27 september 2008

Libahunt - Werewolf

Taas kord midagi vanemat - siin on ehk üks parimaid asju, mis ma kunagi teinud olen - Libahundi kuju.

Some images of my 1:8 Werewolf statue. Sadly, I still don't have any finished and painted versions...

Tegu on põhimõtteliselt nn. garage kit'iga. GK on skulptuur, mille hobiskulptor suuresti omaenda lõbuks ja omaenda kodus valmis teeb, vormide abil paljundab. Seejärel saavad fännid ja kollektsionäärid seda reeglina otse autorilt osta, et kuju ise lõplikult kokku monteerida, ära värvida ja riiulile ilutsema ja tolmu koguma asetada.

Ehk siis midagi sarnast kõigile tuttavate lennuki- ja laevamudelitega. Tiraažid on vormide kulumisest tingituna väikesed, reeglina kuni mõnikümmend eksemplari, seetõttu on GK kujud reeglina üsna rariteetsed ning ka hinnad suhteliselt kõrged. Hind sõltub muidugi kuju suurusest, materjalimahukusest, keerukusest ja skulptori tasemest.

GK objektiks võib põhimõtteliselt olla mis iganes autorile huvi pakub. Reeglina küll on miniskulptuuride, -büstide ja dioraamide inspiratsioon pärit koomiksitest, filmidest ja fantaaasiaraamatutest, palju on näiteks vanadest horrorfilmidest inspireeritud kraami. Loomulikult on teisigi teemasid, omaette alajaotus on näiteks teaduslikult igati vettpidavate sauruste ja muude ürgelukate kujud.

Järgnevalt mõned pildid minu Libahundi valmimisest. Karkass, mille ma küll hiljem olin sunnitud osadeks eraldama:

Valmiv Cernit-savist originaal:

Valmis savikuju. Kuigi suurem osa on tõepoolest Cernitist, on mõned peenemad detailid ka purunemiskindlamatest eposavidest:

Libahunt koosneb kuuest eraldi detailist. Järgneval pildil on kipsist ja silikoonist maatriks- ja karpvormid, mis tegelikult vajavad hetkel veidi modifitseerimist. Vormid on omaette suur teema, nende juures on põhiline kvaliteet, stabiilsus ja see, et materjali valades ei jääks vormi soppidesse õhumulle:

Smooth-on resinvaigust valatud detailid, aluses on kaalu suurendamiseks pisikesed kivid:

25 september 2008

Abe Sapien statue - 05

Pisut progressi ka skulptuuririndel - Abe Sapieni kõhulihased on konkreetsemad, vasak jalg hakkab valmima ja selg, mida delikaatsusest siinkohal parem ei näita, võtab ka vaikselt kuju. Püüangi kõhu- ja seljalihastega ühele poole saada ja siis - ahju ning edasi teiste detailide kallale. Vaikselt hakkab ka tunduma, et ehk peaks kõndimismulje vähendamiseks pisut paremat kätt langetama... Aga eks näeb.

Lisaks lammutasin (ikka veel!) lõpetamata Lizi büsti vasaku näopoole, seegi ootab uuendamist, sest kõik muu peale näo on ju juba igiammu valmis.

Some small progress on Abe, working on front and back muscles... Left leg is also almost there. Then - to oven and to the next details!

Film noir

Järjekordne pilt Joonistajad koos blogisse, seekord oli teemaks Film noir. Ehk siis kõiksugu klišeed saatuslikest naistest ja kaabuga meestest, pimeduse, vihma ja ruloovarjudeni. Ülesandeks oli küll kasutada ainult kolme värvi (must + valge + veel üks), aga sellest ei pidanud suurt keegi kinni. Üldiselt olen karakteri ja poosiga rahul, ehk siiski püüan asjast edaspidi ka mustvalge variatsiooni teha. Kontuur on taas kord Penteli brushpen kalkal.

Another image for Joonistajad koos sketchbook sessions blog, this time the theme was Film noir. The goal was to try to use only 3 colours (including white and black), but it looks like only one person was able to do that... Nothing original here, just clichés and influences from Bruce Timm to Jessica Rabbit and Veronica Lake.

22 september 2008

Härra Jean, d'Artagnan ja pringid piigad

Sain täna Prantsusmaa netipoestpoest paki paari päris hea raamatuga. Hiljutisel Pariisireisil oli mul väike nimekiri huvipakkuvatest asjadest, mida kindlasti osta või vähemalt oma silmaga üle vaadata soovisin. Nii mõnigi neist ei sattunud aga mulle mitte üheski raamatupoes ette... Üks seesuguseid oli Dupuy-Berberiani "Monsieur Jeani" sarja kahe esimese albumi ühine kordustrükk, mille kohta head inimesed BDNetist ütlesid, et see on lihtsalt läbi müüdud ja vaevalt seda kusagilt saab... Ega saanudki. Kuni endalegi üllatuseks avastasin ta ühes netipoes, kus nimi ei olnud küll päris õige, kuid hind klappis. Kusjuures oligi õige raamat.

Charles Berberian ja Philippe Dupuy on kaks prantsuse koomiksitegijat, kes on välja arendanud täiesti erakordse loomingulise sümbioosi. Mehed nii kirjutavad kui joonistavad koos, kusjuures raske on aru saada, kus ühe joon lõpeb ja teise idee algab. Et nad siiski päris ühes rütmis ei hinga ja koos ei ela, on näha raamatust "Maybe Later", mis dokumenteerib koomiksivormis päevikuna mõlema mehe eraldi üles joonistatud ponnistusi ühe Jeani albumi sünnitamiseks. Väga naljakas lugemine.

Mulle tohutult meelidib Dupuy-Berberiani elegantne joon, lakooniline kuid ilmekas detail ja limiteeritud kui samas ülimaitsekas värvigamma. Meestelt on ilmunud ka kena artbook "Dupuy-Berberiani maailm", milles lehekülgede kaupa postereid, veinipudelisilte, lithosid ja mida iganes nad on oma karjääri jooksul kokku joonistanud. Soovitan soojalt!

Ma ei saa midagi teha, "Härra Jean" on mu absoluutne lemmik, vähemalt eurokoomiksite seas. Lugu 30+ kirjanikust, kes on esimese loo algul just oma debüütromaaniga maha saanud ja nüüd mõõduka kuulsuse, naissuhete ja vanade semude põhjustatud probleemide puntras sipleb, on vaat et parim asi, mida üldse lugenud olen. Jeani süüdimatu lapsepõlvesõber Felix näiteks keerab talle alatihti mingi jama kraesse, ega väsi samas tema kulul liugu laskmast ja oma algkooliealist poega Jeani hoolde lükkamast.

Loos on tähtsal kohal ka Jeani painajaunenäod. Ühes seesuguses näeb ta, kuidas päriselus pealetükkivad naistuttavad rõngassärkides sõdalastena keskaegset lossi piiravad, müüride taga kaitsjateks ja kuningaks Jeani enda kloonid. Ründajate põhirelvaks seejuures beebid, keda katapultidega üle müüri heidetakse, sundides Jean-sõdureid luttide ja pottidega tõusvat titekisa vaigistama. Visuaalselt väga lõbus stseen! Muidugi, ajad muutuvad ja uuemates albumites on Jean juba ka ise pereinimene ja õnnelik isa.

Mul on varasemast olemas nii Soome albumid kui Prantsuse ja USA raamatuid. Tuleb aga tõdeda, et uustrükid on neist konkurentsitult kõige kenamad. Järgmisel pildil ongi võrdluseks originaalne ja traditsioonilises formaadis kõvaköiteline BD, soome pehmekaaneline album, uus topeltalbum ning USA kolmest esimesest koosnev kõvaköiteline raamat.

Uued raamatud on tavalisest BD albumist väiksemad ja nii hoopis sümpaatsemas suuruses - joonise suurus 19,5 x 25,5 cm asemel 17 x 22 cm - ja äärmiselt meeldival pisut kreemikal paberil. Seetõttu on ka värvid kuidagi kenamad, mitte nii säravad kui algses albumis, pigem pisut pastelsed. (Võrdluseks - USA raamatu joonise suurus on 15 x 20 cm ja kuigi vahe on väike, on erinevus lugemiselamuses tõepoolest mäesuurune.) Too uus ja ilmselt mangade populaarsusest mõjutatud formaat on minu isikliku arvamuse kohaselt vaat et ideaalilähedane. Lugeda ja lehitseda on mõnus, samas on ka piltide detailid täiesti olemas ja nauditavad. Selles formaadis raamatuid oli Pariisis tõepoolest päris palju näha ja paistab, et mitmed kirjastused on otsustanud varasemate sarjade kordustrükke ja nn. Integrale-editsioone just sellises mõõdus kirjastada. Jeani raamatute juures on omapärane veel see, et nende ümbrispaber on väiksem kui kaas, paljastades raamatu pealkirja, kuid varjates hoopis teistsugust kaanepilti.

Teine raamat, mis juba Pariisis korduvalt silma jäi ja peaaegu oleks ka ostukorvi jõudnud, on Nicolas Junckeri "d'Artagnan - Journal d'un cadet". Tegu siis 264 lehekülge pika adaptsiooniga kõigile tuntud Alexandre Dumas' "Kolme musketäri" raamatust. Lugu on pajatatud noore keevaverelise gasgoonlase seisukohast, mistõttu pole ime, et see kohati üsna erootiliseks kisub, vähemalt kujutluspiltides... Joonis on lakooniline ja animafilmilik, kuid väga ilmekas, nii ka lehekülgede kompa, pildirütm ja kaameranurgad.

Mis mulle selle raamatu puhul eriti imponeerib - tegu on sisuliselt kogu musketäriraamatu adaptsiooniga. Kui tavaliselt piirdutakse tuntud ja hoogsa kaelakee looga, siis siin on olemas nii Constance Bonacieux' surm kui Mileedi hukkamine. Igatahes kobe raamat ja mida rohkem ma seda lehitsen, seda rohkem meeldima hakkab.

- - -
Taschen on üks paganama huvitav kirjastus. Nende kunstiraamatute hinna ja kvaliteedi suhe ning laialdane teemadevalik on ilmselt maailma parim. Seoses 25. aastapäevaga on ilmunud hulk odavaid ja samas kvaliteetseid (kordus)trükke, näiteks kolmesajakroonine ja kaheköiteline üliinformatiivne skulptuuriraamat. Aastapäevalogo kannab ka Gil Elvgreni kogumik, mille lõpuks täna Apollost ära ostsin.


Gil Elvgren (1914-1980) on USA pin-up-, kalendri- ja reklaampiltide klassik, kelle töödes on midagi sügavalt... ajastulikku? retrolikku? Misiganes, igatahes on see Tascheni kõvas köites raamat lustakas pilguheit hoois teistsugusesse ajastusse. Kuna antud pildid pole joonistatud galeriiseintele riputamiseks vaid trükkimiseks, pole Elvgreni tööde valmimishetk tihtipeale täpselt teada. Siiski, suure töö tulemusena on siia raamatusse kogutud ja järjestatud ca 98% kõigist tema glamuurmaalidest, sissejuhatuseks veel põhjalik essee mehe elust ja karjäärist.

Need pildid, mille pruntissuised ja volüümikad piigad mõjuvad sedavõrd suures hulgas koos küll tiba korduvana (raamatus on kokku 588 reprot!), olid oluliseks tujutõstjaks ja ihalusallikaks depressioonijärgses Ameerikas ja sõjameeste seintel. Täna on nad humoorikad ajastudokumendid, mis oma tehnilises täiuslikkuses on üsna õpetlik ja inspireeriv materjal. Elvgreni mõjud on tänaselgi päeval ilmsed ja on igati tänuväärt, et kunstniku elutöö on ühtede kaante vahele saanud.

21 september 2008

Hellboy büst

Vahelduseks jälle midagi vanemat - see on Hellboy büst, millega 2005. aasta alguses sai tegelikult re-animeeritud mu lapsepõlveaegne lemmiktegevus ning algas tõsisem skulptuurihuvi. Just selle büstiga õppisin ma mingil määral selgeks kogu garage kiti valmistusahela polümeersavi-originaalist läbi silikoonvormide resinvaigust/plastikust värvitud kujuni, just sellega sai selgeks, et tegelikult ma ilmselt oskan pisut asja ning alaga võiks ehk edaspidigi tegeleda.

Something older for a change... This is how my sculpting hobby got started some years ago, in 2005 - my Hellboy bust.

19 september 2008

Ahnoldipilt

Järjekordne pilt joonistajate blogisse. Seekord oli teemaks "Arnold Terminatorina".

Imelik asi mul selliste saržisarnaste piltide tegemisega. Otsin ja vaatan ohvri fotosid, püüan leida iseloomulikku, et seda siis enam-vähem sarnasena ja samas saržilaadsena paberile panna... Hiljem ja värske pilguga vaadates näevad seesugused sorgeldused reeglina välja kui utter crap.

Kritseldan siis vaheaegadega edasi, saan juba midagi paberile, mis tundub enam-vähem see, mis vaja... Ja siis, järgmisel sirgeldus-sessioonil heidan kõik eelneva kõrvale ja viskan kiirelt kokku midagi, mis hakkab tunduma hoopis õigem kui varasemad küündimatud ja pooles vinnas katsetused. Just nii tekkis ka see "Ahnold" ja mul on tegelikult hea meel, et nii läks - selline pintslijoonega minimalistlikum pilt võttis vormistudes hoopis vähem aega ja vaeva kui algselt plaanitsetu.

Brushpen kalkal + PS. Proovisin värvis kolme erinevat rasterdust, see siin tundus lõpuks kõige sobivam. Kontuurisin seda pilti ikka päris mitu korda ning asendasin lõppversioonis kõrvakeeru ja vasaku silma-kulmu teiselt katselt pärit eksemplaridega. Loobusin ka eraldi paberile joonistatud lisaviirutusest, mis algversioonis rohelisena pildil paiknes - see lihtsalt ei haakunud hiljem lisatud heledama varjutusega. Ja võib-olla ongi hea, nii jäi kontuur veelgi minimalistlikum.

17 september 2008

Joonistades sõnu ja kirjutades pilte

Täna jõudis mu postkasti juba tüki aja eest tellitud ja paari nädala eest (lõpuks!) Amazonist posti pandud Jessica Abeli ja Matt Maddeni "Drawing Words & Writing Pictures". Raamat põhineb autorite loenguil, mis peetud New Yorgi koolis School of Visual Arts ning sisaldab ohtralt nii tekstilist kui pildilist kraami. Seda kõike just pigem praktilisest seisukohast, mitte niisama teoreetiliseks targutamiseks ja ajalooliseks ülevaateks.

DW&WP on tegelikult huvitav juba kasvõi kirjastuse tõttu - :01 First Second on minu jaoks hetkel huvitavaim USA koomiksikirjastus. Nende valikus on ka hulk tõlkeraamatuid, mis originaalis pärit näiteks Euroopast ja seetõttu keelebarjääri tõttu raskemini loetavad. Julgen soovitada kasvõi sellist - väga kenas köites ja uskumatult ilusa pintslijoonega tehtud Cyril Pedrosa "Three Shadows" (kirjastaja kodukal on tutvumiseks väljas ka katkend).

Mul on päris mitmeid eri maadest pärit koomiksiõpikuid (ehk peaks neistki kirjutama?...), kusjuures tõepoolest - see siin on üks paremaid. Nagu mainisin, on autorid juba aastaid koomiksitegemist õpetanud ja see 304-leheküljene raamat on nende kogemuste kontsentraat. DW&WP ongi mõeldud täielikuks koomiksi algkursuseks, seda nii iseseisvale uurijale kui grupina või klassiruumis kasutamiseks. Ülesehitus on ka just nimelt õppetööst inspireeritud - 15 peatükki peaks andma tegevust samaks arvuks nädalateks, ehk siis täpselt üheks (Ameerika) semestriks.

Raamatuga on seotud ka spetsiaalne lehekülg - http://www.dw-wp.com. Hetkel on see üsna algusjärgus, aga teoorias peaks see olema koht nii lisamaterjalide leidmiseks kui igale praktilisele iseõppijale oma töödele vastukaja saamiseks.

Viieteistkümne peatüki seas on mitmesuguseid, praktilisemad vahelduvad teoreetilisematega. Tutvustatkse terminoloogiat, analüüsitakse erinevaid sisulisi ja vormilisi viise lugude pajatamiseks ning räägitakse lahti olulisemad tööetapid ja -vahendid. Oma peatükk on näiteks tekstide kirjutamisel ("Lettering"), sulejoonisel ja pintsli kasutamisel. Viimane peatükk pajatab skännimisest ja jooniste digikujule viimisest.

Muuseas, esmakordselt nägin raamatu arvutiteemades screen capture asemel joonistatud aknaid ja menüüpilte, mis pole sugugi väheminformatiivsed, kuid illustratsioonina hoopis sümpaatsemad. Illustratsioonivalik on üldse päris hea, siin on piisav hulk erinevaid stiilinäiteid, kõik saadetud kommentaaride ja põhjendustega. Omaette lehekülg on pühendatud nii korrektsele joonistuspoosile kui mõningatele lõõgastusharjutustele, raamatu lõpetavad bibliograafia ja mitu lisandust, üks neist põhjalik ülevaade minikoomiksi valmistamisest.

Mida uut siis põgusal lugemisel teada sain? Huvipakkuv oli näiteks soovitus kontuur 600 dpi hallskaalas sisse skännida ja enne threshold-käsuga bitmapiks pööramist 1200 dpi-le konvertida;
Sain teada, et korralikus kunstitarbepoes peaks olema käepärast brush-up paper ehk spetsiaalne sinine paber, millele veega joonistades saab pintslit proovida; et on olemas pintsliseep ja et kallimaid kolinsky pintsleid kasutades võiks tööriistade hulka kuuluda ka spetsiaalne alus ehk brush basin;
et Mort Walker leiutas uudissõna - emanata, mis nüüd tähistabki kõiki koomiksis leiduvaid graafilisi detaile, mida reaalselt ei eksisteeri ja mis markeerivad näiteks meeleolu või sõimu.

Vast kõige huvitavam ülesannetest, mida iga peatüki lõpus lugejatele soovitatakse, on koomiksijämm. Sisuliselt on see üheksaruuduse koomiksi joonistamine, mille iga järgneva pildi teeb uus inimene. Joonistamiseks pakutakse välja koguni 13 erinevat ideed. Mõned näited: iga pilt on justkui zoomitud detail eelmisest; alustada viimasest pildist; iga joonistaja kirjutab järgmise pildi teksti, tema enda ruudu tekst on eelmise joonistaja kirjutatud (esimesele kirjutab viimane) jne.

Ühesõnaga, igati asjalik raamat, mille läbimine võrdub täiesti korraliku koomiksiteemalise koolikursusega. Muuseas, kunagi on tulemas ka jätkuosa, milles teemadeks graafilise romaani struktuur, koomiksi produktsioon, kirjastamine ja levitus. Ilmselt tuleb seal jutuks ka värv ja kogu keerukam digitaalne pilditöötlus, mida selles raamatus ei puudutata.

PS: kui huvi või küsimusi, siis kommenteerimine on täiesti lubatud!

13 september 2008

Elektra

Vahele üks vanem pilt. Ei midagi erilist, sinine 0.5 mm Penteli värvipliiats kalkal, pluss digivärv ja mingisugune taustatekstuur. Päris mõnusad triibulised toonid kukkusid ju värvides välja... Lisaks on siin väga hästi näha too kõõluseline deformeeritud anatoomia, mis vägisi mu piltidesse ronib ja mille vastu pole ilmselt ka mingit mõtet sõdida.

Abe Sapien statue - 04

Pisuke progress... Mul on tunne, et püüan ehk torso ja vasaku kehapoole jäsemed enam-vähem ära kõpitseda, siis küpsetus ja sümmeetriline teine pool. Pea jääb viimaseks, nagu ka suurem osa vöödetaile ja labakäed. Üks keerulisemaid detaile on mignolalikud hiigelpõlved - nende saamine selliseks, et oleks nagu piltidel kuid samas ei mõjuks tobedalt, on päris keeruline. Sama tegelikult reielihastega. Aga see kõik on juba Hellboyst tuttav...

Some small progress... At the moment it looks like I'll try to finish torso and left leg+hand. Then baking and other side with all the obligatory symmetry headaches. Face, fingers and pouches will be the last details, most everything there now are just placeholders.

Lisaks on Cernitil materjalina omad veidrused. See on hoopis teistsugune kui Ameerikas domineriv Super Sculpey Firm, mis on üsna plastiliini-sarnane ja reageerib alandlikult igale pisimüksule. Seetõttu on temast midagi viimistletut teha (minu jaoks vähemalt) tõeline piin. Sakslaste Cernit on absoluutselt erinev. Ma nimetan seda "teise päeva saviks" - esimesel on see vetruv, kummjas, vajutades nihkub eest ja vetrub, ühesõnaga veider ja tüütu, natuke nagu närimiskumm. Kui aga vorm enam-vähem paigas ja kuju nii päev või paar seisnud, muutub materjal kuidagi teistsuguseks - asub säilitama olemasolevat vormi ja võimaldab väga hästi pindade ja tekstuuridega tegeleda. Polegi mõistnud, milles värk ja annab seda jäigastumist ehk kuidagi näiteks külmkapis kiirendada... Kui aga küpsetamata kuju kuude kaupa õhu käes vedeleb, kuivab ta liigagi, asub pragunema ja muutub rabedaks.

Seega, Cernit ei sobi spontaansemaks tööks, vähemalt mitte kõik selle sordid. Eriti veel vanem savi, mille retseptuur oli teistsugune ja mis oli pakist võttes rabe ja vajas enne kasutamist kõvasti mudimist ehk konditsioneerimist. Fimo on selles suhtes parem. Samas, küpsetatud Cerniti tugevusega teised savid eriti ei võistle. SSF on ka suht' kõva, aga samas väga rabe.

12 september 2008

Tarzanipilt

Siin on uusim "Joonistajad koos" blogisse tehtud pilt. Seekord oli teemaks ei keegi muu kui kuulus ahvide kasvandik.

Image drawn for sketchbook sessions blog. Pentel brush pen on tracing paper, Photoshop and one scanned texture. Inspired by childhood's sunday afternoons with TV and old Johnny Weissmüller Tarzan movies.

Nagu olen mujal juba kirjutanud, oli Tarzani-filmidel minu lapsepõlves väga tähtis koht. Lasteaialapsena sai neid pühapäeva pärastlõunati Soome TV vahendusel must-valgest pildikastist vist küll kümnete kaupa nähtud. Seetõttu, kui paljudel filmifriikidel on oluliseks mõjutajaks 1933. aasta King Kong, siis minul on selleks ilmselt Tarzanid.

Lähtusingi oma pildi tegemisel vanadest headest Johnny Weissmülleri filmidest, milles ahvide kasvandik oli alati laitmatult raseeritud ja kammitud, milles maailm oli veel naiivselt selge, huumor tsenseerimatult sexy ja neegrite trummipõrin primitiivselt verdtarretav.

Kes filme mäletab, siis liaanisõitude suured plaanid olid tehtud taustaprojektsiooniga. Ekraani ees ja kaamera suhtes paigal püsides kõlkus köiel peategelane, kelle jalge alla siis kusagilt alt vasakult sõitis sobival hetkel puuoks. Sellest vertikaalne liaan minugi pildil.

Pilt on joonistatud paljukiidetud Penteli pintselots-brush peniga, mis, nagu mulle aina enam tundub, on tõepoolest geniaalne riistapuu. Vähemalt kui kääridega üliterav ots tiba nürimaks nokitseda... :-) Kalkale tehtud pintslijoont on küll tekkivate varjude ja pigmendi läbikumamise tõttu väga raske kvaliteetselt skännida, aga seekord vist õnnestus.

Läksin värvimiselt kergema vastupanu teed - piirdusin ainult mõne gradiendiga ja keerasin siis kõik rastrisse. Lõpuks sain katsetada ka värvi paigast nihutamist...

Kuna pilt tegelikult ju hõredavõitu ja džunglitausta tegemine minu jaoks ületamatult keeruline, püüdsin värvimise käigus tulnud ideedejada tulemusena asjast vähemalt midagi lobby-cardi sarnast kokku klopsida. Ehk siis midagi, mis oleks võinud Pätsu ajal mõne Bi Ba Bo fuajees rahvast kinosaali meelitada. Tekst on tegelikult tõlge ühest "Tarzan and His Mate" filmi treileritekstist: "The ultimate in thrilling romantic adventure!"

Ja et asjast kõik välja pigistada, siis siin on veel üks seepiatoonides "pööningult leitud remix":

10 september 2008

Abe Sapien statue - 03 - Starting with clay

Alustasin polümeersavietappi... Pintseldasin karkassi üle tulemasinavedelikuse savilahusega, et savi paremini haakuks, katsin kogu kupatuse õhukese savikihiga ja küpsetasin pool tunnikest. Siis läks juba tõsisemaks mätsimiseks...

Here's the result of the first day of sculpting. Used some lighter fluid to brush the armature, covered with thin layer of clay and baked it. And then - more clay... Not bad for the first day! But still pretty rough...

Hall Cernit on ise segatud, sellist tooni lihtsalt suurte tükkidena ei toodetagi. Kui päris detailidesse minna, siis 1/8 suurest poolekilosest valgest on segatud 1/32 62 g paki mustaga. Kogus on eksperimentide tulemus, aga tundub, et saadud toon on suht' ok. Tumeneb veidi küpsetades, kuid mitte oluliselt. Ja mis kõige tähtsam - edaspidi on sedasama tooni võimalik juurde miksida.

Ühesõnaga, nüüd on siis käes too kõige tüütum etapp. Loodan suured vormid paika saada, ehk isegi sümmetria ja siis läheb detailideks, detailideks...

08 september 2008

Abe Sapien statue - 02 - armature is ready

Armatuur valmis, oli aeg see poosi keerata ja puuklotsile fikseerida... Umbes selline peaks ta saama. Tõenäoliselt tuleb lõplik kuju vormide lihtsustamiseks ärakäivate kätega, aga hetkel ma oma pead sellega ei vaeva.

So, this is more or less how the pose will look like. Hands will be separate on final statue for simplier moulding, but that's something I'll deal later. Now I just need to get this armature look like Abe...

Traat-armatuur on kaetud Aves Apoxie Clay kahekomponendilise isekõvastuva saviga. Põhjus lihtne - nii jääb polümeersavikiht õhem ja karkass oluliselt tugevam. Nagu näha, jätsin liigesed vabaks, et kuju soovitud poosi keerata. Muidugi, mõistlik oleks ka liigesed eposaviga katta ja nii kogu kupatus pragude vältimiseks jäigaks muuta... Aga ehk saab ka nii. Ma lihtsalt pole päris kindel, et poos tulevikus kerget korrigeerimist ei vaja.

Ja siin on uus karkass-armatuur koos kunagise Hellboy kujukesega. Üldiselt olen ma oma Hellboyga rahul, kuigi... Ühest küljest ongi ta siuke tünder-kere ja konnajalgadega tümikas, aga midagi on siin ikka tibake valesti. Ja ma ei saagi päris täpselt aru, mis...

Mõõtkava, nagu juba mainitud, on 1:10, mis tähendab, et Abe Sapieni tegelikuks pikkuseks arvestasin ma ca 175 cm. (Hellboy on umbes kahemeetrine.) Kuju aluseks jääb sama B.P.R.D. logoga ketas, mis mul juba valmis.

Abe Sapien statue - 01 - Start!

Alustasin eile, st. 7. septembril 2008 üle tüki-tüki aja uut skulptuurikest - selleks on Mike Mignola "Hellboy" sarjast tuttav Abe Sapien. Kui kõik läheb edukalt, saab sellest seltsiline mu seitsmetollisele Hellboy kujule...

Started a new statue yesterday - Abe Sapien character from Mike Mignola's Hellboy-series. I already made 7-inch Hellboy, inspired by and as a companion to DC's Batman Black and White statue. If everything goes right, I'll have another one - I just love this 1:10 size...

Karkass põhineb neutraalses poosis visandil ja koosneb põhiliselt alumiiniumtraadist. Osad on kokku fikseeritud tavalise epo mastiksiga ning seejärel veidi liha luudele kasvatatud Aves Apoxie Clay-nimelise eposaviga. Peaks on kunagi varem valmis tehtud toorik, mis õigel hetkel näppu juhtus.

Seega, armatuur on valmis. Eks näeb, kuis edasi...

05 september 2008

Sketchbooks - Bruce Timm & Tim Sale 2008

Täna lisandus kogusse veel kaks SDCC sketchbooki. Nagu viimaste nädalate raamatusaak oleks veel väike... Aga kus on, siina teatavasti tuleb juurde ja ega küll küllale liiga tee. Seda enam, et õnnestus suht' riskantne afäär saata Ebay ostu eest sularaha. Loodetavasti oli see küll viimane kord...

Bruce Timm - The Shame Spiral
B.T. Sketchbook 2008

Mul on varasemast teinegi Timmi SB, aastast 2007. Kuigi mees on üks fännatuimaid USA elavaid animafilmimeistreid, võrreldav vast ainult John Lasseteri ja Brad Birdiga, on tema SB-d väga low key trükised. Midagi sellist võib igaüks kokku keerata, kasutades laserprinterit, paljundusmasinat ja värvilist lehte kaaneks. Seda muidugi ainult vormiliselt, stiilsete illustratsioonide osas läheb Timmiga võistlemine raskeks.

Nagu eelmisel aastal, on siingi mitut masti pilte. Superkangelased, sealhulgas mitmed timmid tibid, ka tema osalusel loodud "Batman Animated" seriaalist pärit Harley Quinn...

Ja lõpupoole mõned leheküljed pulplikku materjali ja napis riides piigasid.


Tim Sale - Babes / Heroes Villains


Tim Sale on joonistanud mitmeid kõrge profiiliga supersangariseriaale. Hetkel on (huvitaval kombel värvipime) kunstnik pigem küll tuntud kui mees, kelle pilte näeb kultusseriaalis "Heroes". Selleski raamatus on mõned seriaaliteemalised joonistused.

Kahepoolse raamatu kangelaste ja paharettide poolel on lisaks supermeestele osalemas ka näiteks samuraijänes Usagi Yojimbo ja noirdetektiiv Blacksad. Tibide poolel on piltidel natuke suurem varieeruvus, ausalt öeldes päris tibindust seal peaaegu polegi.

Mul on tellitud ka Sale'i artbook, ehk mehest paar pikemat sõna siis kui seegi kunagi käes.

Marjane Satrapi Tallinnas

4.-5. septembril 2008 külastas Tallinnat Marjane Satrapi, Pariisis elav Iraani juurtega kunstnik, koomiksiautor ja filmilavastaja. Kutsujaks Avatud Eesti Fond, üheks ajendiks eesti keeles ilmunud "Persepolis" ja teiseks Euroopa kultuurivahelise dialoogi aasta. Miski, mille saadikuna Satrapi tegelikult siia saabus.

Viiendal kell 11 toimus Rahva Raamatus "Persepolise" esitlus ja autogrammi-sessioon. Rahvast oli rõõmustavalt palju, ehk oli abiks ka nädal varem Eesti Ekspressis ilmunud ja Mari tehtud telefoni-intervjuu. Sain ka ise allkirjad nii raamatusse kui DVD ümbrisele.


Mõni päev varem näitas "Persepolise" animafilmi ETV. Kuuldavasti oli Eesti esimene maa, kus seda teles näidatud... kuna seda väitis Satrapi ise, siis ju see tõesti nii ka oli. Kahjuks küll käis asi eetris vigasena - 16:9 pilt oli 4:3 mastaapi venitatud, mistõttu tavateleka omanikud nägid pikaks venitatud kõhnade inimestega pilti. Iseenesest sai moodsama laiekraaniga pildikasti omanik nii suurema resoga pildi, aga paljukest neid oli, kes taipasid oma masina õigesse mode'i klõpsida... Oh seda kobakäplust, sest samal kujul käis pilt ka "Kultuuriuudistes". Kas tõesti mitte keegi ei märganud?...

Muuseas - kogu Satrapi külaskäigu haibi ja kajastuse vältel pole ma kordagi kuulnud fakti, et "Persepolis" kandideetis ju Oscarile! See fakt oleks tavalisele filmivaatajale hoopis suurem huvitekitaja ja kvaliteedimärk kui "mingisuguse" Cannesi nominatsioon või mõni muu auhind.

Seejärel, kell üks toimus kaheosaline loeng-vestlus Swissoteli kaksiktornide all hulga suupistete ja päris huvitava temaatikaga. Satrapi jutt oli suht' sarnane tema varasemast kõrvu jäänud esinemistega, kuid oli ka uut. Näiteks lugu kuidas ta Salt Like City lennujaamas rahuloleva ameriklanna küsimusele vastas, et Prantsusmaal tõepoolest kuu ei paista...

Tema seisukohaga, et eraldusjoon ei jookse mitte rahvaste, vaid fanaatikute ja tavainimeste vahelt, võib üldiselt nõustuda.

Raamatust ka - esimene mulje on positiivne, kaas on ilusam kui uuel Prantsuse väljaandel. Samas, fondi suurus kõigub suuresti pildist pilti ja mullist mulli. See näitab, et tõlkija on oma töö suhteliselt robustselt teinud, arvestamata originaali tekstilõikude pikkusi. Mullid ei ole joonistatud ju suvaliselt, nad on täpselt nii suured kui teksti mahutamiseks vajalik, kusjuures teksti/fondi suurus peaks olema üldjuhul alati sama - see on nii esteetika kui professionaalsuse küsimus. Selge see, et igas keeles ei saa ideaalset visuaaliat saavutada. Aga siiski... Seekord on tulemuseks natuke käpardlik ja imelik välisilme, mida oleks kindlasti võinud vältida.

...

Püüdnud lugeda mõne lehekülje jagu raamatu kolmandat peatükki, tekib igatahes hulgaliselt küsimusi ja kerkib kerge rahulolematus. Ma ei tea, mis kontor on krüptiline Kirjastuskeskus, aga raamatute toimetamisest ja trükiks ettevalmistamisest neil ilmselt erilist aimu pole. Minu praktika ja arusaamise kohaselt prinditakse failid enne trükki saatmist välja, loetakse üle ja parandatakse vead. Siin aga pole seda ilmselgelt tehtud, kuidas muidu seletada absurdset hulka täiesti nõmedaid apsakaid, mis ausalt öeldes segavad raamatu lugemist ikka päris kõvasti. Kadunud tähed, isegi sõnast "ja", vahel kolm üksteise otsa samasse täheruumi topitud tähemärki, nii et sõnast "röövivad" saab umbes nagu "röivad", nõmedad ja välditavad poolitused, lubamatult kõikuv tekstisuurus... ja nii alatasa, ikka ja jälle. No kuidas saab üldse seesugust raamatut lugeda?!? Kui šrift on vigane, võtke midagi ette, lõpeks saab täpitähed ka ise fondieditoris juurde teha kui oskus olemas. Aga selline toorversioon trükikotta saata... andke andeks.

Ühesõnaga, see raamat on tegelikult praak ja tuleks kogu täiega uuesti trükkida.

Samas, (kahjuks...) Euroopa ühe tunnustatuma koomiksi ilmumine eesti keeles on vaieldamatult väga oluline sündmus. Kogu Satrapi siinviibimise ekspensiivne korraldus, ulatuslik kajastus ja kultuuriinimeste huvi võiks tekitada olukorra, kus ka mõni andekas eestlane oma loomingu ja elukogemuse koomiksivormi valab. Lõppude lõpuks - meie hiljutises ajaloos on mitu perioodi, millest saaks kobeda koomilisest traagilisse küündiva ja rahvuspiire ületava üldistavalt inimliku loo... Seda enam, et midagi seesugust on just äsja Prantsusmaal ilmunud poolakate tehtuna - Sowa/Savoia "Marzi: La Pologne Vue par les Yeux d'une Enfant". (Kahjuks küll ei tea ma midagi öelda loo kvaliteedi kohta, silma jäi lihtsalt ilmumise fakt kui selline.)

02 september 2008

Mammutipilt

Tegin Joonistajad koos - blogi "Emotsionaalse elevandi" teema omapoolseks lahenduseks kiire mammutipildi. Materjalid - seepiatindist tehtud sulekontuur kalkal, kõik muu on pikselitest. Idee ise sai alguse ühe elevandivisandi hipipükse meenutavatest jalgadest ja nii läkski mõte psühhedeelsete loperdavate posterite juurde. Kasutasin pildil värvide väänamiseks ühe varasema pildi tarvis tehtud rastrit, nii muutusid ka originaalis erksad värvid kuidagi looduslähedasteks.