31 jaanuar 2015

Eesti koomiksites 1 - Corto Maltese

Hiljuti ilmus Ameerikas IDW-lt esimene Corto Maltese koomiksialbum - Hugo Pratti "Under the Sign of Capricorn", kuuest loost koosnev kvaliteetkogumik.


Sellega seoses on huvitav mainida, et Cortol on väike side ka Eestimaaga - nimelt on loo "Corto Maltese Siberis" üks tegelaskujusid parun Roman Ungern von Sternberg (1886-1921), ülimalt omapärase ja väga vägivaldse elukäiguga Eesti juurtega baltisakslane. Nagu tean, annab ta lähiaastatel ainest veel mõneks koomiksiraamatuks, aga siinsed Pratti versiooniga illustratsioonid on pärit muuseumis Pinacothèque de Paris aastal 2011 toimunud näituse "Le voyage imaginaire d’Hugo Pratt" suurest ja suurepärasest kolmekeelsest raamatust.


PS: sama tegelaskuju - Roman Von Ungern-Sternberg - seikleb ka uues 2015. aasta koomiksis, mil nimeks "Hull parun".

26 jaanuar 2015

Sinel

Reedel, 23. jaanuaril jõudis trükikojast kohale Eesti Koomiksiseltsi viies trükis - Nikolai Gogoli novellil põhinev Kivi Larmola koomiksilugu "Sinel".

Järgneval esmaspäeval oli sellest lugu isegi ETV Aktuaalses Kaameras, tegelikult oli see eetris isegi kolmes saates - 18:30 AK kultuuriuudistes, 21:00 põhisaates ja lisaks tegi oma loo ka Vene AK toimetus.

ERR-i kultuuriportaal kohandas uudisloo ka oma video-uudiseks:

22 jaanuar 2015

Miki Hiir Päevalehes - detsember 1938

(Vaata ka varasemat selleteemalist postitust.)

30. detsembri 1938 "Päevalehes" ilmus pisike artikkel, mis teavitas, et nüüdsest ilmub Miki Hiire koomiks selles lehes iga päev, kusjuures lisandub pühapäevane kolmest reast koosnev koomiks.


Otsusel on ilmselge seos just täpselt samal ajal (29. 12. 1938) Eestis linastunud värvilise "Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi" filmiga. Ju siis oli rahval tõeline nälg Disney toodangu järele ja seda otsustati ka kiirelt rahuldada.

"Päevaleht" alustas pühapäevasarjadena Floyd Gottfredsoni ribade avaldamisega, aga juba üsna varsti järgnesid teiste tehtud lood - lihtsalt avaldamiseni jõuti just siis kui legendaarseim hiireautor nädalalõpu-ribade tegemise lõpetas. Igapäevased ribad meie lehes (mida vahel trükiti ka paarikaupa) olid endiselt Gottfredsoni töö. Järgnevalt näitena üks osa tema "Vahva Rätsepa" koomiksist:


Huvitav on see, et originaalis on lugu 18 osa pikk, aga Eestis trükiti sellest ära kõigest 10 osa, neist viimane isegi teise nime all, jättes tervikust ära nii lõpu kui alguse. Originaalis algab sari sellega, et Mikil heliseb telefon, helistab Walt Disney ise ja kutsub ta uue filmi "Väike vapper rätsep" võtetele. Järgneb filmi koomiksiversioon ja epiloog võttelt lahkuva Miki-Minniga.

Järgnevalt võrdluseks eelnev lehekülg ka "Fantagraphicsi" täielikust Gottfredsoni värviliste nädalalõpu-Mikide kogumikust (mida tuli kaks köidet lisaks endiselt kaks korda aastas ilmuvatele mustvalgete ribade kogumikele). Nagu ikka, on originaalis tekstid hoopis paremini vormistatud kui tõlkes (ja see on tihti tänapäevani nii):

19 jaanuar 2015

Uudisleht kirjutas Kutsu Jukust

1930. aasta 13. septembri Uudislehes oli väike lugu esimesest kodumaisest animafilmist, mis hiljem sai nime Kutsu Juku. Otse loomulikult loodeti sellest rahvuslikku Miki Hiirt...


Tegelikult muidugi oli tulemus, too esimene kodumaine animafilm, uskumatult hädine. Animatsiooniks on seda isegi raske nimetada, see on pigem midagi animatsiooni-laadset. Muidugi, arvestama peab, et tollal seisid ka Disney filmid suures osas koos lõpututest tsüklilistest kordustest, mis püüdsid kõigest jõust võimalikult väikse vaevaga filmi lõpu poole venitada. Selles mõttes nagu polnudki veel väga millestki eeskuju võtta. Aga siiski, olgem ausad - nii koledate tegelaste ja halvasti animeeritud asja tegemiseks peab ikka tõsiselt pingutama.

18 jaanuar 2015

Walt Disney Uudislehes 1935

Selline "jutuajamine Miki-hiirekese isaga - Walt Disneyga" ilmus Uudislehes neljapäeval, 4. juulil 1935. Artikli teeb huvitavaks, et selles mainitakse juba ka paar aastat hiljem linastuvat "Lumivalgukest ja seitset härjapõlvlast" ning ka kogu hiireäri rahalist poolt.

Walt Disney ja Miki Uudislehes 1933

Selline lugu Miki Hiirest ja Walt Disneyst ilmus Uudislehes esmaspäeval, 14. augustil 1933. Kuigi, kus ikkagi on selles loos "isa" Disney? :)

Walt Disney Uudislehes 1930

Miki Hiire esimene film - "Steamboat Willie" - linastus 18. novembril 1928. Juba poolteist aastat hiljem oli ta ka Eestis sedavõrd tuntud, et Uudislehes ilmus laupäeval, 28. juunil 1930 sellekohane lugu:

17 jaanuar 2015

Nii valmis Lumivalgeke - Film ja Elu 1938


1938. aasta 23. detsembri"Film ja Elu" numbris ilmus ülevaade Walt Disney Studio esimesest täispikast animafilmist "Lumivalgeke ja seitse põialpoissi" ("Snow White and the Seven Dwarfs"), mis ilmselt just umbes sel ajal ka Eestis ekraanidele jõudis, seda legendaarse kohvikupidaja Nikolai Kultase maaletooduna. Film ise linastus USA-s juba aasta varem, 21. detsembril 1937.

[Lisandus: "Lumivalgeke" esilinastus Eestis Tallinna esietenduskinos "Ars" 29. detsembril 1938.]



Kui uskuda ajalehte "Uus Eesti Narva Uudised", siis jooksis eesti ekraanidel saksakeelne variant. Muuseas - filmist tehtigi mitmeid eri versioone ja seda mitte ainult keeleliselt vaid ka pildis - kui õigesti mäletan, siis olid päkapikkude vooditele kirjutatud nimed isegi Rootsis omakeelsed.

09 jaanuar 2015

Kuidas vanasti tutvusi otsiti

Samas 1935. aasta "Film ja Elu"numbris, kus ilmus pisike Walt Disney elulugu, oli ka hulk tutvumiskuulutusi. (Ajakiri avaldas ka tavaliste eestlaste ateljeefotosid, eeldusel, et nad meenutasid enda arvates mõnd filmistaari. Püüti korraldada ka võistlust kodumaise Shirley Temple'i leidmiseks ning tehti muudki meeltlahutavat, mis seotud kinokunsti imemaailmaga.)

Need kuulutused on kohati väga loomingulised ja erinevad tänapäevastest ikka tublisti. On igatsevaid meremehi, riigiametnikke, kel ilmselgelt abielu karjääris kasuks tuleb ja kes seetõttu otsesõnu kohest abikaasat otsivad, on noori kelmikaid piigasid, ilmselges majanduslikus kitsikuses inimesi, rikkaid armukesejahtijaid ja väga luulelisi üksikhingi. On ka kuulutusi, millest võib aimata ilmselget gay-vibe'i, seda mõlemast soost kuulutajate puhul.

Üldiselt on kõik tolle aja lehekuulutused huvitavad sissevaated tollesse kaugesse aega. Seda eriti veel mõni aasta hiljem kui kuulutustes hakkas ilmselgelt paistma maailmas suurenev ärevus, sõja lähenemine, baltisakslaste lahkumine, varade kiire müük ja suurenev puudus pea kõigest.

Muuhulgas võib neid lugedes õppida ka kunagisi moeväljendeid ja slängi, näiteks sõna "reastama" on siingi korra kasutusel "kirjutamise" tähenduses.

Järgnev ongi valik ja kollaaž 18. oktoobri 1935 "Filmi ja Elu" numbris kahel küljel ilmunud kuulutustest:

Walt Disney - Film ja Elu 1935

Walt Disney "tõeline elulugu" 1935. aasta meelalahutusajakirjas "Film ja Elu", mis jooksis läbi nelja lehehenumbri 27. septembrist kuni 18. oktoobrini:


Artiklit on naljakas lugeda, sest ta on lihtsalt nii naiivselt vigane - tõlge, ilmselt briti inglise keelest on väga toores ja keeleliselt toimetamata (seda näeb ju tänapäevalgi), ka sisus on päris palju ebatäpsusi, alates nimede õigekirjast kuni illustratsioonis nähtava väidetava jänes Oswaldini, kes näeb pigem välja kui moodne Chris Ware'i joonistus. Aga muidu on see üks päris huvitav lehelugu just sellest ajaperioodist kui stuudiopealik Disney jõudis animatsiooni lihvimisel tänaseni ületamatuks jäänud tipptasemele.

08 jaanuar 2015

Vana lossi kummitused

Äsja raamatukogus vanu ajalehti-ajakirju uurides lahenes lõpuks üks väga vana mõistatus. Nimelt - lapsena kodulinna lasteraamatukogus vanu "Pioneere", "Sädemeid" ja "Horisonte" lugedes jäi muu huvitava kraami hulgas loomulikult silma ka koomikseid. Enamus neist olid kuidagi rohmakad ja juba laps sai aru, et keegi oli need piraadi kombel eesti keeles trükkimiseks ümber joonistanud. Olid neis väljaannetes ka mõned Idablokist päris koomiksid, aga oli ka üks täiesti eriline. Ja just see oligi mulle pikaks ajaks mõistatuseks.


Alles nüüd, lapates Rahvusraamatukogus läbi päris mitmed aastakäigud, leidsin ma üles tolle salapärase koomiksiseriaali uuesti üles! Takkajärgitarkusega oskasin mäletada ja oletada, et tegu oli looga, mis ilmselgelt pärit Prantsuse-Belgia koomiksikultuurist - stiil oli lihtsalt just seda sorti. Ja nii ongi. Ilmselt jõudis see meile läbi mõne kommunistliku lasteajakirja, võimalik allikas oleks näiteks "Pif Gadget". Tolle peategelane, koer Pif oli siinmail üsna tuntud - sai teda ju näha ka kompartei lehes L'Humanité, mis üks väga väheseid alaliselt müügil olnud välismaa lehti.

"Vana lossi kummitused" ilmus "Sädemes" 25-s osas. Esimene koomiks ilmus 8. augustil 1973 numbris #63, viimane 24. novembril 1973 numbris #94. Enamus koomikseid kujutas endast kahte kõrvutiasuvat ruudukujulist pildiplokki, erandiks poole väiksem viimane osa.


Detektiivitöö viis sihile. Tegu on Jean Tabary aastast 1959 joonistatud sarjaga, mille peategelaseks on Belleville'i poiss nimega Totoche. (Tabary tuntuim koomiks on ilmselt koos René Coscinny'ga tehtud "Iznogoud".) Üks koomiksisari - "Totoche (Poche)" - ilmus kuuekümnendate lõpul väikeste ruudukujuliste 192-leheküljeste raamatutena, mistõttu võib arvata, et see "Sädemes" olnud koomiks on just nimelt sealt pärit.

07 jaanuar 2015

1971 - Vastab Edgar Valter

Leidsin raamatukogus vanu "Pioneere" ja "Sädemeid" lehitsedes ka selle loo Edgar Valteri vastustega noorte inimeste küsimustele. Ilmus see 27. veebruaril 1971 ajalehe "Säde" tolle aasta 17. numbris.

Eriti huvitav on loo lõpp - seal tänab Valter Tallinna 7. Keskkooli I-a klassi õpilast Tõnu Trubetskit, kes saatis talle ilusad joonistused!

513 küsimust Jaak Joalale

Käsin raamatukogus vanu pioneerilehti- ajakirju lehitsemas. Kirjutasin üles ja pildistasin maha hulgaliselt infot "Sädemes" ja "Pioneeris" ilmunud koomiksite kohta ja tegin mitu üllatavat avastust.

Lisaks jäi silma ka mitmeid huvipakkuvaid artikleid, tegin ka neist pilte. Üks seesuguseid oli regulaarne rubriik, kus tuntud inimesed "Sädeme" toimetusele saadetud küsmustele vastavad. Üks neist oli noor Jaak Joala. Kahjuks jäi mul üles märkimata täpne ilmumisaeg, aga üsna tõenäoliselt oli tegu 1970. aasta lõpupoolega.


06 jaanuar 2015

Prantsuskeelne koomiksiaasta 2014


Lots of numbers about Francophonic comic book year 2014 from this raport.

Prantsuse keele oskaja saab nüüd lugeda sealse 2014. koomiksiaasta ülevaadet. (Frankofoonne koomiks tähistab siis Prantsusmaal ja Belgias ilmunud raamatuid.) Samas on ülevaates hulgaliselt numbreid ja tabeleid, mis on arusaadavad ka ilma keelt oskamata.

Näiteks -
2014. aastal ilmus 5410 koomiksialbumit, nende seas on ka tõlked USA-st ja Jaapanist ning kordustrükid. Päris uusi raamatuid ilmus 3946. Huvitav on see, et veel aastal 2000 ilmus "kõigest" 1563 koomiksialbumit, neist uusi 1137. (Manga-nimetuste arv kasvas aasta 2000 227-lt raamatult 1617-le aastal 2014, sealhulgas oli 35 raamatut euromangat; USA koomikseid tuli 116 - 372; graafilisi romaane 88 - 378. ) Uute raamatute rekord tehti aastal 2012 kui neid ilmus 4109.

Kirjastajaid oli 349, samas domineerisid turul kolm suuremat gruppi, kattes 36,52% turust.
Aasiast tõlgiti 1576 raamatut (Jaapanist 1491, Koreast 63 ja Hiinast 20), USA-st 431, kokku tõlgiti 31-st riigist 2275 raamatut.
Klassikaliste koomiksite kogumikke ja uustrükke ilmus 1058, 186 üle paarikümne aasta vanust koomiksit ilmus albumina esmakordselt. (Oletan, et siin hulgas on näiteks ajaleheribade kogumikke.)
Kui lahutada uutest raamatutest tõlked ja vanade asjade kogumikud, siis selgub, et päris uusi prantsuskeelseid albumeid ilmus 1485, ehk 27,45% kõigist raamatutest. See number on 49 raamatu võrra suurem kui aastal 2013.


Koomiksiinfot saab 13st ajakirjast (lisaks veel tasuta väljaanded, millest suurima - Zoo - tiraaž on 93000), 40 netilehelt või 87 uuest temaatilisest raamatust. Viimaste hulgas on 41 monograafiat ja 34 õpikut. Ilmus 75 ajakirja, mille põhisisu moodustasid koomiksid, suurima tiraažiga on 4 Disney väljaannet, esikohal Super Picsou géant, mille trükiarv 204 500. Ultimate Spider-Man Mag tiraaž on 50 000.

Digitaalsel kujul koomiksilevi pole endiselt eriti populaarseks saanud.
22 koomiksit kohandati filmideks, sarjadeks või animatsiooniks, 166 muu meedia produkti said oma koomiksiadaptsioonid.


1411 prantsuskeelset autorit elas ära põhitööna koomikseid tehes, veel 1589 andis aastal 2014 välja vähemalt ühe oma koomiksiraamatu.

25 prantsuskeelse albumi tiraaž oli 100 000 või rohkem. Suurima tiraažiga album oli Blake ja Mortimer osa 23, mida trükiti 430 000.
Kõige edukam tõlkekoomiks on Walking Dead, näiteks sarja 20. albumi tiraaž oli 120 000. Simpsonite trükiarv on üle kahe korra suurem kui Batmanil... Mangadest on kõige edukamad Naruto ja One Piece.

Üldiselt on klassikaliste sarjade tiraažid langustrendis - numbrid erinevad suuresti, aga näiteks Spirou ja Fantasio albumi tiraaž on langenud 250 000-lt (2004) 75 000-le (2014).

03 jaanuar 2015

Filmiaasta 2014 - Parimad palad

Sel aastal ei saa kurta, et vaatamist väärt filme just vähe oleks olnud. Samas aga seesuguseid, millega aastate pärast just 2014 meenuks, nagu polnudki. Ju siis läks kõik vana rada edasi, ei paremaks ega halvemaks.

Samas, Eestis ju toimus just aasta lõpus mitu huvitavat filmisündmust. Remonditud Kosmose kinos avati siitkandi esimene IMAX, kust peaks ka kunagi kasvõi korra läbi astuma. "Mandariinid" sai kandideerima mitte ainult parima võõrfilmi Kuldgloobusele, vaid jõudis ka Oscari 9 võõrkeelse filmi shortlisti. Rohkemat oleks juba palju tahta, sest konkurendid on kõvad.


Telesarjadest jätkus endise hooga "The Game of Thrones", "Boardwalk Empire'i" viimane ja lühike viies hooaeg tõmbas aga selle seriaali otsad korralikult kokku. Mõni kunagine lemmik nihkus vaatamis-prioriteetides tahapoole ja jäi pooleli ("Mad Men"), mõne vastu kadus igasugune huvi ("True Blood", "New Girl"). Marveli koomiksifilme laiendav "Agents of S.HI.E.L.D." ei kujunenud ikkagi nii huvitavaks kui alguses tundus. Batmanivaba "Gotham" on veel nägemata, paljukiidetud "True Detective" ootab samuti oma aega. Aga ilmselt jõuavad tuleviku vaatamisnimekirja hoopis brittide ajalooline pätisari "Peaky Blinders", viktoriaanlik horror "Penny Dreadful" ja sajandivanune arstidraama "The Knick".


Uutest sarjadest jäävad meelde "Welcome to Sweden", lõbus lugu ameeriklase kultuurišokist ja USA aatompommi loomisest pajatav realistliku olemisega kuid väljamõeldud peategelastega "Manhattan". Tegelikult muidugi kujunes see aasta suuresti kvaliteet-naistekate vaatamiseks, sest nähtud sai nii šotimaine ajarännuromantika "Outlander" kui lõpuks ka ajastudraama "Downton Abbey" kõik senised seeriad. Viimane põrutas küll seebiosuti vahel üsnagi punasesse, kuid tuli sellest siiski stiilselt välja.


Enne aasta lemmikuid veel lühidalt mõned 2014. huvitavamad filmielamused, millest osa võiks vabalt ka järgnevasse põhinimekirja kuuluda:

12 Years as a Slave - korralik illustratsioon USA ajaloole;
All Is Lost - peaaegu dialoogivaba meresõiduvastane vaktsiin;
Saving Mr Banks - Disney tuntud animafilmi sünnilugu;
Captain America: Winter's Soldier - edukas järg superhero-filmile, mis mulle rohkem meeldis;
Noah 3D - omapärane versioon tuntud muinasjutust;
Behind The Candelabra - eluloofilm nilbevõitu klaverdajast Liberace'st; 
Redirected - Leedu jabur pätikomöödia, parem kui Guy Richie filmid;
Fury - neli tankisti ja mehhiklane;
The Drop - tõeliselt korralik Brooklyni krimidraama;
John Wick - ülisuure bodycount'iga kättemaksupõnevik;
The Fault in Our Stars - mitte liiga nutune noorsoodraama;
God Help the Girl - mõnus muusikaline lugu Belle & Sebastianilt;
Lego Movie - ootamatult huvitav animaseiklus;
Trash - "Billy Ellioti" ja "Blackadderi" tegijate mõjus draama Rio getodest
Nightcrawler - kõheda peategelasega lugu öiste krimiuudiste kaameramehest
ja
Philomena - lugu katoliikliku Iirimaa silmakirjalikkusest; tegelikult üks aasta parimaid filme, ilmselt Steve Coogani parim filmiroll, aga ka Judi Dench pole kehvem, pigem vastupidi.

Kirsitubakas
Kirjutasin kohe peale filmi nägemist nii:
Tundub, et kui eesti filmitegelased metsa või rappa lähevad, on tulemuseks korralik kino. "Kirsitubakas" on hea. (Väga chill kulg, pigem detailid kui räuskamine, südamlikult piinlik huumor, nunnu peategelane; üllatavad kõrvaltegelased ja -näitlejad, ka need, kes muidu neurootikuid või vaevatud kodukanu kehastavad. Mõnusad väikelinna korterid ja ilus loodus. Ainuke pisike miinus oligi see, et mitu korda oli tunne, et nüüd on lõpp, aga kui pärislõpp saabus, siis oli seegi paigas.)

Ja nii oligi - Andres ja Katrin Maimiku "Kirsitubakas" Maris Nõlvaku ja Gert Raudsepaga peaosades on parim kodumaine film, mida 2014. aasta jooksul nägin.

How To Train Your Dragon 2
Animafilm viikingitest ja lohedest, kus kunstjalaga Kokutis lendab pooliku sabaga Hambutu seljas ringi, otsides adrenaliini ning avastades ja kaardistades uusi paiku.
Aga unustame parem heaga eesti tõlke, juba esimese filmi oma oli üsna jube.

Draakonite treenimise sari (kuhu lisandub tulevikus veel üks pikk kinofilm) on mitmel põhjusel täiesti erakordne. Ma ei tea ühtegi teist animafilmi, kus peategelane, laps seda enam, mõnest jäsemest ilma jääks ja oleks seejuures endiselt positiivne kangelane ja rollimudel. Lisaks on tegelased ka välimuselt teises filmis vanemad kui esimeses, mis samuti animafilmi kohta ebaharilik. Draakon 1 oli väga vinge; teine vast päris nii hea pole, aga seiklusena on ta endiselt suurepärane ja kõik uued juhtumused ja lisanduvad tegelased arendavad seda maailma väga ilusti edasi.

Kraftidioten
Norra film, millel meil siin nimeks "Kadumise järjekorras" on üks tõeline must komöödia ja seda kõige paremas mõttes. Sellist harvanähtud maalt pärit filmi vaatama minnes ei oska ju eriti midagi oodata ja kui siis ekraanilt hakkab tulema Sergio Leonet väärt kättemaksudraama, täielik spaghetti western lumes, siis on lusti laialt. Tegijad on osanud kõike päris osavalt doseerida, nii kaastunnet peategelasele kui hoolimatust kuritegeliku kahuriliha suhtes. Nutikas käsikiri, head rollid ja pahaendeline talveilm annavad kokku igati nauditava filmielamuse. Isiklikult oli eriti lõbus näha neurootilise maffiabossi ja lapsevanema rollis näitlejat, kes alles äsja oli Thor Heyerdahl

American Hustle
Seitsmekümnendad olid üks võrdlemisi ilge ajajärk inimkonna ajaloos. Kõik viimseni oli pruun, nii rõivad, ruumid kui inimesed, isegi muusika. Ja lisaks nägi see kõik ka täiesti jäle välja. Isegi muusika. Seesugune maailm koos kõigi detailidega ongi siin filmis ekraanile toodud, et jutustada lugu, kuidas FBI pisipetiste abil korrumpeerunud poliitikuid vahele võttis. Päris lõbus ja kriminaalne lugu, kus Christian Bale suudab teha kiilaneva ja rasvase rolli, millel pole mitte ühestki otsast Batmaniga pistmist.

Chef
Üks tõeline heatujufilm võiks ju ka aasta edetabelisse kuuluda. Raudmehi lavastanud Jon Favreau on oma filmis ise ka peaosaline, tätoveeritud superkokk Carl Casper, kellel saab oma nõmedikust tööandjast siiber ja kes läheb seepeale ratastel toiduputkas riiki läbivale road tripile. Seda selleks, et olla koos oma nutika pisipojaga, et müüa rahvale ülihäid kuubapäraseid võileibu ning ühtlasi lüüa taas hõõguma oma kokanduskirg. Tõeliselt mõnus lugu eranditult sümpaatsete näitlejatega, võiks isegi öelda - toiduporr, mida võiks edaspidigi, näiteks korra aastas, ikka ja jälle üle vaadata.

Gone Girl
David Fincher on raamatutest teinud päris mitu põnevat filmi, tegelikult ta ju suurt muud teinud polegi. Seekordne kriminull abielumehest, keda kahtlustatakse tema kadunud kaasa mõrvas, tundus küll ette ikka üsna kahtlane ettevõtmine. Seda just peaosaliste tõttu - töllakas Ben Affleck on näitlejana ikka väga hit and miss, lisaks oli naispeategelaseks valitud senise põhjal hinnates täi-es-ti karismavaba Rosamund Pike. Film aga oli hea, kuigi algus tunduski üsna rappa minevat. Mingil hetkel selgus siiski, et seebilik dialoog ja puine tegevus pärinevad ebameeldiva peategelanna päevikust ja on ilmselt lihtsalt tema versioon toimunust. Edasi läks juba põnevaks ja isegi ootamatult veriseks. Korralik Fincher, ühesõnaga.

X-Men: Days of Future Past
Marveli koomiksifilmid mind tegelikult eriti ei huvita, X-Men sari on väheseid erandeid. Ja sealt ka tegelikult just Bryan Singeri filmid - tema tegi avatriloogia kaks esimest head osa, enne kui Foxi solgutuspoliitika tõttu teise töö võttis ja uus lavastaja asja peaaegu, et ära rikkus. 2011. aastal tuli aga Matthew Vaughnilt uus "X-Men: First Class", mis sarja jälle korralikult käima tõmbas, tuues sisse retroliku minevikuteema ja James McAvoy ja Michael Fassbenderi mutant-patriarhide nooremad versioonid. Seejärel tuligi Singer taas mängu ja lavastas X-saaga järgmise osa. See on oma letaalsete Sentineli-robotite ning noorte ja vanade versioonide ühte lukku miksimisega taas üks korralik ja põnev vaatemäng.

Edge of Tomorrow
Jaapani kergromaanil (light novel olevat sealset noorteraamatut tähistav termin) "All You Need Is Kill" ja järgnenud mangal põhinev ulmekas ei saavutanud USA kinokassas kaugeltki seda, mida raha kulutades loodeti. Ilmselt pole Tom Cruise enam väljaspool paari filmisarja eriline kassamagnet, filmile antud uus ja nüri nimi aitas ka ilmselgelt huvipuudusele kaasa. Tegelikult aga on see film, mis DVD ilmumise ajaks kandis äkitselt hoopis nime "Live Die Repeat", üks viimaste aegade mäletamisväärsemaid ulmekaid, milles nii hulk huvitavaid pöördeid kui iroonilist huumorit. Ehk ainult vesises ja pimedalt sinises Pariisi kesklinnas toimuv kulminatsioon on mõnevõrra tüütu. Samas, tervikuna on takkajärgi-mulje sest ulmefilmist ikka väga hea, mida tegelikult ju väga tihti ei juhtugi.

Jodorowsky's Dune
Täiesti hämmastav dokumentaal sellest, kuidas mitmekülgne tšiili geenius Alejandro Jodorowsky püüdis kinoekraanile tuua Frank Herberti ulmeklassikut "Dune". Ta suutis ära rääkida fenomenaalse seltskonna noortest tundmatutest geeniustest vanade kuulsusteni - nende seas olid näiteks Moebius, H. R. Giger, Salvador Dali, Amanda Lear, Orson Welles, Pink Floyd ja mees, kes tegi hiljem "Alieni" eriefektid. Film jäi tegemata, nüüd sündis lihtsalt see uskumatu dokumentaal.
Aga mind huvitab see, mis ikkagi sai neist Moebiuse joonistatud storyboardide ja kontsept-piltidega promoraamatutest, mis suurtele stuudiotele saadeti ja mis kõik, peale kahe eksemplari, jäljetult kadusid? Sest selle olematu filmi jälgi ja plagiaate on täis praktiliselt kogu järgnev ulmekino.

Guardians of the Galaxy
Mina teadsin Rocket Raccooni varem ainult seetõttu, et Mike Mignola joonistas oma karjääri alguses temast ühe koomiksi. Ei teadnud selle koomiksifilmi tegelasi ka keegi teine, mistõttu oli   Marveli uue omaniku Disney poolt ikka päris julge liigutus anda töösse kallis ulmeseiklus, mille peategelaseks on lisaks paarile kosmose-cowboyle veel pesukaru ja kõndiv puu. Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud järgnema häving, tuli aga üks aasta suurimaid hitte. Star-Lord ehk Chris Pratt on peale seda filmi de facto superstaar ja kui mitte juba praegu, siis peale tulevast "Jurassic Parki" on Hollywood lõpuks leidnud Harrison Fordile väärilise mantlipärija. Kes veel ei usu, et Pratt on tõeline staar - tõestus on siin.

Boyhood
Julie Delpy - Ethan Hawke "Before"-triloogiaga tuntud Richard Linklateri tosina aasta jooksul tehtud film ühe poisi kasvamisest on igatahes erakordne. See, et samad näitlejad läbi aastate samades rollis vananevad ja film üldse oma praeguse lõpuni jõudis, on enneolematu saavutus. Sisu on ju ka kritiseeritud, aga minugi jaoks on see üks lihtne ja sümpaatne lugu, mis läbi väikeste detailide ja filmi kokkusurutud aastate näitab, kui kiirelt läheb tegelikult aeg, kuidas ühel hetkel olulised inimesed võivad meie elust juba teisel lõplikult lahkuda ja kuidas tegelikult tuleks iga viimast kui hetke hinnata ja sellest viimast võtta.

Only Lovers Left Alive
Jim Jarmuschi vaevaliselt valminud vampiirifilm paistab teiste samasuguste seast ikka tugevalt silma. Esiteks on juba näitlejad väga head, kusjuures mitte ainult alati särav Tilda Swinton. Pärast seda filmi ei imesta ma üldse, et Neil Gaiman sooviks just Tom Hiddleston'i oma legendaarset Sandmani kehastama. Teiseks on see film lihtsalt väga cool ja väga hea muusikaga ning püüab lõpuks natukenegi vastata küsimusele - mida teevad lõputult elavad igavesti noored inimesed kogu selle ajaga, mida neil nii laialt käes? Nagu arvata võis, ega see lihtne ei ole, kogu see pimedus, konspiratsioon ja regulaarne verevajadus. Ja ümbritsev lolli-, see tähendab, zombiekari.

Wind Rises
Hayao Miyazaki uusim film on mitmeski mõttes teistsugune kui tema varasemad. Väliselt oleks nagu tegu eluloofilmiga, mis pajatab legendaarsete Mitsubishi sõjalennukite disaineri Jiro Horikoshi elust ja tegevusest. Tegelikult see muidugi eluloofilm ei ole - tolle leiutaja filmis dramaatiline pereelu oli tegelikult hoopis teistsugune ja lasterohke, kurvavõitu abielu tuberkuloosi põdeva kaunitariga on pärit hoopis 1937. aasta Tatsuo Hori novellist, mille põhjal Miyazaki ise varem mangakoomiksi joonistas. Minu jaoks on "Tuul tõuseb" Miyazaki "Printsess Mononoke" järgsete filmide hulgas parim ja sobib ühtlasi ideaalselt eluaegse lennundusfänni lavastajakarjääri lõpetajaks.

The Boxtrolls
Laika Stuudio iga uus film on sündmus - nukufilm on isegi tänaste digitaalsete abivahenditega äärmiselt töömahukas ja täpsust nõudev ettevõtmine. "Kastitrollid" ongi alles stuudio kolmas täispikk animatsioon, seegi kord on animaatorid ja kõikvõimalikud meistrid loonud detailse ja omapärase maailma, mille tekkelugu on dokumentaalide ja "Art of"-raamatu abil väga huvitav jälgida. Kui ma aga peaksin seda uut filmi võrdlema "Coraline'i" ja "ParaNormaniga", siis minu lemmikuks jääks endiselt viimasena mainitu. Ma ei oskagi öelda, millest täpselt siin trolliloos puudu jäi... Aga igatahes tabasin end peale kino selliselt mõttelt, et tegelikult vist ei olegi maailmas olemas ühtegi lugu, mis vääriks nii keerulisel ja töömahukal moel ekraanile toomist.

Ida
Mustvalge Poola retrofilm pajatab kloostris kasvanud neiust nimega Anna, kes enne nunnavannet läheb lõpuks kohtuma oma ainsa elusoleva sugulase, tädi Wandaga. Tädi osutub endiseks stalinistlikuks prokuröriks ja nüüdseks alkohoolikuks, Anna avastab sel retkel ootamatult nii omaenda juudi vere ja tõelise nime - Ida kui ka perekonna jõhkra saatuse.
Filmis toimuv on ilmselt olnud Poolas pikka aega tabuteema - kunagise suure juudikogukonnaga maal saabusid ju hävitatud inimeste kodudesse uued asukad, kes ilmselgelt ei tahtnud minevikust mitte midagi teada ja kes võisid vabalt ka natside puhastustööle kaasa aidata. Totalitaarne punavõim tuli muidugi ka üldisele mälukaotusele kasuks. Ilmselt on see kõik väga valus teema niigi keerulise ajalooga maa jaoks. See, millise taktitunde ja poeetilise pildikeelega on briti lavastaja Pawel Pawlikowski keerulise loo ekraanile toonud, on üsna imetlusväärne.

 ***

Aasta 2015 algas kinos filmiga "Birdman". Mehhiko lavastaja Alejandro González Iñárritu "Amores Perros" oli kunagi võimas elamus, ka see film andis uuele filmiaastale väga kõva avapaugu. Ausalt öeldes kipun ma arvama, et ma polegi kunagi kinos nii hea heliga filmi näinud-kuulnud. Kui tabeli koostamine peaks jätkuma, on üks filme selles juba kindel!

01 jaanuar 2015

Filmiaasta 2014 - Pahn ja pettumused

2014 oli võrdlemisi vaheldusrikas, kuigi mitte eriti särav filmiaasta. Oli häid filme, isegi üllatusi, aga oli kuhjaga ka üsna halba kraami, sealhulgas selliseid, mida meedia võimsa filmisündmusena haipis. Pettumuste ja pahna kokkusaamisega polnud seega mingit probleemi, pigem kippus filme üle jääma. Mõni neist filmidest polnud võib-olla minusugustele mõeldud, aga kui ma neid juba nägin, siis siin nad nüüd kirjas on.

Jätan pikemalt mainimata Lars von Trieri rämpsfilmi teise osa, unustamisväärse "Godzilla", sisutu "Trip to Italy", vaese mehe "Titanicuks" pürgiva "Pompeii 3D" ja Wes Andersoni järjekordse hipsterfilmi, mis pakub küll silmailu, aga millel puudub takkajärgi tegelikult igasugune point, nagu ka ta varasematel filmidel. Just nagu oleks tolmusel pööningul mingeid coole vanu postkaarte või võõras keeles ajakirju lapanud. Oli tore, mõne pildi võiks ehk ka seinale riputada, aga see on ka kõik. Aru ei saanud midagi.

Aga, alustame siis filmidega ja, nagu kombeks, ikka kodumaisest.

Nullpunkt
Tohutu meediahaibi saatel kinodesse paisatud filmilugu (millest saab veel ka telesari) pajatab Tallinna noormehest Johannesest (Märt Pius), kes mitte kunagi ei kasuta sotsiaalmeediat, kelle skisofreeniku moodi emal on depressioon, kelle õde on tõmmanud ära Aasiasse ja isa maale vanaema juurde, kelle vanad Lasnamäe sõbrad on halvad ja uued eliitkooli klassikaaslased veel halvemad, kellele meeldib sörkida, kelle vapustavat ingliskeelset luulet kasutab kurjasti ära kõikvõimas muusikamogul ja kellel on ka naistega lõputud jamad. Lõpuks saab tal sellest kõigest siiber ja ta ajab asjad kiirelt korda.

Kaks tundi pikal (!) ja otsast otsani piinlikul filmil on nii palju vigu, et neid on raske kirja panna. Tegelikult arvan, et Margus Karu romaan on parem, aga kellegi Margit Keerdo-Dawsoni primitiivne stsenaarium oleks küll nagu kaheksanda klassi õpilase kirjutatud. Kogu koolijama näiteks algab ühest ütlemata lausest, mille iga teine inimene oleks kuuldavale toonud. Maailm on siin lapsikus fantaasias üks lõputult glamuurne koht - loomulikult on eranditult ilusate naistega abituurium kohutavalt glamuurne, aga sama glamuurne on ka Lasnamäe ja sealne pättide maailm. Rääkimata muidugi eestimaisest muusikabisnesest, see on juba täielik muinasjutuilm.

Visuaalselt on film primitiivne, mingit vaheldusrikkust siin pole. Ka muusika on väga "puust ja punaseks", selle ülesanne on lihtsalt kõik toimuv juba mõni sekund varem üle dubleerida. Nagu öeldud, hakkavad filmi hädad viletsast stsenaariumist, aga samavõrd süüdi on ka rollidesse valitud kaugelt liiga vanad ja tuntud näitlejad. Mõnes mõttes on neist isegi kahju, sest roppuseid täis dialoog on silmatorkavalt ebasuupärane ja võlts.

Tusk
ehk
Aasta Kõige Sitem Film
Kevin Smith on minu jaoks täielik mõistatus. Ta on kehastunud nerdiunelm - ülekaaluline ameeriklane, kes tegi paar edukat indiefilmi, sai kuulsaks ja rikkaks ning omab nüüd isiklikku koomiksipoodi ja -telesarja. Käsikirjutada ta ju veidi oskabki, vähemalt rääkivaid päid, aga lavastada küll mitte. Tema "Kihv", väidetav õudusfilm, on samuti üks suuremat sorti saast. Seda on lihtsalt piinlik vaadata ja seda mitte ainult idiootse loo tõttu, ilmselgelt ei tundnud ka näitlejad end kaamera ees hästi. Mis veel näitlejatesse puutub, siis esmapilgul müstilisel Johnny Deppi haltuural on oma põhjus - sõnumineerivaid müüjatare mängivad siin Smithi ja Deppi tütred. Neist kahest on plaanis ka omaette film...

Sin City: A Dame to Kill For / 300: Rise of an Empire
Kaks Frank Milleri koomiksitel põhinevat filmi, mis mõlemad on varasemate visuaalsete maiuspalade järjelood. Kuna aga vahepeal on juba liiga palju aega mööda läinud ja uued filmid ei pakkunud ei visuaalselt ega emotsioonidena mitte midagi uut, siis on nad mõlemad üsna mõttetud, tuimad ja unustamisväärsed. Huvitaval kombel oli mõlemas osalemas Eva Green, keda ju alati kena vaadata ja kes võrdlemisi paljana oligi filmide kõige tähelepanuväärivam detail. Sellest on aga vähe. Koomiksitegijana on Miller täiesti maha käinud ja ma loodan, et ka filmikunstiga ei tule tal enam kunagi kokku puutuda.

Interstellar
"Tähtedevaheline" on muidugi film, mida peaks ohjeldamatult kiitma, olevat teine teaduslikult kohutavalt tõetruu. Võib-olla ongi. Samas on mul Nolani filmides alati probleeme emotsionaalse haakumisega, nad kipuvad olema liiga raskepärased ja panevad lõpuks pea valutama.

Seekord on kogu paatoslik-lääge teadusreligioon ju ka veel kuhjaga loogikavigu täis. Kui maailmas on tohutu toidukriis, miks ei ründa üksildase maisikasvataja laokil põlde näljased ja vägivaldsed hordid? Ah, et põrandaalune NASA peab pikki plaane, ehitab hiigelraketi ja võtab siis seda piloteerima sisuliselt suvalise tara taha sattunud jorsi? Miks ei saadeta signaale otse neile, kel neid vaja? Miks üldse tuleb sinna musta auku inimesi saata kui olemas on väga intelligentsed robotid? Ja nii edasi. Ei veena. No ei veena.

Sex Tape
Sel aastal ei olnud tõepoolest puudust filmidest, kus näitlejate endi piinlikkus silmatorkavalt ekraanil näha oli. Jason Segel ja Cameron Diaz mängivad abielupaari, kelle voodivallatustega koduvideo kogemata kombel Apple'i pilveteenuse kaudu kõrvaliste silme ette jõuab. No ei olnud naljakas! Ja mingit ekraanikeemiat selles piinlikus punnitamises ka ei esinenud.

Frankenstein 3D / Dracula Untold
Kaks äärmiselt ebavajalikku klassikaliste horror-tegelaste uusversiooni. Esimene oli nii halb, et sellest pole isegi mitte miskit mäletada. Teine plagieeris juba plakatist alates kõike, mis liigub, Madonna videost Tolkieni-filmideni. Ja sisu? Tegu oli siis nagu eel-looga Draculale, kust selgus, et tegelikult oli ta igati ontlik aadlik ja pereisa, keda aga hammustas lähedalasuva Hambamäe koopas (hambaaugus?) elav vampiir. Too oli aastasadade jooksul sealsamas täiesti märkamatult juba tohutu hulga inimesi ära söönud. Film lõppes tänapäevas ja ähvardas järjeosaga. Samas, ise pakuksin filmiks välja ka võimaliku eelloo  - sellest, kuidas mingi veel vanem vampiir hammustas seda vampiiri, kes hammustas Draculat. Ja miks peatuda? Kindlasti oli olemas veelgi vanem vereimeja. Sky is thel limit, nagu öeldakse. Andke aga tuld!

Lucy
Luc Besson on viimastel aegadel oma kunagise tippvormi hale vari, äkki oleks tõesti parem olnud, kui ta oleks oma vana lubadust täitnud ja lavastajana kümne filmiga piirdunud. Besson on ju ekraanile toonud mitmeid väga coole naistegelasi, aga Scarlett Johanssoni supernaiseks muutuv narkomuul Lucy sinna nimekirja küll ei kuulu. Ka film on täiesti unustamisväärne - lühike, täis targutavalt kohatuid dokumentaalkaadreid ja tegelikult oli see üldse ilma korraliku struktuuri ja lõputa.

Robocop
Kultusfilmide uusversioonid on üks väga kahtlane ettevõtmine ja see siin on selle järjekordne tõestus. Ükskõik kui cool ja moodne näeb välja uus inimrobot, originaalile ei saa ta ligilähedalegi, nagu ei saa lähedale ka stsenaarium. Tulemus on tuim ja täiesti unustamisväärne. Kusjuures - ma ju tean, kuidas oleks saanud teha hoopis parema ja tõeliselt cooli uue Robocopi - peategelane oleks lihtsalt pidanud olema naine!

Her
Spike Jonze'i oscarivõitjast ulmekas, kus üksildane kirjanik Joaquin Phoenix armub Scarlett Johanssoni häälega opsüsteemi, on tõenäoliselt hea film. Minu jaoks aga muutus see vaadates aina igavamaks, ilmselt läks ka silm kinos korduvalt kinni ja nüüdseks pole mul enam õrna aimu, mis seal lõpuks toimus ja kuidas see softilembefilm üldse lõppes.

Sous les jupes des filles
Muidugi, prantsuse filmidesse tuleb alati juba ette suhtuda teatud skepsisega ja kes seda ei tee, on ise loll. Eriti veel kui tegu on komöödiaga, sest siis tuleb ilmselgelt taluda suures koguses näomoonutusi, kätega vehkimist, nõmedat huumorit, ebardlikku näitlemist ja ajuvaba stsenaariumit. See film siin, mille maakeelseks nimeks sai "Tüdrukute seeliku all" on just täpselt selline. Üheteistkümnest pariisitarist pajatav lustilugu sisaldab suurt hulka superstaare, aga lubatud lustakate saladuste asemel on siin kaks tundi piinlikku amatöörlust. Üksteist lolli kana ajamas lolle kana-asju, Pariisi linn ei suuda ka asja päästa.

Teenage Mutant Ninja Turtles
Mul pole kilpkonnade osas mingeid nostalgilisi mälestusi, kui välja arvata ühe naabripoisi surnud ja maetud kilpkonn, kes minu hilisemate kahtlustuste kohaselt oli hoopis suveunes. Või, ma ei tea, see pole ka tegelikult nostalgiline, lihtsalt tuli meelde. Ninjakilpkonnad on muidugi koomiksiklassika, aga erilist huvi nad mulle ei paku ja ega see digitaalsest mäsust kubisev lastefilm ka olukorda ei parandanud. Seda enam, et seekord olid nad ikka eriti võikaks disainitud. Täpsustada kusjuures ei saa, sest siis läheks jutt rassistlikuks.

The Other Woman
See film oli lihtsalt õel. Kolm litsakat naist - üks neist abikaasa ja kaks armukesed -, löövad kampa ja retsivad üheskoos ühist meest, kuidas aga saavad, tissekasvatava naishormooni söötmiseni välja. Vastikud eided, nagu nad ise paremad oleksid.

The Amazing Spider-Man 2
Mul polnud sellest filmist enam absoluutselt mitte kui miskit meeles, just nagu polekski näinud. Üle kontrollides selgus, et - ahjaa! Seal oli ju see sinine Jamie Foxx, kes tahtis midagi. Mida, ei tea. Oletan, et maailma valitseda. Ja siis oli seal ka üks mu lemmikuid Paul Giamatti, aga kas ta mängis seekord tõepoolest Savisaart või ikkagi lihtsalt Ninasarvikut, ka seda ei oska ma öelda. Ja Emma Stone sai vist surma? Peaosaline Andrew Garfield aga mu lemmik ei ole. Kui nii väga leebelt väljenduda. Väga-väga leebelt.

Ja lõpetuseks:

The Hobbit: The Battle of the Five Armies
Ma ei oska veel öelda, kas see, et Peter Jackson ka teise Tolkieni-triloogia lavastas, oli viga, selleks tuleb kõik pikad versioonid ära näha. Aga, eks ta kahjuks sinnapoole kisub küll, sest sisult on need lood ikka väga sarnased. Samas on "Kääbik" ju üks hoopis teistmoodi raamat kui LotR ja sellest sama palju paatost ja pikkust välja pigistada oli ikka liig.

Jacksoni võime meeletut logistikat hallata on muidugi imetlusväärne, aga see, et kogu suure saaga lõpp ekraanil kuidagi emotsioonituks 48fps telelavastuseks kujunes, oli kurb. Kogu väljareklaamitud suur viie väe lahing oli laialivajuv ja eba-eepiline ega saanud varasemate põnevusele ligilähedalegi - meenutage või noid vanade filmide elevandi moodi elukaid! Siin filmis olid aga äkitselt kohal mingid Dune'i uuristaja-ussid... Tegelikult oligi kolmanda kääbikufilmi kõige huvitavam osa draakonirünnakuga seotu, see aga sai ju juba mõne minutiga enne algustiitreid otsa.

Kogu film tundus kuidagi logisev ja kiirustav, just nagu miski, mis tegijatel lihtsalt tuli ära teha ja fännidel ära vaadata, kuigi kõik on tegelikult juba asjast üsna tüdinud ja tahaks koju ära. Kurb, Keskmaa väärinuks küll natuke paremat hüvastijättu. Aga vähemalt oli Billy Boydi lõputiitrilaul päris hea, see pakkus emotsioone rohkem kui kogu eelnev film seda suutis.

PS: "Kääbiku" teine osa, see Smaugiga, oli pikas versioonis päris vaadatav, nagu ka Blu-ray 10 tundi lisadokumentaale. Ilmselgelt oligi see Bilbo-triloogia parim osa, karta võib, et kolmas film pikemana eriti ei parane.