ajakirjas nagu päris. Mulle tegelikult meeldib, et siin ei olegi midagi väga päevakajalist, ilmselgelt võib selle koos tulevaste aastakäikudega riiulisse panna ja millal tahes üle lugeda. Mulle meeldib igati omal kohal olev artikkel National Geographic Society ajaloost. Huvitav on ka lühendatud arhiivilugu 1938. aasta Läänemere ringreisist, mida illustreerivad 1924. aastast pärit fotod.

Tegelikult on sellise ajakirja tõlkimine-toimetamine ja üldse kokkupanek ilmselgelt üks tõeline peavalu. Ma tõesti loodan, et see jääb ilmuma, et ostjaid ja reklaamiandjaid jaguks ka edaspidiseks. Näeb siis, millal saab eesti toimetus hakkama veel eriliselt võimsa teoga ja ajakirja vahele jõuab mõni lahtine maakaart. Ei taha mitte mõeldagi, kui palju sellise tõlkega veel tööd on...

Miki Hiir Tallinnas

2011-10-03T23:22:00.009+03:00

There was a 3-part story in Scandinavian Disney magazines earlier this year where Donald Duck visited Tallinn. Now it's published in Estonia, under an unbelieveably crappy cover, and without any kind of enthusiasm or publisher's effort. I'll write a couple of words here about what I think about this and Egmont Estonia.

And why didn't they use this cover?!?!?

Ühesõnaga - Egmont Estonial oli ilmselt maailmaajaloo ainus võimalus ilmutada Disney koomiksilugu, milles Donald, pardipoisid ka onu Robert Tallinnas koos Vana Toomaga varandust otsivad. Selle asemel, et teha sellest sündmus või vähemalt anda asi välja vääriliselt ilusa ajakirjana, kasutades kasvõi Taanis ilmunud Oleviste kirikuga kaanepilti, suutsid nemad kokku keerata ühe ikka eriti koleda asja, pakendades selle veel kilekotti kahtlast rohelist löga sisaldava plastmassjunniga.

Egmont Estonia (firma, kust mina ei tea ega tunne mitte ühtegi inimest) ei ole kogu oma tegevusaja jooksul välja andnud peaaegu ühtegi raamatut, mis mind oleks huvitanud. Ostnud olen neid vist ainult kaks - ühe Barbucci/Canepa loodud sarja "Witch" koomiksiraamatu ja "Inkade kulla". Nad ei kirjasta mitte kui midagi neile, keda huvitab klassikaline animatsioon või Disney koomiksite ajalugu. Isegi geniaalselt joonistatud vanu häid "kuldseid" Disney lasteraamatuid mitte. Mis veel kurvem, nad ei tegele ka vähimalgi määral enda lugejaskonna kasvatamise või harimisega. Lihtsalt lajatavad oma kesiste arvutioskustega kokku mingid trükifailid ja - ongi järjekordne tarbekaup tehtud. Nagu teeks orjatööd - ei mingit emotsiooni, ei mingit huvi, ei mingit ambitsiooni. Kurb.

Joonistatud reklaamid

2011-10-03T19:58:00.005+03:00

Koomiksite kasutamine reklaamis on ju igapidi loogiline liigutus ja seda ongi tehtud juba kaua aega enne Madis Otsa ja Marko Kekiševi. Moodne pildisari sai alguse USA-st ja seal ilmselt algas ka populaarsete tegelaste ja nende autorite ekspluateerimine reklaamitööstuses. Nüüd on sellest kõigest ilmunud üks päris asjalik raamat.

Seattle'is baseeruva Fantagraphicsi kirjastatud "Drawing Power: 1870s - 1940s, A Compendum of Cartoon Advertising" on suur ja ilus raamat, mille reljeefsete kaante vahel on sadade kaupa antiikseid reklaame. Enamus neist on pärit ajalehtedest, kuid on ka muud - ajastule iseloomulikke kuivatuspabereid, postkaarte, pakendeid, märke, voldikuid ja noodiraamatuid. Nagu nimi näitab, on selle raamatu materjal pärit 2. Maailmasõja eelsest ajast. Raamat algab pikema esseega ja jätkab siis oma teekonda läbi aastakümnete ja autorite.

R. F. Outcault on see mees, kes mõtles välja moodsa koomiksi alustatalaks loetud Yellow Kidi. Too kollases ürbis kiilakas aguli-naga sai tegelaskujuna hämmastavalt populaarseks ja pani tegelikult aluse kogu järgnevale koomiksitööstusele. Outcault ise tüdines küll varsti firmale kuuluva tegelase vorpimisest, lõi uue ja väikekodanlikuma tegelaskuju - Buster Browni - ja asutas tagatipuks omaenda reklaamiböroo, kus tootis elu lõpuni tuhandeid reklaame. Temalegi on pühendatud omaette peatükk.

Aga siin on ka palju teisi tuttavaid. Winsor McCay näiteks, või Dr. Seuss, too kuulus sõnaosav lasteautor. Miki Hiir ja Popeye, Gumps ja Jigs, pesapallurid ja näitlejad, sõjaaegne riigilaen, autokummid ja maisihelbed... Ja muidugi tubakas! Leheküljesuurune koomiks räägib näiteks perekonnast - isa, ema, poeg ja tütar, kes lähevad 1934. aasta maailmanäitust vaatama. Seal on nii palju näha ja omal nahal proovida! Aga lapsevanemad on ju peagi väsinud. Siis aga kohtub pere tuttava energilise abielupaariga, kes soovitavad lõõgastuseks paari mahvi suitsu. "...and they smoked a Camel." Ja peale seda on isa-ema nagu uued inimesed ning jätkavad ringitõmbamist ka siis kui lapsed juba hotellitoas Une-Mati kaisus. Isegi mehaaniline näituserobot sutsetab Camelit. "Get a Lift With a Camel!"

Huvitav ja mitmes mõttes poliitiliselt ebakorrektne pildiraamat. Muuseas, tulemas on ka teine osa, mis jätkab pildimaterjaliga superkangelaste tekkeajast päris tänapäeva välja.

Inimsööjataim

2011-10-02T16:49:00.004+03:00

Work in progress. Esimene variant järjekordsest blogipildist, vaevalt, et see viimaseks jääb - värvid vajavad timmimist. Põhineb tõestisündinud juhtumustel pisikeses Virumaises kasvuhoones.

Amazonist saabus pakk...

2011-09-28T14:52:00.003+03:00

Viimane raamat, mis mulle Amazonist saabus - "Caniff" - oli oma suurusele ja paksusele vaatamata kasti lahtiselt sisse visatud ja paari õhukotiga kindlustatud. Tulemus - 3 cm paksu raamatu KÕIK nurgad loppis ja KÕIGI lehtede KÕIK nurgad kortsus. Ja esimeses endpaperis rebend. Uskumatu. Aga vähemalt saadeti juba protesti peale uus koopia. Eelneva valguses oli ju kena karpi avades näha, et Craig Thompsoni "Habibi" kiletati kindlalt papptahvlile.

Ja nüüd lugema!

(Täpsemalt: 672 lehekülge on päris palju ja reaalselt asub see eepos mu lugemisjärjekorda...)

Cyril Pedrosa

2011-09-25T02:39:00.003+03:00

I had three Cyril Pedrosa books with me on Helsinki Comics Festival 2011. I thought that maybe the paper of American edition of "Three Shadows" is not suitable for brush pen, so I took with me two more books I have, one of them "Integral", another one a children's story which style I really-really like.

He had Pentel, but the main drawing tool for all the signatures I saw him doing was some sort of Japanese fountain pen. And - instead of drawing to one of my books and just signing the others, he drew to all of them!

Helsingi Koomiksifestival 2011

2011-09-24T18:48:00.034+03:00

This posting is about our visit to Helsinki Comics Festival 2011. Helsinki is some 80 kilometers from Tallinn and the language is similar, so it's easy to make a day trip with the boat - It will be a long day with the early start, but we'll be back home at midnight.

Nagu ikka septembris, toimus ka sel aastal Helsingi Koomiksifestival. Seekord olid päevadeks 16 - 18 ehk reede - pühapäev, toimumiskorra järjenumbriks 26. Soomlased loevad oma koomiksi algushetkeks pildiraamatu "Professori Itikaisen tutkimusretki" ilmumist aastal 1911. Seega tähistasid põhjanaabrid sel aastal oma koomiksiajaloo väga ümmargust aastapäeva, loomulikult oligi just see festivali peateemaks. Teine teema, millega nii mõnigi külaline ja esinemine haakus, oli seekord Briti koomiks.

Minu isiklik festivalikülastus jäi tavapäraselt ühepäevaseks. Hüppasime väikese 6-2 seltskonnaga (kaks meist shoppas niisama linnas ringi) Helsingist läbi laupäeval, mil tundusid toimuvat kõige huvitavamad ülesastumised. Nii oligi, kuigi tegelikult ei olnud eelnevalt filtreeritud ja prinditud ajakavast just väga palju kasu - lõppkokkuvõttes sai käidud ainult kolmes toimumiskohas - Peatelgis, Väikelehetaevas ja Postimuuseumis.

Samal ajal mujal

Nii jäid nägemata tegelikult kõik soome autorite ja koomiksite intervjuud ja paneelid, samamoodi ka näitused. Tagatipuks tundus, et briti autorid ja koomiksiuurijad olid kohal vist ainult reedel, sest laupäeval ei paistnud neid enam küll kusagil. Ja nii tundubki takkajärgi, et tegelikult õnnestus festivalil pakutust näha ainult pisikest osa.

Ka shoppamine jäi isiklikult mul üsna kesiseks, enamus huvipakkuvaid asju jäidki lõppkokkuvõttes ostmata. Skoorisin ainult kolm raamatut! Teised olid selles osas märkimisväärselt edukamad - tagasi tuldi nii Nausicaa täiskomplekti kui Piraat Isaaci, Härra Jeani ja Spiroudega. Samas, ikkagi - sai tervitada mitmeid tuttavaid, õnnestus näha kahte vestlust ühe maailma parima koomiksiautori Cyril Pedrosaga, saada tema signatuurid koguni kolme raamatusse ning vestelda pikalt suurima festivaliüllatuse - väikese müügileti taga askeldanud briti Nobrow kirjastuse ühe asutaja ja eestvedaja Sam Arthuriga. Nii et üldiselt võttes läks väsitav laupäev ikkagi üsna korda.

Ja nüüd väike fotoreportaaž pisikeste lisakommentaaridega.

Sõitsime Helsingisse 7:30 laevaga, mis klappis päris hästi - festival avati kell 10. Teist aastat toimus põhitegevus Lasipalatsi taha platsile püstitatud telgis, kus olid nii müügiletid kui väike lava intervjuudeks.

Laupäeva hommikul oli muidugi veel rahvast vaid mõõdukalt liikvel, kuid üldse külastanud tasuta ligipääsuga kolmepäevast ettevõtmist suisa 25 000 inimest! Tegimegi siis alustuseks kohe saalile ringi peale ja vaatasime üle, mida pakutakse. Ostlemine sai esialgu hilisemaks lükatud.

Üldiselt oli soomlastel tõlgetele ja välisalbumitele lisaks müügil päris palju uut ja huvitavat kodumaist kraami, näiteks vanadel rahvajuttudel põhinev morbiidselt mustvalge "Perkele" võiks olla huvitav lugemine. WSOY pakkus lisaks mõningaid oma vanemaid tõlkeseriaale praktiliselt võileivahinnaga.

Infoletil oli festarikataloogidele -särkidele lisaks ka raamatuid, sealhulgas Joonase "Maailma naba" soome väljalase.

Cosplay ja manga üleüldse oli seekordsel festivalil marginaalne ja pea märkamatu, aga vähemalt kolas rahva hulgas ringi flaiereid jagav koomiksipoe maskott.

Kogu festivali kõige šefim üllatus oli see, et oma müügilauaga oli kohal ei miski muu kui brittide väikekirjastus Nobrow. Too aastal 2008 asutatud kirjastus on lühikesele tegutsemisajale vaatamata endale juba väga kõva nime teinud. Pole ka ime, sest nende raamatud on tõepoolest nii vormilt kui sisult ülihead. Kohal oli, raamatuid müüs ja juttu ajas üks firma kahest asutajast, Sam Arthur.

Kui miski mind hetke koomiksimaailmas üldse tõsiselt kadedaks teeb, siis on see just Nobrow kogu oma kontseptsiooniga. Midagi sellist võiks ju täiesti vabalt ka Eestis olemas olla! Seda enam, et seesuguste raamatute turgu ei piira riigipiirid. Nende raamatud ei ole kaugeltki ainult koomiksid, tegu on üleüldse ilusa graafilse kraamiga, mille ainsaks kriteeriumiks see, et asi peab kirjastajale meeldima. Ja Nobrow meestel on hea maitse.

Olen nende kahest Luke Pearsoni raamatust siin blogis juba kirjutanud, otsige üles ja lugege. Kolmas on sel aastal veel ilmumas ja nagu kuulsin, tuleb see hoopis suurem ja mahukam. Vinge! Ostsin siis McBessi vinüülsingliga raamatu ja plaanisin hiljem osta veel teisegi, aga see müüdi vahepeal läbi. Pagan küll...

Seejärel istusime korraks Soome Instituudi inimestega maha ja ajasime natuke kohalikku koomiksijuttu. Just selle asutuse eestvedamisel on viimasel ajal ka Eestis ühte-teist huvitavat toimuma hakanud, suurim ettevõtmine neist rahvusvaheline näitus ja antoloogia "Call It A Day".

Aga siis läks kiireks, sest veerand üks pidi Postimuuseumis algama Cyril Pedrosa etteaste. Tegu minu jaoks põhilise põhjusega, miks üldse festivalitee ette võtsin - tema "Kolm Varju" on üks šefimaid koomikseid, mida tean, seda nii sisult kui ka vaat et ületamatult pintslijoonelt. "Brigade Fantome" jälle on midagi sellist, mida ise heal meelel teeks. Kui oskaks. Nii ta siis istuski Postimuuseumi väikeses auditooriumis ja jutustas tõlk Kirsi Kinnuneni vahendusel oma elust, tööst ja tegemistest. Näitlikuks rekvisiidiks kulus hetkeks ära ka minu "Ring Circus"... :)

Tegelikult oli Pedrosa kohalolek Helsingi festivalil küllaltki kummaline, sest 16. septembril ilmus Prantsusmaal tema uus raamat, mitmeaastase suure töö tulemus - "Portugal". Igasuguse loogika kohaselt oleks ta pidanud olema ju Pariisis seda promomas. Aga ju olid kokkulepped ja see, et ka Soomes ilmus tema raamat, kahest "AutoBio"-albumist koostatud "Ekoloogiset", piisav põhjus Põhjamaale kohale tulla.

Igatahes oli kolmveerandtunnine vestlus huvitav, keegi kirjutas sellest soome koomiksiportaali ka päris põhjaliku ülevaate. Esinemise lõpus vastas ta paarile küsimusele, üks neist puudutas legendaarset Tintini sarja, mida ta kuuldavasti jälestavat. Enam-vähem nii ongi. Ma olen selles temaga üsna ühel nõul - ka mina ei suuda ennast kuidagi sundida Tintinit lugema, sest mulle lihtsalt ei meeldi Hergé kuidagi nagu kivistunud poose kujutav steriilne joon. Samas, nagu Pedrosa mainis, on sarnane creepy "puhta joone" stiil näiteks Chris Ware'i koomiksites täiesti omal kohal ja sisuga kooskõlas.

Postimuuseumis oli tegelikult ka üks näitus - Hahmoterapiaa, mille mina aga läbi muuseumilabürindi saali poole marssides täiesti maha magasin. Ei näinud ma ei eksponaate ega teinud seal pilte. Väga imelik. Niipaljukest me mujal toimunut tegelikult nägimegi, sest tee viis tagasi Peatelgi kanti.

Sealsel laval, mille helivõimendus küll kehvake - lähedalasuvate müügilaudade omanikele mõjunud müra väga häirivalt ja kliente-peletavalt, lava ees istujaile kostus madala ja kumisevana ning juba veidi eemal polnud võimalik enam midagi aru saada - tulistati non-stop rütmis pooletunniseid esinemisi.

Siin pildil hispaania Disney-kunstnik César Ferioli ja ilmselt ka soome kirjanik Leena Lehtolainen, kelle tehtud lugu olevat just festivali ajal "Aku Ankkas" ilmunud...

... ja siin liibanoni kunstnik, väga Satrapi-laadne Zeina Abirached, kelle "Pääsukese lend" just Soomes ilmus. Jäi ostmata ja signeerimata.

Siin tutvustab Soome Koomiksiseltsi pealik Kalle Hakkola uut Skandinaavia kogumikku "Kolor Klimax", mis just Fantagraphicsilt välja tuli.

Ja siin küsitleb legendaarne koomiksikuju Pitkämies (kes näeb ilma habemeta aastakümneid noorem välja)...

...flaami koomiksitegijat Olivier Schrauwenit. Temaltki ilmus just festivaliks Soomes veel üks raamat - "Mees, kes laskis habemel kasvada". Selles olevat paar lehekülge, mis ameerika omast "välja ununesid"!...

Ka tema signeeris peale esinemist kohe kirjastaja letis raamatuid. Ka tema signatuur jäi võtmata.

Siin aga esineb ameeriklane Stephan Pastis, kelle "Pearls Before Swine" ajaleheriba ilmub ka Soome lehtedes ja paistab sealmaal olevat päris populaarne. Ju siis on hea, kuigi stiililiselt mitte minu cup of tea.

Peatelgi kõrval oli aga veel üks telk - "Pienlehtitaivas". Ehk koht, kus kirju seltskond ise kirjastatud koomikseid, artbooke, minikoomikseid, plakateid, t-särke, märke, ehteid ja muud seesugust müüs.

Rahvast oli palju, nii siin kui sealpool lette.

Ka seal telgis toimus pidevalt esinemisi, mõnda oleks tegelikult võinud vaadata, aga, nagu ikka, olime sel hetkel mujal.

Kui aus olla, siis oleks tegelikult pidanud kogu sellesse virrvarri hoopis rohkem süvenema, sest isekirjastatud raamatute tase oli ikka üllatavalt kõrge. Pole kahtlust, et sealt oleks leidnud nii mõndagi huvitavat, pole kahtlust, et seal istus nii mõnigi tulevane koomiksikuulsus.

Kahtlustan näiteks, et sel pildil on keegi, kelle koomiksiblogi olen juhtunud lugema. Soomlased on nimelt massilised joonisblogijad! Näiteks siin on üks väga hea blog, täpsemalt selle festivaliülevaade - Wunderwald.

Telkidega oli tegelikult üks suur ja veider probleem, mis kuuldavasti häiris nii mõndagi kaubitsejat - nimelt kusti telgiseinad öösel sõna otseses mõttes täis. Nii võttis osalisi hommikul vastu räme hais, mis pikalt hajuda ei tahtnud ja mis muutis pärast ka telkide kokkupaneku üsna ebameeldivaks. Aasta varem seda probleemi polevat olnud...

Aga tagasi peatelki. Selle seintel oli väljas ka paar "näitust", näiteks "Call It A Day" leheküljed. Päris näitus (mis alustas oma rahvusvahelisi rännakuid kunagi Tallinna Solarisest) ise toimus küll Eesti Majas.

Lisaks soome poodidele ja kirjastustele oli festivalil esindatud ka üllatavalt palju välismaiseid pisikirjastusi.

Teiste seas olid kohal ka sõbrad lätlased oma Kuš! koomiksitega. Seintel nende kohal paistab moodsat briti koomiksit tutvustav plakatirida.

Peatelgis toimus ka teine Cyril Pedrosa etteaste, seekord pooletunnine ja mitte päris nii huvitav kui varasem. Õhkkond lihtsalt oli kaootilisem. Ka siin sattusid kolm eestlast juba päris etteritta, loodan, et see peaosalisele imelik ei tundunud... :) Teiste kunstnike kombel lisas ka tema peale intervjuud rohelisele taustale oma joonistuse.

Peale seda kolis ta WSOY letti autogramme jagama, sinna sappa läksime meiegi. Pildistasin nii mõnegi joonistuse sündi ja võtsin ühe kogu pikkuses telefoniga videosse. Sain minagi oma signatuurid kätte, aga neist peaks tegema pigem eraldi postituse. Kuigi paar joont tõmmati raamatutesse ka Penteli brush peniga, kasutas Pedrosa joonistamiseks põhiliselt mingit Jaapani sulepead. Kui vaadata, mida inimesed signeerisid, siis lisaks ühele paberile, kuhu tekkis rokokoolik meesterahvas, nägin põhiliselt kahte soomekeelset raamatut. Kahtlustan, et olin oma paari prantsuskeelse asjaga ilmselt ainus erand.

Samal ajal kui sabatasime Pedrosa signatuure, algas pealaval päeva kulminatsioon - Koomiksimaavõistlus.

Olen paari sellist varem näinud, ühte koguni Tallinnas. Põhimõtteliselt on tegu võistlusega, kus kunstnikud, kas siis ükshaaval või tiimidena, paarikaupa joonistamises jõudu katsuvad ja kus võitja otsustavad publiku poolehoiukisa detsibellid.

Seegi kord oli laval valjuhäälne Black Peider. Hirmus ja kõrvulukustavalt räuskav maskis olevus on tegelikult nunnu stiiliga koomiksikunstnik Petteri Tikkanen, kelle lugu oli ka "Call It A Day" kogumikus...

Ja nii ta läks, et võitjaks sai seekord lõunanaaber Sabine Moore!

Auhinnaks sai ta ahjusooja koomiksikogumiku "Kolor Klimax", mis, nagu Peider märkas, sobis tema rõivastusega oivaliselt kokku. Kahjuks oleks hea pildi tegemiseks pidanud paar meetrit paremal pool viibima...

Nii nagu jõukatsumise tseremooniameistrid lavale saabusid, niiviisi nad ka lahkusid, Petri Koikkalainen Peideri jõulistest kätest kantuna.

Ja mida's meiegi. Elina ostis veel päris viimasel hetkel Pedrosa uue ökoraamatu ja sai sellesse signatuuri - kell sai kuus ja üritus pandi tolleks õhtuks kinni. Raamatulett, mis mind huvitas, oligi juba kinni kaetud, tuttav kunstnik kadunud ja nii jäigi mul üks huvitav asi ostmata. Ehk kunagi hiljem... Hulkusime ja istusime veel veidi linnas, mis laupäevaõhtuselt välja surnud ja igav, käisime imekombel avatud toidupoes ning suundusime siis sadamasse. Laev startis kell 21:30, kahe tunni pärast olime Tallinnas ja kesköö paiku kodus. Järgmisel aastal ehk uuesti!

Festivalisaak: kõigest kolm raamatut, üks (mille vahel vinüülplaat) UK-st ja kaks Soomest, neist omakorda väiksem trükitud... Tallinnas ja suurem Riias; Kuti Kuti seltskonna ajalehe suureformaadiline juubelinumber ja kolm Nobrow promopostkaarti.

Koolijüts

2011-09-23T02:30:00.001+03:00

Joonas mõtles sellise teema joonistusblogisse - Koolijüts. No tegingi siis koguni kaks koolilast... Joon Penteliga, paber skännitud, värvid-rastrid digitaalsed.

Indy

2011-09-21T00:48:00.008+03:00

Retro-retro-retro... Leidsin sellise noorpõlve akvarelljoonistuse, mille mustvalge ajalehefoto põhjal tegin... Ma ei tea, peaks olema piinlik? Vist mitte, natsa ikka on objekti nägu.
:)

Väike koomiksiteater

2011-09-20T02:34:00.003+03:00

Kunagi selle sajandi alguses käis üks tuttav noor arhitekt korraks Prantsusmaal õppimas, kusjuures ei kusagil mujal kui Euroopa koomiksipealinnas Angoulêmes. Loomulikult külastas ta seal ka mingeid sellega alaga seotud kohti. Vähemalt arvan ma nii, sest tõi ta sealt kaasa pisikese promoraamatu nimega "Le petit théâtre de la bande dessinée" ehk "Väike koomiksiteater".

See raamat oli mul aastaid kadunud ja ma ei teadnud, kuhu ta võis saada. Nüüd selgus, et ta oli ühes selgitusteta kinniteibitud kastis koos hulga teiste raamatutega, Bilali, Manara, Prado, Pratti, Uderzo ja mitmete teiste seltsis. Ühel hiljutisel tuulamisretkel ilmus ta äkki välja.

Tegemist siis 2000. aasta jaanuaris ilmunud koomiksiga, mis ei räägi millestki muust kui koomiksižanri olemusest ja seesuguste pildilugude tegemisest. Ilmus ta 6000 eksemplaris Angoulême 27. Festivaliga seoses. Sisuks on optimistlikult kirjutatud ja päris lustakalt joonistatud hea lihtne ülevaade kõigest koomiksit puudutavast. Tõepoolest, siin tundub olevat juttu praktiliselt kõigest - nii sellest, kuidas ja kelle tegevuse tulemusena üks raamat valmib, millised on erinevad graafilised võimalused oma koomiksiloo jutustamiseks, millised on vajalikud tööriistad ja kuidas valminud lugu läbi kirjastuse, trükikoja ja poeleti lõpuks lugejani jõuab.

Mõtlesin isegi, et ehk oleks see hea ülevaatlik asi sisse skännida ja eesti keelde tõlkida, pole ju maakeeles olemas mitte ühtegi seesugust õpetust?... (Minu enda kunagine seesugune tekst on tänaseks ka küberruumist kadunud. Ja ehk ongi hea, see tuleks muidu moodsamaks kohendada.) Nüüd aga, kus raamat lõpuks jälle näpus, tundub, et 32 lehekülge oleks ikka liiga mahukas asi, et seda lihtsalt heast peast ja omast vabast ajast teha. Las siis jääb.

Piilupart, Miki ja teised

2011-09-18T21:24:00.010+03:00

There was only one Walt Disney comics collection published in Soviet Union - "Piilupart, Miki ja teised", "Duck, Mickey and the Others", Estonian collection of stories translated from Finnish "Aku Ankka" magazine (database link here). 1972 version was hardback, year later came softcover version, print run for both was 30 000. Looks like massive for nation of just a million people, but I think it's safe to say that most of them were read to shreds. There just weren't any books like this.

This summer I saw it the first time on sale, in second hand bookshop's festival tent. There were even two copies, one hardback, other softcover, the price for both was similar - 63 euros. I had hardback when I was little, and of course it eventually fell apart. But there was also one paperback copy in our home, and it survived to this day practically unread.

I found this book again a couple of days ago. Is it somehow symbolic, that this week there was a story in Estonian Mickey Mouse magazine, where Donald, Uncle Scrooge and others visited Tallinn.

* * *

Suvel Haapsalus käies toimusid seal parajasti Valge Daami päevad - etendused, tants ja trall. Müügilette täis tänavale oli püstitatud ka üks paaristelk, milles antikvariaat oma raamatud pakkus. Ja - üllatus, üllatus - leidsin sealt ka legendaarse "Piilupart, Miki ja teised". Tegu siis teatavasti AINSA Nõukogude Liidus ilmunud Walt Disney koomiksite kogumikuga. Nagu Disney andmebaasist nähtub, oli selles juhtumisi ka kolm parima pardikunstniku Carl Barksi lugu!

Tegelikult ilmus see raamat isegi kaks korda, kõvas köites aastal 1972 ja pehme kaanega aasta hiljem, mõlemal korral tiraažiks 30 000. Kõlab nagu jube palju, aga tegelikult loeti need raamatud ikka tõeliselt räbalaks, tänapäevaks pole korralikke eksemplare just palju säilunud. Tegelikult olevat mõningase loogika vastaselt pehmes köites raamat isegi haruldasem, seda just nimelt seetõttu, et need räbaldusid veel eriti intensiivselt.

Olen püüdnud uurida, kuivõrd tunnevad välismaa Disney fännid huvi tolle kuriositeedi vastu, pole aga selget vastust saanud. Aga nii või naa, mina nägin Haapsalus seda raamatut esimest korda vanaraamatute letis. Tegelikult oli neid isegi kaks - üks pehme ja teine kõvaköiteline. Ja kuigi hardbackil oli kaas lõhki, maksid mõlemad võrdselt 63 eurot.

Lugesin minagi väiksena oma kõva kaanega koomiksiraamatu pilbasteks ja veidi isegi sodisin seda. Ta on tegelikult veel olemas ja ilmselt võtaks peale õmblustöid jälle üsna raamatu kuju... Aga lisaks sellele oli meil kodus kapis veel teinegi eksemplar, pehme kaanega. Kukkus nii välja, et seda ei lugenud kunagi keegi ja kui üks kohatu klaaskommitükk poleks kaane külge kleepunud, oleks see raamat mul täna päris algsel kujul. Nüüd on kaanelt pisike värvitükk puudu.

Huvitav, et see raamat jäi mulle üle aastate näppu just sel nädalal kui "Miki Hiire" ajakirjas ilmus lugu, milles Donald, onu Robert ja teised Tallinnas käivad...

Inimjahiluba

2011-09-14T04:03:00.008+03:00

This is another drawing blog picture, based on an early seventies Estonian country song, called something like "Permit to hunt people". I have no idea how many versions of rabbit I made...

Hellboy The Corpse bust - 15

2011-09-11T16:57:00.004+03:00

That's what happens if unbaked statue is neglected for too long, even when in plastic bag.

Kalevala

2011-09-11T03:09:00.005+03:00

One of the big surprises in Helsinki's big Akateeminen Kirjakauppa bookshop was this book, as seen on the photo I took with my phone.

It's re-telling of Finnish national tale for children, reprint of the book from 1966, published by WSOY. The things that really made my jaw to drop were the illustrations by Aleksander Lindeberg. THEY ARE JUST TOO GOOD!!! It's just amazing. Real vintage illustrations from sixties! Shapes! Textures! No Photoshop! :-)

The only question for me was - as some of the illustrations are in black and white, is it the way the originals were drawn? Or were they also in color? Publisher says on it's page:

"Uusi laitos tehdään Lindebergin alkuperäiskuvista, joten se hehkuu ensipainostakin kirkkaampana." - "New printing is made from the Lindeberg's original images, so it glows even brighter than the original print run." So?...

I really hope to add this book to my collection one day. And why not to look around for another book with his illustrations, this one is about Russian fairy tales...

Mina, Mauri Kunnas

2011-09-10T23:46:00.009+03:00

Some words about the biography book I got from Helsinki, it's about Finnish children's book illustrator and comics artist Mauri Kunnas.

Ma ei tea täpselt, mis ajast ma Mauri Kunnase loomingut tean. Kindlasti sellest kui vene aja lõpuaastal tema kaks jõuluraamatut eesti keeles ilmusid. Tegelikult kahtlustan aga hoopis varasemat - mul on tunne, et nägin tema ülidetailseid ja lustakaid koerapilte korduvalt Soome TV igikestvas lastesaates "Pikku kakkonen". Tegelikult saigi ju tema esimene lasteraamat alguse just selle saate tellitud päkapikupiltidest. Nii või naa, tuttav tegija juba ammustest aegadest, eelmisel sügisel ostsin Helsingi Raamatumessilt ka tema ingliskeelse Kuningas Arthuri raamatu (väike jutuke sellest siin).

Nüüd Soomes suvisel koomiksiüritustel käies sattusin ühes pisikeses antikvariaadis peale paari aasta eest ilmunud Kunnase elulooraamatule. 15 eurot, mis vähem kui tema lasteraamatute eest küsitakse, oli ahvatlev hind ja nagu selgus, raamat, mille selle eest sain, on ikka üks tõsiselt hea tükk.

Mauri Kunnas (sünniaasta 1950) on maapoiss. Vaeste aegade paberipuudusele vaatamata sorgeldas ta joonistada juba pisikesest peale, lisaks tavalistele poisikeste röövli- ja indukamängudele. Õde-vend olid temast kümmekond aastat vanemad, nii oli ta pere pesamuna. Juristiks õppinud venna ja ooperilauljannast õe vahendusel jõudsid temani nii moodsad riided kui just toona esimesi tuure tegev beatmuusika. Kunnas ongi tänase päevani paadunud Biitlite fänn. Muusikat tegi ja teeb ta isegi, kuigi üsna varsti sai talle selgeks, et ega ta kitarriga väga suurtesse kõrgustesse ei jõua ja et tema ala on ikkagi joonistamine.

Nii ta siis õppiski graafilist disaini (sai kooli sisse kolmandal katsel), joonistas lehtedele karikatuure ja pidas plaane tuttavate eeskujul oma lasteraamat teha. Kirjastus ei võtnud tema päkapikupiltide peale just kohe tuld, kuid neid juhtus nägema lastesaate toimetaja, kes tellis talt jõulusaateks üle saja illustratsiooni. [Selgituseks - soome lastesaadetes näidati tihtipeale multikate asemel staatilisi-zoomivaid pildilugusid.] Honorar oli hea ja teretulnud, terve 1978. aasta suvi kuluski joonistades, värvimisel abistamas värske abikaasa Tarja. Peale eetrit tuli kohe ka kirjatamisleping. Asi oli lihtne, sest enamus pildimaterjali oli ju olemas. Nii sündiski "Suomalainen tonttukirja". Juba esimesel sügisel müüdi seda 16000 eksemplari, otsekohe algas ka Kunnase rahvusvaheline tõlkeautorikarjäär.

"Minä, Mauri Kunnas" annab päris hea ülevaate nii nimitegelase elust-olust, suguseltsi ajaloo pildis ja helis jäädvustamise hobist kui muidugi tema raamatutest. Siin on ohtralt fotomaterjali ja lapsepõlvejoonistusi, mis tihti vägagi vägivaldsed. Aga samas naljakad - nagu näiteks tema tegelastest kubisev pilt suurest lahingust indiaanlaste ja kahvanägude vahel, kus iga sõdalane kedagi torgib, tulistab, kägistab või tükeldab, olles samal ajal ise kellegi teise sihtmärgiks. Lisaks eluloole on siin omaette peatükid ka kõigist tema raamatutest kuni 2009. ilmunud "Robin Hoodini". 184-l leheküljel saab niiviisi igati hea ülevaate nii tema kasvamisest, kunstnikutöö algusaegadest kui ka kuulsusega seotust. Tõepoolest, päris chill ja mõnus raamat.

Ahsoo, Kunnasest ja tema edust ilmus mõne aja eest ka üks huvitav artikkel. Õpetlik lugeda, kuidas ka väiksesel maal saab joonistamisega edukalt ära elada...

Ajalehele tehtud illustratsioon, sellist Väinö Linna-teemalist koeraraamatut pole tegelikult olemas.

King Kong

2011-09-08T15:28:00.001+03:00

Batuman

2011-09-08T15:13:00.002+03:00

Hea raamat ei pea üldse olema suur ja paks. Piisab sellest kui ta on hästi kirjutatud, stiilselt joonistatud ning tekitab käes hoides mõnusaid ja positiivseid tundeid. Mari Ahokoivu "Batuman" on just selline.

Väike elegantne raamatuke kostümeeritud kangelasest, kellel suur sarnasus kõigile tuntud supersangariga, kes on aga kuidagi melanhoolne ja üldse mitte väga valmis kurjategijatele äsama, läheb hoopis sõbranna Kassnaise juurde oma kinnijooksnud elu ja hoolimatu poiss-sõbra Robini üle kurtma.

Kogu raamatu kujundus on jube ilus. Juba homage-logo on vaimukas. MA-l on väga mõnus ja elegantne joon, see, kuidas ta mustale lisaks vaid ühte värvi ja negatiivset ruumi kasutab, on samuti kuidagi eriliselt stiilne. Muuseas, temalt on üks lugu ka mitme lähimaa koomiksitegijate kogumikus "Call It A Day". Mari on joonistanud ja kirjutanud ka ühe soomekeelse koomiksiõpiku, aga see on kuuldavasti tänaseks päevaks igal pool läbi müüdud. Lombitaguses koomiksiõpiku-saidis "Drawing Words and Writing Pictures" on paar katkendit sellest küll ka ingliskeelsena näha.

Sibulapirukad!

2011-09-02T13:32:00.001+03:00

Sibulapirukad!!! Ema retsept, vedelavõitu tainas, mis õlis pruuniks hulbib ja mille sees on keedetud muna segamini võis praetud rohelise sibulaga. Ise tegin, esimesed tulid küll lopergused ja ogalised, aga hiljem läks märjast pihust tainaplömmide keevasse õlisse libistamine sujuvaks ja pirukad peaaegu ümmarguseks. Nämm!

Õunakook

2011-08-30T14:01:00.001+03:00

Ema tegi sünnipäevaks õunakoogi.

Keegi elas siin

2011-08-30T12:11:00.001+03:00

Tegelikult on päris mõnus kui vahel saab postkasti juurde minnes selliseid pilte teha...

Tekid

2011-08-28T14:00:00.007+03:00

Aastal 2003 ilmunud Craig Thompsoni "Blankets" on üks selle sajandi olulisemaid koomikseid. Autobiograafiline, meisterlikult kirjutatud ja joonistatud, on selle lugemine vaatamata mahukusele - ligi 600 lehekülge! - väga sujuv ja voolav elamus.

Nüüd, augustis 2011, ilmus sellest uus väljaanne, kõvas köites ja veidi muudetud (kandilisemas) formaadis. Selle põhjuseks muidugi Thompsoni uus pildiromaan "Habibi", mis on veelgi mahukam, mille kallal autor on tööd teinud alates 2004. aasta lõpust ja mis kuu aega peale uut "Blanketsit" ilmumas. (Tegelikult said õnnelikud huvilised mõlemat raamatut juba SDCC-l osta.) Kordustrükk on seega uue raamatuga samas mõõdus. See on küll minu spekulatsioon, aga paistab, et Thompson tegi oma varasema loo ameerika vihikute moodi formaadis, uus on aga pigem euroopalikus mastaabis lehekülgedega.

Igatahes on uus kõvas köites "Blankets", mis originaalkirjastajalt Top Shelf juba 12. trükk, hea põhjus kõigil koomiksihuvilistel see oma riiulisse muretseda. Seda enam ju, et see klapib ilusti kokku "Habibiga", mis ilmselt saab samasuguseks klassikuks. Ma ei ole küll kindel, aga tavaliselt ei tehta kõvas köites ilukirjandusest kordustrükke, hilisemad tulevad odavamad ja pehmekaanelised.

Loomulikult peaks sedavõrd olulised teosed olema kättesaadavad igas kultuurkeeles ja nii mõneski ongi, aga eesti keel nende sekka vaevalt lisandub. Lugema aga seda raamatut peaks.

PS: aastakümneid ilmunud ajakirjas The Comics Journal (mis alates 301. nubrist küll hoopis harvailmuv raamat) oli kunagi pikk ja põhjalik intervjuu Thompsoniga. Number on #268 ja seda peaks lisaks minule olema ka vähemalt Tartu Kunstikooli raamatukogus.

Jälle koosjoonistamine

2011-08-26T20:43:00.012+03:00

Kuigi suve lõpp paistab ja inimestel on aina enam kiirus taga - kes tööl, kes kolinud välismaale õppima, kes rabeleb siinsamas oma koolitöödega - tegime ikkagi ühe väikese õhtuse koosjoonistamise.

Seekordne uustulnuk ja aukülaline oli koomiksitegija Meelis Kupits, praegune lennundusproff, kes üheksakümnendate alguses "Meie Meeles" (veneaegse pioneerilehe "Säde" järeltulija) ja mujal ilmunud mitmete koomiksisarjade autor. Mina neist SuperJuliuse lugudest eriti midagi ei tea, aga tollased teismelised fännasid neid ilmselt kõvasti - olen kohanud mitmeid inimesi, kes neid lehtedest välja lõikasid. 25. augustil osales siis klassik meie joonistusõhtul. Ülaloleval pildil ongi tema, näpus Joonase lapsepõlvekodust pärit vihik kleebitud koomiksisarjaga.

A muidu sõime kooke, vatrasime juttu ja joonistasine niisama. Siin valmib Elina Kohvipausi-pilt JK-le. Pildi servas paistab minu kehvapoolne katse ühte šokolaadipildi kavandit kontuurida...

Joonas joonistas mingeid tegelasvisandeid, ilmselt palgatöö tarbeks... Õues, kusjuures, ei olnud üldse nii pime kui pildilt paistab.

Meelis joonistas mingit rongi, ka blogiteemana...

Sildrete järelkasv tegutses niisama kääride ja pliiatsitega.

Proovisime ka sketchbooke käest kätte andes üksteise pilte arendades JK maskoti-teemat aretada. Nalja sai, aga ega vist maskotti veel ei saanud.

Hero Complex Poster

2011-08-26T19:59:00.004+03:00

Peale pisukest PayPal-draamat jõudis minuni järjekordne Mike Mignola asjandus - seekord Hollywoodis toimunud filmifestivali Hero Complex Film Festival plakat, #48/100. Nagu numbrist näha, tehti neid sada tükki ja see on ju päris stiilne.

Eelmainitud draama seisnes selles, et maksin 21. juunil, 26. augustil lõpuks minuni jõudnud plakat postitati aga alles 17. augustil. Võib juhtuda, et üks eksemplar eksles teel kuhugi musta auku...

Roheline häärber

2011-08-24T15:03:00.005+03:00

London, 1899. Hulluarst doktor Thorne läheb Bethlehemi Psühhiaatriahaiglasse, et uurida ühte sealset kummalist patsienti - Thomas Below-nimelist vanameest, kes arvab, et ta on... maja. Saja-aastane Rohelise Häärberi klubihoone, mille seinte vahel on toimunud kõige kummastavamad kuritööd. Kuigi patsient olevat ettearvamatu ja hetketi purskavalt vägivaldne, läheb doktor temaga kongi vestlema. Ja kuuleb hullusärgis vanamehelt ühe uskumatu loo teise järel.

Denis Bodarti joonistatud ja Fabien Vehlmanni kirjutatud prantsuse koomiks koosneb kolmest albumist, originaalid on kirjastanud Dupuis, inglise tõlked brittide Cinebook. Brittidel on tegelikult hoopis kaks pehmes köites raamatut - ühes esimene, Assassins and Gentlemen, teises miskipärast koos kaks ülejäänut - The Inconvenience of Being Dead ja Murderous Fancies. Tulemust see suurt ei muuda. Või muudab?

Asi selles, et originaaliga võrreldes ilmneb üks kummaline asi. Võrrelda on mul hiljutise ülimalt vinges köites "integraaliga", kus koos kogu sari. Prantslased nimelt annavad viimasel ajal välja oma sarjade kogumikke, mis küll reeglina paistavad olema ühekordsed tiraažid - kes ostmisega üle paari kuu venitab, jääb ilmselt ilma. Mina seekord ei jäänud. Kuna tegu on väga kõva joonistajaga ja kogumikus on lisaks raamatutele veel ka visandeid, kavandeid ja pliiatsilehekülgi, siis oli see üsna ahvatlev ost.

Kolme albumi ülesehitus on sama - sissejuhatus, siis seitsmeleheküljesed iseseisvad krimilood ja lõpuks epiloogilehekülg. Huvitaval kombel on aga kogumik teistsugune. Teise ja kolmanda raamatu raamlugude 3-küljene intro ja lõpulehekülg on miskipärast suurest raamatust puudu! Selle asemel on esimese osa leheküljed paigutatud kogu lugu raamima. Pluss siis veel 23 lehekülge lisajoonistusi.

Sisust vast ei kirjutagi. Tegu on päris muhedalt kirjutatud heas mõttes klassikaliste krimilugudega, kokku on neid 16. Igati britilik vaib on neis sees. Joonis on muidugi ka ikka päris hästi õmmeldud, lennukas ja spontaanne, sobivas segus nii karikatuurne kui realistlik ja samas väga detailne ning väljendusrikas. Hea raamat, ühesõnaga.

Vabaduse Laul 2011

2011-08-21T11:11:00.017+03:00

20 years ago, on August 20th 1991 Estonian Republic regained it's independence, when freely elected and last Soviet-era parliament declared that the CCCP occupation is finally over. Estonia got through the collapse of the Soviet Union with minimal human losses, the way Estonian politics, dissidents and cultural elite acted on those years was pretty much exeptional. That was our Singing Revolution... And it may look however it is from the outside, Estonians were the people who broke the crumbling Perestroika era CCCP with their sneaky border-pushing politics. Or, quite ironically, the seeds of the death of USSR were planted with tragic Molotov-Ribbentrop pact on 1939...

So, yesterday there was a big musical event in Tallinn, on our Song Festival grounds - Vabaduse Laul 2011 (Freedom's Song 2011). Estonian artists plus some guests from the countries who were the first to recognize our restored independence. For some reason the first of those countries - Iceland - was missing, if we don't count Iceland's president Ólafur Ragnar Grímsson, who was there and made a speech. But today is Iceland's Day in Tallinn anyway.

Pretty cool event, reminded to me and all "the old people" late Rock Summer festival, where we saw on our homeland bands like The Jesus And Mary Chain, Blur, Inspiral Carpets, EMF, Mercury Rew, Pil, The Shamen, Big Country, Levellers... Oh, the nostalgy...

Kimmo Pohjonen (Finland)

Renārs Kaupers from Brainstorm (Latvia)

Ewert Sundja from Ewert & The Two Dragons

president Toomas Hendrik Ilves

Vaiko Eplik

Mari Boine (Norway)

Robin Juhkental from Malcolm Lincoln

Jarek "Chalice" Kasar

Lauri Saatpalu from Dagö

Riho Sibul

Mari Kalkun

Kerli

singing regilaul-folksongs with the public

Sinéad O'Connor (Ireland)

Poison

2011-08-19T15:49:00.000+03:00

Kärbes

2011-08-18T22:21:00.001+03:00

Nukud

2011-08-18T22:15:00.002+03:00

Haapsalus ja sealses Lasteraamatukogus oli muudki huvitavat kui raamatuesitlus, seal oli nimelt nukunäitus.

Tuleb välja, et Tallinnas on Eesti nukukunsti maja. Asub see vanalinnas Vene 12/1b, ehk Katariina käigus. Neil on ka kodukas - dollart.ee. Seal on ilusad pildid, aga eestkeelne jutt on ikka väga vigane. Ilmselgelt on tegu robustse venelase tehtud tõlkega vene keelest, kus osa sõnugi on segi aetud, kokku-lahku kirjutamine on üldse tundmatu teema. Aga, noh, pildid on seal ilusad ja tegevust on neil palju. Paistab, et Haapsalus väljas olnud nukud on nende "Meremuinasjuttude" näituselt pärit. Tolle näitusega on seotud ka Eesti Lastekirjanduse Keskus, mistõttu on kogu see invagrammatika ikka tiba imelik. Aga nukud on šefid!

Sõnajalg

2011-08-18T19:10:00.003+03:00

Muinasjuturaamat

2011-08-18T18:43:00.004+03:00

Laupäeval, 13. augustil toimus Haapsalu lasteraamatukogus uue Petrone Prindi raamatu "Muinasjutud armastusest" esitlus, ametliku nimega Muinasjutupidu. Kuna üks autoreid oli sinna minemas ja kutsus mindki ajaviiteks kaasa, siis sattusingi üle tüki aja sellesse linna. Ühtlasi olid käimas sellesuvised Valge Daami Päevad, tänav oli täis müügilette, turiste ja tantsijaid.

Muuseas oli oma letiga väljas ka antikvariaat, mille virnadest avastasin kaks eksemplari legendaarset koomiksikogumikku "Piilupart, Miki ja teised". Üks eksemplar oli kõvas köites, teine pehmes, üks ilmunud 1972, teine 1973. Mõlema tiraažiks 30 000, kusjuures kaupmehe sõnul olevat pehmes köites variant palju haruldasem - see lihtsalt muutus kapsaks veel kiiremini kui kõvade kaantega variant. Kuigi kõvakaanelise tagumine pool oli tõsiselt lõhki, olid mõlemal raamatul hinnad siiski täpselt samad. Palju siis? Kroonisumma oleks ilmselt ilus ja ümmargune, aga eurodes saab praegune inimene endale tolle nõukogudeaegse Disney-harulduse 63 euro eest. Pole paha. Hea, et mul endal on olemas pehmekaaneline, mida pole tegelikult kunagi loetud ja millel ainult kaanel väike kleepunud klaaskommist tekkinud rebend-defekt. Veel üks asi "päranditombus"... Kõvakaanelise lugesin lapsena loomulikult tükkideks.

Aga tagasi. Muinasjutuüritus oli päris nunnu - virnade viisi lapsi ja emasid, pluss mõned tagaplaanile hoiduvad papad. Raamatukogu ise on ka väga inimsõbralik paik, kus oleks väga mõnus raamatuid lugeda ja laenutada. Kuigi see katusealune ruum, kus asi toimus, oli raamatute endi osas suht' tagasihoidlik, pigem siuke chillimisruum, Edgar Valteri originaalmaal seinal ja puha.

Kohal oli ka käputäis kunstnikke, kes lahkelt raamatutesse autogramme jagasid. Eelmisel pildil ongi kirjastaja ja muinasjututädi Epp Petrone ning üks illustraatoreid Elina Sildre.

Kuigi Joonas selles raamatus ei osalenud, ei pääsenud temagi oma "Maailma naba" signeerimisest. Jääb siis üle loota, et kui noorest fännist endast kunagi koomiksitegija peaks saama, ei tee ta depressiivseid indielugusid inimsuhete purunemisest... ;-)

Nii Joonas kui Elina signeerisid mõlemad oma raamatuid ka õues, kus nende kirjastaja enda väljaandeid müüs. Ostsin minagi esitluselt selle muinasjutukogumiku ja lasin asjaosalistel oma signatuurid sisse teha.

Comics workshops and Kuš! exhibition in Helsinki

2011-08-16T00:11:00.026+03:00

This posting is about our 3-day trip to Helsinki, workshops there in Comics Centre and Latvian Kuš! exhibition.

Augusti keskel, kuupäevil 10-12 toimus Helsingis paar koomiksiteemalist üritust. Täpsemalt kaks workshoppi, arupidamisi ja üks näituse avamine. Osalejaid oli nii Soomest, Eestist kui Lätist, kummalisel kombel sattusin minagi nelja-viie eestlase hulka.

Soome koomiksielu keeb ja kihiseb, suur hulk andekaid inimesi on leidnud endale väljendusvahendi just nimelt pildisarjades. Albumid ilmuvad nii kodu- kui välismaal, sealhulgas USA-s ja Prantsusmaal. Koomiksiblogide üle on raske arvet pidada, kõigil neil on oma lugejaskond ja nii mõnestki netis alustanust on saanud vaat et staar. Koomiksiselts - Suomen Sarjakuvaseura - korraldab kõikvõimalikke üritusi, sealhulgas septembrikuist festivali. Ühesõnaga - soomlaste koomiksielu on sedavõrd aktiivne, et ületab tugevalt kõiki naabermaid, sealhulgas Rootsit.

Aadressil Hämeentie 150, paarikümne minuti trammisõidu kaugusel Helsingi raudteejaamast asub Sarjakuvakeskus, mis oli ka meie sõidu sihtpunktiks.

Sildred söövad arktilisi banaane (mis kodust kaasas)

See on soome koomiksikunstnike pesa ja pealinna peakorter, kus on koos väike koomiksipood, kohvik ja piisavalt ruumi ürituste, näituste ja õpitubade korraldamiseks.

Keskuses toimub alatasa ka lastele suunatud koomiksitöötubasid ja muid ettevõtmisi, seal leidsid aset ka koolitused, kus meie osalesime.

Sealsamas avati 11. augustil ka meie lõunanaabrite lätlaste näitus "Külm supp", mille taga antoloogia nimega Kuš!. Aga sellest hiljem lähemalt.

Startisime neljakesi - mina, Mattias, Joonas ja Elina, kõik juhtumisi Joonistajad koos-blogi liikmed - Tallinnast kolmapäeval poole kaheksase laevaga. Kaks tundi hiljem olime Helsingis, piletiost ja taksoga läbi punase laine venimine võtsid oma aja, aga lõpuks olime kohal. Lätlaste suureks imestuseks hilinemisega... Aga tõestasime järgnevalt, et nii see käibki - eestlased jäävad hiljaks, lahkuvad esimesena ja lisaks söövad omaenda toitu. :-)

Ja kohe läkski asjaks, sest teised olid juba kohal ja alustanud.

Esimese päeva teemaks oli World Comics Finland. Tegu siis 1997. aastal asutatud organisatsiooniga, kes püüab omal väiksesel moel maailma parandada jat teeb seda koomikseid joonistades. Lihtsalt ja lühidalt on nad välja töötanud formaadi ja meetodi, kus kahele sarnasele A4 lehele joonistatakse kummagile kaks koomiksikaadrit ja servale tekst. Need teibitakse-paljundatakse kokku A3 formaadis koomiksiplakatiks, millel neljast pildis koosnev lugu. Tegevuspaikadeks on maailma vaesemad paigad nagu India, Burundi ja Tansaania ning autoriteks koomiksikoolituse läbinud kohalikud inimesed. Ka teemad on suunatud just nimelt kohalikule kogukonnale, propageerides ja levitades õigeid arusaamu maailma asjadest.

Leif Packalen kommenteerib Elina sihvkakoomiksit

Meiegi pidime ühe sellise koomiksiloo tegema ja enda üllatuseks sain ka mina sellega hakkama. Huvitaval kombel ei olnudki lõpptulemus paberil vaadates päris nii küüniline kui ette arvasin... :) Baltlaste lugudes oli korduvaks motiiviks muidugi suhted venelastega, soomlastel paistis kõige rohkem olema hingel tumedate emigrantide integratsioonimure. Mõni lugu oli huvitav, aga tihtipeale kippusid nad hambutuks ja plakatlikult pealiskaudseks. No eks ta ole, heaoluühiskond, ninnunännu, kõik on ju tegelikult nii tore, inimesed on tegelikult kõik nii ilusad ja head. Kuni järgmise breivikuni.

Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga suur küünik, ei usu ma ju praeguse maailmakorra võimekusse inimkonnale kestvat tulevikku tagada... Vana hea mustvalge maailm on lihtsalt muutunud juba liiga arusaamatuks rosoljeks. Lihtsalt öeldes arvan ma, et inimkond on täistuuridel teel sõna otseses mõttes omadega persse ja kas selliste naiivsete koomiksitega tõepoolest annab võidelda nähtuste nagu näiteks FGM (Female Genital Mutilation) vastu... Andke andeks, mina ei usu. Samas muidugi, diskussioon ja võimaluste teadvustamine on ka väike saavutus ja parem kui mitte midagi. Lahendused tulevad aga ikka kusagilt hoopis mujalt kui plakatist, mis on kleebitud piisavalt kõrgele, et kits teda ära ei sööks.

Joonas, Elina & Mattias

Õhtu lõpus käisime veel Kalasadamas, kus toimus pisike alternatiivfestival merekonteinerisse tehtud näituse ja pungi poole kalduva muusikaga.

***

Teine päev oli juba märkimisväärselt huvitavam, siis haarasid juhtohjad oma kätte lätlased.

Meil siin Eestis meeldib mõelda, et olime NSVLiidus progressi eesliinil, vaatasime lääne telesaateid ja lugesime kapsaiks ainsat vene korra ajal ilmunud Disney koomiksiraamatut. Oligi ilmselt nii, aga koomiksite alal on Läti meist hetkel ikkagi jupi maad ette rebinud. Nagu ikka, on põhjuseks üks õige inimene õigel ajal õiges kohas - šveitslane David Schilter, kes juhib kindla käega sealset koomiksielu. Ma ei ole detailidega kahjuks kursis (ehk võib keegi kommentaaridesse täpsustusi lisada?), aga igatahes on neil välja kujunenud täiesti toimiv koomiksitegijate kogukond. Ilmunud on 7-8 numbrit ajakirja Kuš! ja selle pisemat sugulast Š!, nimi muuseas tähendab sedasama, mis eestlaste "kuss!". Lätlaste tegemised paistavadki keerlevat eelmainitud väljaannete ümber, mis toimumas, võib lugeda nende ingliskeelsest blogist.

Niisiis, lätlased olid välja mõelnud omaenda workshopi ja see oli sõna otseses mõttes täiega geniaalne. Huvitav, ootamatute pööretega, inspireeriv ja väga lõbus. Ma püüan nüüd mõne sõnaga kirjeldada, mis toimus.

Algas asi sellega, et kõik voltisid A4 paberi neljaks kokku. Tulemuseks riba, millele igaüks seepeale suvalise tegelaskuju pea joonistas, paberi varjavalt kokku voltis ja edasi andis, täpselt nagu kunagises lastemängus. Järgmine joonistas kere, kolmas jalad vöökohast põlvini ja neljas lõpetas labajalgadega. Nii sai iga osaleja enda kätte pildi veidra tegelaskujuga, mille välisilme selgus alles lahtivoltimisel. Seepeale tegi igaüks oma mutandist koherentse karakteri, püüdis välja mõelda, kes ta selline on ning tutvustas seepeale oma tulemust ka teistele. Ja siis tuli joonistada selle tegelaskujuga kaheksast pildist koosnev koomiks. Kusjuures, see koomiks pidi mingil kombel sisaldama ka suppi, see tähendab, haakuma lätlaste samas toimuva näituse teemaga. Lisaks pidid vähemalt kuuel leheküljel kaheksast olema ka teksti.

Eelneval pildil on näha, kuidas voltimise ja ühe käärilõikega tekitada tavalisest A4 paberist pisikene A7 formaadis koomiksiraamat. Asja geniaalsus seisneb selles, et selliselt volditud raamatu kõik pildid asuvad lehe samal küljel! See tähendab, kui ta lahti voltida, saab seda edukalt nii skännida kui paljundada.

Tegimegi siis igaüks oma pildiseeria, taas kord ületasin ennast ja juba teist päeva järjest joonistasin minagi täiesti toimiva koomiksi! Seda on rohkem kui sellel sajandil kokku, kahtlustan ma...

"Remiksitud" tekstiga koomiks ja minu originaal

Aga see oli alles algus. Lätlased korjasid koomiksid kokku, tegid neist koopia ja värvisid kõik tekstid valgeks. Taas paljundus, mispeale jagati tekstituks muutunud koomiksid laiali, nii, et igaüks sai kellegi teise töö. Eesmärgiks oli piltide põhjal toimuvast aru saada ja seejärel ise uued tekstid kirjutada. Kui seegi töö valmis, lugesime koomiksipaarid ette, esmalt remixi ja siis originaali. Sai palju nalja, oli päris üllatav kui erinevaks sai teksti muutes lugusid teha. Vahel olid versioonid suhteliselt sarnased, vahel oli uus tekst natsa kohmakas, aga juhtus ka seda, et uus variant oli isegi parem.

Aga seegi ei olnud kõik. Peale lõunapausi tegime veel teise satsi koomikseid. Seekord nii, et igaüks joonistas esimese pildi ja kui see valmis, siis ootamatult ka viimase ehk kaheksanda. Seejärel rändasid voldikud edasi järgmisele osalejale, kes lisas teise ja seitsmenda pildi, siis järgmine omakorda kolmanda ja kuuenda ning lõpuks ühendas viimane joonistaja pooled #4-#5 lehekülgedega kokku. Siingi sai ohtralt nalja ja mõni niiviisi tekkinud lugu osutus päris lõbusaks.

Kokkuvõttes oli lätlaste workshop täielik õnnestumine ja kui nad kõik selle tõepoolest ise välja mõtlesid, siis maani kummardus!

Ingrīda Pišukāne, David Schilter, Sabine Moore, Mārtiņš Zutis ja Reinis Pētersons, taustaks näituse Cold Soup seinamaaling, 11. august 2011

Õhtul kell 6 toimus sealsamas Koomiksikeskuses lätlaste "Cold Soup" näituse avamine. Tutvustati autoreid ning ajakirju ja pilte seintel, pakuti veini, Riia palsamit, läti kompveke ja loomulikult näituse nimitegelast - külma suppi, mis nägi välja ja maitses nagu vedel rosolje. Ilma heeringata.

Kohal oli mitmeid soome koomiksiprominente...

Vestsime juttu, lehitsesime riiulites leiduvaid koomiksiraamatuid, mõni meist tegi ka paar ostu. Lisaks lugesin keskuse arvutist Facebooki külastades, et samal ajal oli Tallinnas päevauudis number üks püssimehe tungimine Kaitseministeeriumisse ja kõik sellele järgnev. No oli alles päev!...

Sabine Moore oli sama värvi kui tema koomiks

Sain oma raamatukollektsiooni juurde ka ühe signeeritud koomiksialbumi - Mari Ahokoivu "Batumani". Väga ilus ja väga hästi kirjutatud pisike raamat. Mari koomiks oli üks parimaid ka "Call It A Day"-kogumikus, tal on väga lihtne ja elegantne, kahte värvitooni ja ohtralt negatiivset ruumi kasutav stiil. Ta on muuseas kirjutanud-joonistanud koomiksiõpiku, mis tuleks ka ilmselgelt leida ja ära osta.

Teise päeva lõpetas teeõhtu hotellitoas dalmaatsia nuustikutest ja laserkassidest juttu vestes ja sõna otsese mõttes poolsurnuks naerdes.

Kolmandal päeval pidasid Joonas ja teised pea-aktivistid veel ühe varajase koosoleku, meie teised sõitsime ja vaatasime linnas ringi. Mina näiteks ostsin ette sattunud antikvariaadist 15 euroga raamatu "Minä, Mauri Kunnas".

Siis toimus Koomiksikeskuses veel üks arutelu, mida ja kuidas edaspidi Eestis-Lätis õpetada ja juba tuligi takso ning viis lõbusad eestlased sadamasse, kus tuli tungida reedeõhtusele võõrtöölistest kubisevale laevale. Lätlased olid selleks ajaks ilmselt juba lennukis ja teel koju.

Oli väsitav, aga ootamatult positiivne reis. Järgmine kord Helsingisse juba septembris kui seal toimub Soome koomiksi 100. sünnipäevale pühendatud 26. sarjakuvafestivaali!

Voyage aux ombres x 3

2011-08-09T03:10:00.010+03:00

Voyage aux ombres - one of the most beautiful comic books/BDs I've seen in 2011. The artwork is just amazing, as much in black and white as in color. This book is really close to my ideal graphic storytelling.

One book, three different editions. Two are from Paris, one is from Paris' netshop. One is regular edition I got on our last full day in Paris this May. Second is limited black and white Angoulême-edition of 400 with additional sketchbook pages, I was quite surprised to find it on BDNet shelves. And with cover price! Third is even more rare Bruno Graff edition #124/320 with 20-page bonus section of sketches...

...and two book size prints, signed by Arleston and Virginie Augustin.

"Voyage aux ombres" on üks lihtsalt ülihästi joonistatud koomiksialbum, mis jäi mulle juba ammu enne ilmumist netis silma; mille limiteeritud 400-ses tiraažis ilmunud mustvalge Angoulême-versiooni (milles lisaks 8 lehekülge visandeid ja alternatiivlehekülgi) ma imekombel BDNeti letilt leidsin ja kaanehinnaga ära ostsin; mille värviline "päris" album ilmus maikuus Pariisi puhkuse viimasel päeval ning mille eriti limiteeritud Bruno Graffi variant, milles 20 külge visandeid ja vahel kaks signeeritud printi, ilmus juulis ja mille ma sain samuti BDNetist, seekord nende kodukalt.

See raamat on ona stiililt ja joonelt tõepoolest väga-väga lähedal minu ideaalile graafilisele loo jutustamise osas. Olen näinud väga vähe raamatuid, mis sellega võistelda suudaks ja mind ei häiri üldse, et formaalselt on tegu Trolls de Troy-maailmas toimuvaga. Lisaks on see album ülimalt meisterlik nii oma mustvalgel kui ka värvilisel kujul, mul on tõeliselt hea meel, et saan tänu juhusele Augustini pintslijoont ka mustvalgelt nautida.

My mini sketchbook

2011-08-09T00:01:00.009+03:00

Here's my 8-page mini sketchbook I made from some of the drawing blog pictures. Just to have something on paper. I printed, folded and cut 5, and then, the day after, another five. That should be more than enough. So, 10 signed and numbered little books!...

Kuna ilmselt satun lähiajal rahvusvahelisse joonistavate inimeste seltskonda, siis oleks ju hea tõestada, et ka ise läbi häda veidi midagi paberile panna oskan... Tegingi siis ühe pdf-faili ja käisin printisin sellest välja 10 kahepoolset 150 g/m2 A4 lehte, igal neli värvilist pilti. Kodus voltisin, mõõtsin, torkisin, klammerdasin ja lõikasin neist kokku viis 8-leheküljelist ruudukujulist raamatukest.

Tegelikult kukkusid nad päris ilusad välja... Päev hiljem tegin teise tiiru paljunduses, tellisin juurde 2x5 samasugust lehte ja monteerisin kokku veel viis raamatut, et oleks, mida tuttavatele eputamiseks jagada. 10 on ilmselt täiesti piisav arv, kes-se tühja ikka tahab. Ja kui tõesti juhtub, et vaja juurde teha, ehk selleks ajaks on ka juba uusi pilte võtta.

No superheroes, just boobs

2011-08-08T23:36:00.007+03:00

sketchbooks #755/1000 and #756/1000 plus promo postcard

Today was a pretty good day in post office. For example, I got two copies of promotional sketchbooks/samplers for Bruce Timm's upcoming artbook Naughty and Nice. Got them directly from the publisher John Flesk with small catalogue and several promo postcards, so big thanks to him for sending them to Estonia!

I had 3 Bruce Timm sketchbooks before, all of them are in black and white and look like real lo-fi sketchbooks, made on copy machine. This one is real full color book with 19 pictures of extremely pretty naked ladies. So, no superheroes. As much as I know those drawings will not be in the final artbook, so it makes this sb even more special.

By the way, one of the images here is the one I've seen a very good little statue made of.

HQ - 7

2011-08-07T23:21:00.005+03:00

I'm surprised how many Harley Quinn posts I've made here... But here's the new picture, with eyelashes and all. The pose on the original drawing doesn't really work in 3D, I've changed the positions of legs and hands many times by now...

Face is Cernit polymer clay, everything else is Aves Apoxie Clay. The veneer, plywood or whatever it's called on the picture is real veteran, I baked my first polymer clay sculpts on the same piece of wood.

Yuki 7

2011-08-02T22:58:00.010+03:00

Some people just are so talented it's unfair. Looks That Kill, a new artbook, filled with Bond-like cartoony retro art, arrived today! Took less than a week, as the postal stamp on the box has the date of July 27th. It's similar to the previous book Seductive Espionage from the same autors, only it is even more flashy with it's plastic dust covers and bonus DVD. More about the books, Kevin Dart and Fleet Street Scandal H E R E.

And here's the Looks That Kill video

Facebook went away

2011-08-02T22:21:00.007+03:00

Viimase ööpäeva jooksul ei ole mul õnnestunud oma Facebooki kontot külastada. Öösel "kadus pilt" ja nii see jäigi, erandiks tunnike lõuna paiku, kus äkitselt oli kõik jälle olemas, lasin pilgu üle ja nägin, et tuttavatel sellist probleemi ei paistnud olevat. Ja siis oli sisu jälle tõkke taga. Ehk olen sattunud sellisesse demograafilisse segmenti, kelle account on just nüüd mingil põhjusel suurpuhastusel...

Igatahes on Facebook pea märkamatult kogu Interneti kasutamiskogemuse oma kasuks ära muutnud. Mitte ainult tuttavad ei teavita seal, mis mõttes ja teoksil, kõiksugu infosaidid, kirjastused, kunstnikud ja muusikud annavad just seal teada, mis uut. Tulemuseks vähemalt minu puhul on see, et portaalide külastamine on väga tugevalt kukkunud - mida ikka uurida kui kõik sealsed uudispealkirjad jooksevad nagunii ühte kohta kokku. Kui midagi huvitavat silma jääb, eks siis suundun saidile lugema.

Viimane ööpäev ongi üle tüki aja olnud kuidagi kummaliselt vanamoodne, vähemalt, mis surfamisse puutub... Eks siis näeb, kauaks.

PS: No ei läinudki kaua peale selle posti valmimist kui FB oli - krõpsti! - tagasi.

Everything We Miss

2011-07-27T00:33:00.004+03:00

Second best book I've read so far in 2011 - Luke Pearson's Everything We Miss...

Luke Pearson on üks mu viimaste aegade suuremaid avastusi koomiksitegijate seas. Kunstnike oleks vale öelda, sest samavõrd hea on ka tema jutustamisoskus. Kui "Hildafolk" (millest juba kuu aja eest kirjutasin) oli tavapäraselt nunnu, isegi lasteraamatuks kõlbav, siis uus "Kõik, mida me igatseme/ei märka" on melanhoolne ja traagiline, kud samas ikkagi täis väga ootamatuid ja sürrilt humoorikaid detaile nii pildis kui sõnas. Lugu siis ühe inimsuhte lõpust ja väikestest asjadest, mida me ei märka või ei taju, mis aga võinuksid elu hoopis teistele radadele keerata.

Väga hea raamat ja väga hea autor, nagu alguses öeldud, on see mu senise aasta paremuselt teine raamatuelamus. Ja see, et tegu tegelikult lühikese looga - 34 lk-d, ei tähenda midagi, sisu on siin enam kui mõni teine oleks suutnud sadadesse lehekülgedesse valada. Nobrow kirjastuse välimus on ka tavapäraselt maitsekas ja väga-väga meeldiv paberist kuni köiteni. Parim koomiksinovell siiamaani selle aastanumbri sees!

Koomiksiribad esitlevad

2011-07-22T23:08:00.005+03:00

Tohutu kogus klassikalit briti huumorit! 9 DVD-d, 39 seeriat, enam kui 26 tundi, paar tundi lisasid... Kõik see nali 11 naela eest!

(Ahsoo, nimel pole koomiksitega midagi pistmist, need toona noored koomikud - Keith Allen, Robbie Coltrane, Adrian Edmonson, Dawn French, Rik Mayall, Nigel Planer, Peter Richardson, Jennifer Saunders, Alexei Sayle - alustasid oma ühiseid esinemisi lihtsalt mingi stripiklubi laval.)

Retk minevikku...

2011-07-15T18:54:00.005+03:00

Found this primer from a model shop here, was quite surprised, as usually I need to get everything abroad.

Sattusin täna peaaegu et Twilight Zone'i. Kuuldavasti pidi Lasnamäe Euromekka-nimelises urkas olema mingisugune mudelipood ja kuna tee viis sealt mööda, siis põikasin sisse. Kuigi putkadepaiga parimad päevad on ilmselgelt möödas, siis teisel korrusel leidus üldise vaikelu taustal tõepoolest mudelipood. Letil igavles maja olemusega harmoneeruv müüjatädi, aga kamber ise oli maast laeni tankide ja lennukite karpe täis.

Ei saaks öelda, et värvipotsikute ja muu riistvara valik oleks olnud supersuur, aga kui ma tähelepanelikumalt klaasletti uurin, siis avastasin sealt üllatusega midagi säärast, mille järgi ma sinna poodi ju tegelikult suundusingi. Ehk Tamiya-nimelise Jaapani mudelifirma primerit ehk krunti. Ja, nagu hiljem selgus, seejuures täpselt seda, mida mulle mõne päeva eest soovitati, kui kurtsin oma probleemi resin-kujude värvimisel. Nimelt kipub meie ehituspoodidest pärit krunt teravamatelt nurkadelt koos värviga maha kuluma, vahel on tunne, et isegi kattelakk ei aita. Antud spetsiaalne mudelikrunt peaks ehk lõpuks ometi olema ollus, mis ka tõepoolest plastikule kleepub.

Eks siis näeb, tegelikult ongi plaan lähiaegadel oma Ilsa kujust lõpuks korralik koopia valada ja värvidega valmis teha...

Corto Maltese bust - 7

2011-07-13T03:13:00.003+03:00

Finally - the eyes! Actually, it's good enough now to leave it there, but I will make some additional clean-ups here and there.

Jänesed

2011-07-09T23:53:00.000+03:00

Bruce Timm artbook

2011-07-07T03:54:00.005+03:00

Big news for me today was a discovery that there will be a 304-page Bruce Timm artbook soon, and that there will be small promotional "chapbook" in SDCC! More here, in publisher's blog.

I really should sculpt some of his pictures one day. Oh, wait... There's one unfinished Harley Quinn statue collecting dust...

2011-07-05T20:11:00.007+03:00

"Avastasin" täiesti kogemata, et joonistajate blogi värviteemade alla saaks suruda mitu Mike Mignola Hellboy tegelast. Proovisingi siis midagi joonistada... Pilt põhineb lool "The Corpse", millest mul tegelikult ka kuju pooleli. Selles otsib Hellboy taga deemoniga vahetatud beebit ja peab iiri härjapõlvlase teene vastutasuks ühele poodule rahuliku puhkekoha leidma.

Corto Maltese bust - 6

2011-07-05T02:18:00.004+03:00

Some more work-in-progress photos from June-July...

I removed the head and broke the base in th process. Damned paper (?) clay is really fragile sometimes. I still haven't fixed it properly, even if I tried several times. It just brokes again and again.

And now - new head position and some more details here and there.

There will be several tries to get the hair right. Those photos are taken with flash, I really should try to get more hard shadows.

Hellboy vol 4

2011-07-02T23:53:00.005+03:00

Hellboy neljas suureformaadiline kõvas köites kogumik on väljas. Tegelikult on see küll viies, sest esimesena ilmus täpselt samasugune "The Art of Hellboy", aga see pole eriti oluline.

Ega see 4. osa ka enam nii oluline pole kui varasemad. Lihtsalt kajastab see perioodi, kus Mike Mignola põhiaur läks Hollywoodi, filmidele ja paarile so-so multikale, ning kust ta ise tegeles pigem kirjutamise kui joonistamisega. Kümnest loost kuus + veel ühe loo 10 raamlehekülge on siiski Mignola joonistatud, kuid suurema osa siin raamatus võtvad siiski teiste tehtud pildid, nagu P. Craig Russelli pedantne ja juugendlik, kuid absoluutselt ebahirmus stiil ja Richard Corbeni imelikult deformeeritud anatoomiaga asjandused, mis samuti pärit hullari mingist hoopis erinevast palatist.

Siiski on siin ka üsna mitu Mignola enda joonistatud asja, enamus neist pärit Dark Horse'i teemakogumikest. Lisaks kaanepilte ning lõpus isegi üllatavalt mahukas sketchbooki osa, mis küll ehk lehepinna katvuselt hõredavõitu, aga ikkagi on seal nii tegelaste- kui kaanevisandeid ühes lõppversioonidega ja ühte-teist muud huvitavat.

Eks siis näeb, mis edasi. Ilmselt Duncan Fegredo joonistatud lood? Ja siis juba Hellboy järjesaaga lõpuots, mille paneb igas mõttes paberile autor ise...